Hitleri marionetid teel Lapimaale ja iseendasse

HEIDI IIVARI

Soome kirjanik Heidi Köngäs on üks festivali „HeadRead“ külalisi. Kirjanik vestleb ajaloolase Toomas Hiioga homme, 30. mail kell 15 Kirjanike Maja musta laega saalis.Jouni Harala,

Otava

1943. aasta detsember on äärmiselt külm kuu ning külm on ka kolmanda Reich’i relvastusministri ja peaarhitekti Albert Speeri süda. Speer võtab ette reisi Rovaniemist Jäämere randa Petsamo niklikaevandusse. Sõjas raskustesse sattunud Saksamaal on hädasti vaja niklit ning Speeril on hädasti vaja taastada Hitleriga katkenud side. „Nüüd Führer näeb, et annan Saksa asja eest kõik, et hoolitsen selle eest, mis temale muret teeb, sest olen ka jõulude ajal siin,“ mõtiskleb Speer „Dora, Doras“ (lk 75). Speeri reisikaaslasteks on tema erasekretär Annemarie Kempf, mustkunstnik Ewald Himmelblau, soomlasest tõlk Eero Kallankari ning viiuldaja Siegfried Borries.

Oma „Mälestustes“ on Albert Speer kirjutanud: „Järgmisel päeval [22. detsembril] pagesin ma kogu 1943. aasta raske koorma eest, mis sisaldas rohkesti isiklikke pettumusi ja intriige, meie võimuala kõige kaugemasse ja üksildasemasse paika Põhja-Lapimaale.“¹ See ülestunnistus on Heidi Köngäse 2012. aastal ilmunud ja Finlandia auhinnale kandideerinud romaani „Dora, Dora“ lähtepunkt. „Aga kõik muu selle ümber olen ma välja mõelnud”, ütleb Köngäs, „kirjanik jätkab sealt, kus allikad lõpevad.“² Autor kinnitab, et on tutvunud väga põhjalikult ajaloolise, aga ka fiktiivse materjaliga, mis Speeri kohta on kirjutatud, ning loonud tema tegelaskuju kõige värskemate ajaloouurimuste alusel. Speer oli üks võtmeisikuid kolmandas Reich’is, Primus Motor, kes oli väga teadlik kõigest, mis Saksamaal toimus. Speer vastutas isiklikult selle eest, et miljonid inimesed suunati kolmanda Reich’i laagritesse.

Speer …

„Dora, Dora“ peategelane Speer on kahtlemata Hitleri hingesugulane: ta tunneb sadistlikku rahuldust võimust ja teiste alistamisest ning on suurushullustusest pimestatud. Köngäs nimetab teda psühhopaadiks ja tunnistab, et „Dora, Dora“ on olnud tema kõige raskem töö. Ta kõndinud mitu korda oma töötoast minema, kuna tal läks romaani kirjutades süda pahaks. Peategelase ükskõiksus kõige, välja arvatud Saksamaa hiilgava tuleviku suhtes halvab ka lugeja. Speer tunneb suuremat kiindumust Hitleriga plaanitsetud „ühise lapse“, maailmalinna Welthauptstadt Germania kui oma lihaste laste vastu.

Lugejas tekitab ambivalentseid tundeid see, et Köngäs on humaniseerinud Speeri julmuse, mõelnud talle välja õnnetu ja armastuseta lapsepõlve, ning näidanud, et too on võimeline analüüsima ennast ja oma motiive: „Ja ega ma ka Lapimaale tulnud ainult nikli pärast, vaid väsimuse sunnil, tulin viimse jõuga, tulin otsima midagi ääretut, lõplikku“ (lk 77). Ka peategelase paanikahäiretes ning siiras ja kõrvetavas igatsuses helgete hetkede järele koos Hitleriga ilmneb tema inimlikkus ning haavatavus: „Ma ei talu lahusolekut temast [Hitlerist] ja ka tema ei talu lahusolekuid minust“ (lk 278). Kivikõva Speeri nõrkus ongi tema sümbioosne ja erootiline kiindumus Hitlerisse, aga erinevalt Hitlerist tunnistab Speer sõjalisi realiteete. Mitmelt rindelt kuulduv kaotuseoht teeb temast ohtliku ja vaimselt ebastabiilse reisijuhi, kelle vaoshoitud viha ja iha plahvatuslik purse osutub hukatuslikuks.

… ja teised marionetid

Speeri sisemonoloog alustab romaani ja lõpetab selle. Samuti viib lugu edasi süngele retkele enam või vähem vastutahtsi sunnitud reisikaaslaste sisekõne. Speeri tõttu on neist sõjas saanud Hitleri marionetid, aga igaühel neist on isikupärane hääl, soovid ja ahastus. Nende kõigi meeled ja keha on pingul tunnetest ja vajadustest, ihast, vihast, pettumustest ja igatsusest, mida nad püüavad vahelduva eduga ohjeldada.

Annemarie Kempf on Speerile ilmselt pärast Hitlerit kõige lähedasem inimene, kuigi lähedusaste on väga formaalne, distantseeritud ning Speeri range kontrolli all. Annemariet võib nimetada romaani teiseks peategelaseks, kes peegeldab Speeri sõnastatud ja sõnastamatuid meeleseisundeid ning püüab laveerida tema ja oma soovide vahel. Speeril on võimu otsustada hetkega teiste saatus. Reisikaaslased, ka Annemarie, peavad alluma talle ja sõja suurele eesmärgile, kuni reis jätkub. Ja see pole turismireis. Juba Lapimaa äärmuslik kliima, külmus ja pimedus, osutub piisavalt raskeks katsumuseks, aga Annemariele saab reisist lõpuks ka vaimselt ränk luupainaja: „Minu Lapimaa paneb käe suu peale, et häält poleks kuulda, et karjet poleks kuulda“ (lk 277). Annemariet, kes on liiga kaua sulgenud silmad nii Speeri kui Saksamaal toimunu osas, tabab šokk, kui ta saab lõpuks aru, milline on olnud Speeri roll kõige kohutavamate sündmuste juures ja milline on Annemarie enda roll selle mehe elus.

Romaani üks sümpaatsemaid tegelasi on mustkunstnik Ewald, vaene närviline hädavares, kes ei soovi midagi muud kui saada tagasi oma armsa naise kaissu Berliini. Mustkunstnik on selgelt toiduahela alumises otsas: tal on kõige vähem võimalusi otsustada oma saatuse üle, kõige vähem võimu ja kõige suurem hirm oma ellujäämise pärast. Sellest hoolimata või just sellepärast ei ole sõda teda veel erinevalt teistest tegelastest ükskõikseks või jultunuks teinud ning ta suudab vaadata otsa ka kannatustele: „Nüüd tean ka seda, missugune kuivaks põlenud inimene välja näeb. Kuivanult oleme kui puujupid, söestunud kuivad halud. Neist halgudest tehti virn“ (lk 58). Kui Annemarie peegeldab Speeri ja võrdleb ennast temaga, siis mustkunstnik suhestub viiuldajaga, kes istub temaga samas autos, aga kellele kirjanik on andnud hääle ainult mustkunstniku kaudu. Sellest piisab: juba nelja reisikaaslase hääl annab piisavalt mitmekülgse pildi, need kirjeldavad inimestevahelisi võimusuhteid oivaliselt. Romaani lõpus tuleb mustkunstniku sisekõnes välja ka tegelik põhjus, miks ta tunneb Speeri ees lausa paanilist hirmu.

Soomlase vaatevinkli toob loosse tõlk Eero, kellel pole enam ammu illusioone seoses Soome ja Saksamaa sõjalise koostöö või sakslastega ja kes suhtub olukorda omakasupüüdliku pragmatismiga. Reis osutub Eerole aga rafineeritud duelliks tema enda ja Annemarie libiido vahel. Ewaldi, Annemarie ja Eero mõtted ja käitumine näitavad, et sõda toob pinnale ennekõike primaarsed vajadused: kõige olulisemad on toit, jook ja soojad riided. Ka inimsuhted muutuvad triviaalseks: igatsus rahu, rahulduse või teise inimese järele lihtsustuvad primitiivseks ellujäämisinstinktiks, seksuaaltungiks. Kellelgi pole jõudu mõelda moraalile olukorras, kus nad pole vabatahtlikult ning kus valitsevad hirm, väsimus ja paanika. Iha siiski jääb. Ja see iha meenutab soojust: „Ma vajan seda kohta, kus su rinnak lõpeb, ma vajan sind, su pisikest lohku, ma olen kui karvutu vastsündinud lahja loom külma taeva all, otsekui piimalööve, mis ei parane, tee mulle kiiritusravi, võtan särgi kohe seljast“ (lk 81). Need õrnad sõnad kuuluvad soome mehele.

Kasulik reis pimedusesse

„Dora, Dora“ keskmes ongi tegelaste isiklikud lood ja reisikaaslaste omavahelised suhted. Oluline on see, millistele järeldustele nad jõuavad ja missuguseks kujunevad võimusuhted, mitte see, kas lõpuks Petsamosse üldse jõutakse (jõutakse küll).

Köngäse romaan on hoogne ja köitev, ilma et kirjanik oleks toetunud detektiivromaani ahvatlevale struktuurile. Kirjanik on loonud igast romaani tegelasest inimlikult usutava ja puudutava isiksuse ka siis, kui tegemist on julmuriga. „Dora, Dora“ poeb naha alla, hoiab lugejat pöörases pinges. Teos paljastab inimmeele kõige süngemad ja õrnemad saladused, aga ka lõputu igatsuse teise inimese järele.

Parimad sõjaromaanid ongi psühholoogilised, sest neis on lähtutud loost ja inimesest, mitte sõjast – ning „Dora, Dora“ on üks paremaid. Romaani sõnum on patsifistlik: sõda traumeerib. Selleks, et seda mitte unustada, tasub meil võtta ette see verdtarretav reis jää ja pimeduse südamesse Piret Saluri usaldusväärse ja turvalise tõlke abiga.

1 Albert Speer, Mälestused. Tlk Ülle Pahla. Varrak, 2005, lk 354.

2 Intervjuu Heidi Köngäsega. YLE Areena 22. XI 2012. http://areena.kokeile.yle.fi/1-1748809