Hollandi kirjanduse teine tulemine

KERTI TERGEM

Ükski Madalmaade kirjandusest vähegi huvituv lugeja ei tohiks enam kurta, et ainus hollandi raamat, mida eestlane teab, on Annie Schmidti ?Viplala lood?. Viimastel aastatel on eestindatud õige mitmeid kaasaegseid tippautoreid, nende seas noorema põlvkonna iidolid Arnon Grunberg (?Helesinised esmaspäevad?) ja Joost Zwagerman (?Gimmick!?) ning Teise maailmasõja järel debüteerinud vanameistrid Harry Mulisch (?Siegfried?) ja Willem Frederik Hermans (?Igavene uni?, kõik kirjastuselt Huma). Need neli meest pole mitte üksnes virtuoossed kirjamehed, vaid ka äärmiselt põnevad isiksused. Joost Zwagermaniga (s. 1963) õnnestus Tallinna publikul kohtuda 2002. aasta kevadel. Küllap oleks nõus Eestisse tulema ka praegu Ameerikas elav Arnon Grunberg (s. 1971), kes esitles oma viimast raamatut ?Grunberg ümber maailma? märtsikuus Schipholi lennujaamas, kuhu külalistel oli palutud tulla kohvritega. Nii nagu tema tegelastel, pole temal endalgi puudust pöörastest ideedest, mis panevad tema agente üksnes pead vangutama. Oma ?Narruse kiituse? lasi ta kaanetada 2001. aastal ja ilmutada paralleelselt Rotterdami Erasmuse samanimelise teosega. Mõlema raamatukese kaant ehib Hieronymus Boschi ?Mustkunstnik?, mille saab kokku kaht raamatut kõrvuti hoides.

Grunbergi geniaalne tekstipidamatus on aga nii ülevoolav, et 2000. aastal valis ta omale teise kirjastuse ning debüteeris Marek van der Jagti nime all, pälvides ?Minu kiilaspäisuse ajaloo? eest aasta uustulnuka preemia. Kaks aastat hiljem sama pseudonüümi all ilmunud ?Gstaad 95 ? 98? minajutustaja on aga oma süütuses kraadi võrra perverssem kui de Sade ?Vooruse õnnetustes?.

Kui Grunbergilt võib veel teab mida oodata, siis Zwagerman on jõudnud küpsusesse, kus on aeg heita oma kirjanduslikule teekonnale esimene tagasipilk. Zwagermanist on kujunenud üks Hollandis loetavamaid kirjanikke, kelle 40. sünnipäevaks ilmus möödunud aastal rikkalikult illustreeritud kogumik ?Seisuplats Zwagerman?, kus kolleegid-kirjanikud ja kriitikud valgustavad tema vägagi mitmekülgse loomingu aspekte. Kuigi Zwagerman ise on öelnud, et hollandi kirjandus voolab tal veres, ei piirdu tema sõnavõtud mitte üksnes aja- ja kauniskirjanduses jäädvustatuga. Ta on olnud kirjandusliikumise eestvedaja, tele- ja raadiosaadete juht, sealjuures ääretult sümpaatne inimene.

Nii Grunbergi ?Helesinised esmaspäevad? kui ka Zwagermani ?Gimmick!? on noorsooromaanid, teatud mõttes ajastu kroonikad, mis tekitasid ilmumisel Hollandiski elevust. Mõlemad autorid on Amsterdami tänavaelu ja punaste kardinate taga toimuvat kirjeldanud üsnagi detailitundlikult ja valehäbita. Küllap oleks neid Eestis kümme aastat tagasi teki all taskulambi valgel loetud, oleks need toona eesti keelde tõlgitud. Kuid omamaine kirjasõna on vahepeal järele jõudnud ja seepärast on heameel, et hollandi kirjanduse tõlkevalik on jõudnud täiskasvanuikka ja meie lugemislauale on sel kevadel ilmunud kaks väärikat XX sajandi hollandi kirjanduse kolmest vaalast: Mulisch ja Hermans (Gerard Reve alles ootab oma järge).

Harry Mulisch (s. 1927) on neist ainus täies loomejõus kirjamees. Oma ligemale tuhandeleheküljelise suurteose ?Taeva avastamine? (1992) kirjutas ta 65aastaselt, saades samal aastal ka poja isaks. Tosina aastaga on seda romaani, kuhu Mulisch paigutas pea kõik teda elu jooksul vaevanud mõtted, müüdud üle poole miljoni eksemplari ning paljud hollandlased peavad seda XX sajandi kauneimaks kirjandusteoseks.

Mulisch unistas juba 17aastaselt filosoofilise meistriteose kirjutamisest, mis sisaldaks ?kõike?. Noorpõlveunistuse täitis ta nelikümne aasta pärast, kirjutades mõõtmatult pretensioonika, paradoksidel põhineva filosoofilise teose ?Maailma kompositsioon? (1980), mida tema kolleeg Hermans küll ?haiglaselt mõttetuks turbapätsiks? on nimetanud.

Lisaks teravmeelsele ja lõikavalt sarkastilisele Hermansile ei sallinud Mulischit ka Reve ning nende vastastikuse vihavaenu tulevärki võis lugeja jälgida nii raamatute kui ka ajakirjanduse veergudel. Mulisch naudib avalikkuse tähelepanu ja tema edevusest on legende kuulnud ka kirjanduskauged inimesed. Vähe sellest, see edevus hakkab silma tema romaanidegi ridade vahelt, kas või näiteks eesti keeleski äsja ilmunud ?Siegfriedist?, mille peategelase, kuldses eas maailmakuulsa hollandi kirjaniku Rudolf Herteri alter ego ta vaieldamatult on.

Oma autobiograafias ?Minu breviaar? (1975) kirjutab ta nõnda: ?Reedel, 29. juulil, õngitseti mind, 4,5 kilo rasket, Vaiksest ookeanist. Samal päeval hakkas ootamatult jõuliselt liigutama Vesuuv, kuid ajalehed ei teatanud, kas selle põhjustas minu sünd või Mussolini, kes samuti sel päeval oma sünnipäeva tähistas.?

Samas võiks spekuleerida sellegi üle, et Mulisch on projitseerinud ennast ka ?Siegfriedi? müüti, Adolf Hitleri ja Eva Brauni väidetavasse poega Siggisse, kelle kasvatajaks ja hooldajaks romaanis on emand Falk (Frieda Falk oli Mulischite majapidajanna, kes Harry tegelikult üles kasvatas, pärast seda, kui ema oma perekonna kümneaastase abielu järel hülgas). Oli ju Mulisch ise pärit samalaadsest, tol ajal raske rahvusliku kombinatsiooniga perest: tema ema oli juuditar, isa aga natsidega koostööd teinud sakslasest pankur. Perekondlik taust seletab sedagi, miks Mulischi arvukates sõjateemalistes teostes ei leidu sõja mustvalget käsitlust. Tema enda ilmselt kuulsaim lause on: ?Ma olen Teine maailmasõda.?

Mulisch ise peab end ?vaieldamatult parimaks Hollandi kirjanikuks?. Miks ka mitte, Ameerikas on teda võrreldud Homerose ja Dantega. Ja ta elab, nagu oleks ta surematu. Müüt Mulischist kui vägevast naistemehest on kandunud isegi üle riigipiiride. 1970. aasta Herald Tribune?is leidus teade: ?42aastane juhtiv Hollandi kirjanik tähistas peoga oma tuhandendat voodivallutust.? Nupp oli muidugi väljamõeldis, mis viitas üksnes sellele, et Mulisch peab oma vallutuste üle jahimehe kombel uhkusega arvet.

Kui Harry Mulischit võib pidada üheks tõlgitumaks hollandi kirjanikuks, siis tema kaasaegse kolleegi ja konkurendi Willem Frederik Hermansi (1921 ? 1995) kohta sama väita ei saa. Vaatamata sellele, et Hermansi erakordselt mitmekülgset loomingut on kaanetatud ligemale 500 eri raamatuna, annab tema teoste tõlkeid tikutulega otsida. Põhjus peitub kirjaniku isikus: nimelt keelas Hermans oma teoste tõlkimise lihtsalt ära.

Tüli põhjused kirjastajaga on segased. Õige pisut heidab neile valgust möödunud aastal 374-leheküljelise raamatuna ilmunud, Hermansi ja tema kirjastaja Van Oorschoti kirjavahetus. Hermans, kellel oli kombeks viia igasse oma teose uustrükki sisse rohkelt parandusi, süüdistas kirjastajat parandusteta kordustrükkide avaldamises odavas taskuväljaannete sarjas. Samuti kahtlustas ta, et kirjastaja petab teda läbimüügi pealt makstava honorariga. Kümneaastane kohtuvaidlus, milles Hermans siiski peale jäi, sisaldas veel kähmlust tõlgete üle, mille müümiseks puudusid kirjastajal väidetavalt õigused.

Kui siis tagatipuks ei leidunud kirjastajat ?Igavese une? juba valminud ingliskeelsele tõlkele, leidis Hermans sellele sobiliku põhjuse ? tõlge olevat nii halb, et seda ei taha keegi avaldada. Alles praegu tõlgitakse seda, eesti keeles juba raamatuna ilmunud meistriteost, uuesti inglise keelde. Samuti prantsuse keelde, kus 40 aastat pole ilmunud ühtegi Hermansi teose tõlget, vaatamata tõsiasjale, et kirjanik elas 18 viljakat loomeaastat Prantsusmaal.

Ka 1973. aastal Prantsusmaale kolimise põhjuseks oli tüli, sedapuhku Groningeni ülikoolis, kus Hermans õpetas aastaid geograafiat ja lootis saada professoriks. Kuna seda ametikõrgendust talle ei võimaldatud, hülgas ta akadeemilise keskkonna sootuks ning lahkus kogunisti Hollandist, mis oli talle niigi tundunud alati umbne ja kitsarinnaline. Prantsusmaal jätkas ta päevakajaliste artiklite kirjutamist Hollandi ajakirjanduse veergudel ning oli oma terava sulega ka piiri taga sajandi kardetuim polemist.

Samuti keeldus ta vastu võtmast kirjandusauhindu, sest need minevat preemiakomisjoni liikmete sõprade taskusse. ?Igavese une? eest talle määratud preemia, näiteks, palus ta kanda India näljahädaliste abistamiseks mõeldud arvele, lubades kirjutada preemiakomisjonist raamatu ?Puhka rahus?.

See, et Hermansile on jäänud külge erakordselt konfliktse isiksuse märk, tulenes ilmselt tema tavatult sarkastilisest mõtlemisest ning võimest tungida vaheda pilguga inimese, aga ka ühiskonna sisimaisse mudakihtidesse. Sõprade ringis, nii vähe või palju kui tal neid oli, peeti tema mõtteavaldustest vägagi lugu. Freddy de Vree näiteks on mälestusteraamatu, mis sisaldab lindistatud jutuajamisi Hermansiga, pealkirjastanud ?Maailma lahkeim mees?.

De Vree ja tema tollane elukaaslane Sylvia Kristel, kultusfilmi ?Emmanuelle? kangelanna, olid ka viimased sõbrad, kellega muidu üksildane Hermans veel enne oma surma suhtles. Suri ta aga kopsuhaigusesse, mille esimesed sümptomid ilmnesid juba lapseeas, kuid mis ometi ei takistanud teda kogu oma 73aastase elu jooksul olemast ahelsuitsetaja. Samuti oli Hermans kirglik kirjutusmasinate kollektsionäär; ta pidas seda maailma kõige toredamaks masinaks ning tal õnnestus neid koguda 250 tükki.

Lisaks sellele oli ta arvestataval tasemel fotograaf ning oma autobiograafia ongi ta välja andnud fotoalbumina. Hermans on vaieldamatult omanäolisemaid hollandi kirjanikke, kuigi tema teoseid on võrreldud Kafka, Wittgensteini, Multatuli, Freudi, Sade?iga… Tema pimekambrist ilmub lugeja ette pilte, mis jahmatavad oma teravusega või on kõhedust tekitavalt fookusest väljas.

Mulisch, Hermans, Grunberg ja Zwagerman on kahtlemata kõik XX sajandi hollandi kirjandusse oma kannajälje vajutanud. W. F. Hermans on öelnud nõnda: ?Tõlgitud raamat on nagu krokodill, kes üritab loomaaias imetlust pälvida: oma kõige olulisema kunsttüki (inimese nahkapanemise) jaoks ta enamasti võimalust ei saa? (?Dinky Toys?, 1988). Esmakohtumiseks nende nelja, eespool põgusalt visandatud mehega ongi valitud söödavamad (müüdavamad) pärlid nende kirjanduslikust küllusesarvest. Madalmaade kirjandusse sügavamalt süüvinud inimesed tahaksid võib-olla näha tõlgituna ka Mulischi ?Taeva avastamist? (mis on paks), Hermansi ?Damoklese pimekambrit? (mis on sünge), Grunbergi ?Gstaadi? (mis on rüve) või Zwagermani ?Kuut tärni? (mis on komponeeritud). Kes teab, ehk jõuab kunagi aeg nii kaugele, et need autorid võivad tulla ka teist korda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht