Hooandja Krull

Hasso Krulli kuulates või lugedes jääb mulje, et meiega ei kõnele teadvustatud subjekt, kodanik Hasso Krull, vaid keegi muu, kaugem ja avaram.

MARGUS OTT

Vaevalt kolm aastat pärast mahuka kaheosalise „Pesamuna“ ilmumist on Hasso Krull üllitanud uue paksu artiklikogumiku. Selles on 33 esseed, mis on peaaegu kõik eesti autoritest, eeskätt luulest (Grigorjeva, Kangur, Kasemaa, Kauksi Ülle, Kivisildnik, Kompus, Kruusa, Mihkelson, Riismaa, Tasuja, Vilu, Õnnepalu), aga ka tõlkijatest (Annus, Oras), etnoloogiast, filosoofiast ja esseistikast (Loorits, Mikita, Luks, allakirjutanu), ning üks käsitlus filmist (Õunpuu). Lisaks on kaks tõlget (Paola Cavalieri „Loomavaidlus“ ja Annick Louis’ „Jorge Luis Borgese tõlkekäsitlus“) ja mõned üldisemad käsitlused luulest, loomadest, tõlkimisest ja ajaloost. Eesti autoritega põimub terve rida välismaiseid mõtlejaid nagu Næss, Descola, Lyotard, Derrida, Lévi-Strauss, Heidegger jt (nende leidmist hõlbustab tänuväärne nimeloend raamatu lõpus).

Kõneleja

Esmalt allakirjutanuga seonduv õiendus: raamatu motoks märgitud „Alus on sula“ pole pärit minult, vaid Mart Kanguri magistritööst „Pide“ (9. peatükk, „Töö ja mäng“). Olen seda tarvitanud ilma viitamata, kuna allikas ei olnud meeles ning mõte oli saanud omaseks. Mart Kangur (nagu ka Jan Jõemets) on filosoof, kes kitsas mõttes endana ei olegi peaaegu midagi avaldanud ning on teinud seda minu kaudu, minusse sulandunult. Mina olengi ka nemad (ja ka Eik Hermann ja Heidegger ja Deleuze ja veel paljud teised), nii et kui aus olla, siis peaks mu teoste autorite nimistu olema üldjuhul pikem kui teos ise. Kõik mu kirjutatu oleme kirjutanud isekeskis.

Mingil määral kehtib see ka Hasso Krulli kohta, kes on Eesti üks vägevamaid isekeskis-kirjutajaid. Nii oma esseistikas kui ka luules suhestub ta väga suure arvu teistega: esmajoones muidugi teiste autoritega, aga ka teiste olenditega, loomade, taimede, kivide, vaimolenditega, vembuvanadega jne. Kunagi Krulli loenguid kuulates olin nagu laulukoori etteastel, kus alatasa kostis uusi hääli. Sealjuures pole Krulli kõne lihtsalt turuhalli kisa-kära, kus hulk hääli üksteisest eraldi püüavad end kuuldavaks teha (nagu on suures osas humanitaarteaduslikes loengutes ja tekstides). Krulli hääl on vägagi isikupärane – ja võib-olla seetõttu, et mingit isiku-pära, isiku jääki või setet ei olegi. Krulli kuulates või lugedes jääb mulje, et meiega ei kõnele teadvustatud subjekt, kodanik Hasso Krull, vaid keegi muu, kaugem ja avaram (mis võib-olla seletab ka seda, miks ta on väga harva kaasatud poleemilistesse sekeldustesse, kuigi avaldab väga palju ja sealhulgas ka poleemiliselt).

Pärimus ja luule

Mulle tundub, et pärimuse ja luule kaudu – mis on esseekogumiku ühed peamised teemad – pöörab Krull oma meetodi temaatiliseks, s.t käsitleb todasama teist kõnelejat, kuivõrd luules ja pärimuslugudes tuleb selline teist sorti subjektipositsioon justkui eriti selgelt välja. Luule võib viia „ekstaatilisse seisundisse, kus hakatakse nägema asju, mis tavaliselt jäävad meie eest varjule. Igasugune kogemus kinnistub alati keele kaudu, aga kui näeme keelt seespoolt, võib meile ilmuda veel kogemuse teine, mitte-keeleline külg – ehk teisisõnu, keeleluule kaudu võime ootamatult saada kogemuse, mis keeleline ei olegi“ (lk 27). Teisisõnu, luule on keeleline vahend küünitamaks teisele poole keelt. Sama on ka müütilise kõnega, mille läbi kõnelevad meiega esivanemad, muinas(une)ajast.

Luuletamine pole pelk keelega mängimine ja müüt pole pelk ajalooline või etnograafiline huviväärsus. Luuletaja ise on luuletamisesse kätketud: „Luuletaja kuju ilmutab meile, et luuletaja enesejaatus, tema väärtused pole luulesse sattunud ükskõikselt: ta ise tuleb nendega kaasa nii palju kui võimalik [—]. Nii saab luule lõpuks jälle lihtsaks: nii on luule kingitus, mille annab meile edasi keegi, kellele on antud anne, andide andmise anne“ (lk 34); „luuletaja, kellest on saanud sundija, ei ole minu silmis enam luuletaja“ (lk 33, vrd lk 372).

Sunduseta poliitika

Niimoodi „luule ongi poliitika“, „sunduseta poliitika“ (lk 268), mis eristub sellest sunduslikust võimust, mida on käsitlenud nii paljud poliitfilosoofid. Sunduseta poliitikas pole ühiselu teravik suunatud alamate, vaid ülemate kontrollimisele ning näiteks zhu/’hoan-bušmanite puhul toimib sellisena naer: „naerdakse kõigi võimukandjate üle, või kõigi selliste inimeste üle, kellel on kalduvus ennast esile tõsta, võimu haarata ja valitseda“ (lk 270). Nõnda hoitakse olukorda, kus igaüks on iseenda pealik (lk 269, 272).

Seda analoogiat tuues ei pea Krull niivõrd silmas otsest poliitilist väljanaermist luules, kuivõrd ülepea luuletajapositsiooni, kes keeldub sunduslikust poliitikast ning sellisena pumpab värsket õhku, vabadust ühiskondliku sunduspoliitika läppuvasse ruumi. Luulelise kõnelemisviisi enese olemasolu on poliitiline (lähemalt analüüsib Krull luule eripära kogumiku esimestes esseedes).

Ajalugu ja sündmus

Kuid „sunduseta poliitika saab toimida ühiskonnas, kus ajalugu ei toimi“ (lk 268). Meie ühiskonnas aga toimib ajalugu juba ammuilma. Mida me siis parata saame? Võib-olla on meil siiski šanss seoses sündmusega (vt „Ajaloota sündmus“, lk 286–295), kus Krull eristab esiteks ajaloo kaks tähendust: üks on isiklikud lood ja meenutused mingi asja või koha kohta, mis moodustavad ühtekokku „mälulademete massiivi“, milles me harjumuspäraselt toimimegi ise seda märkamata, nii et see on „enesestmõistetavuste nebuloosa“. Teine on ajalookirjutuse ajalugu, kus ajaloolane peab „ise kehtestama oma objekti“, s.t moodustama loo, mis omakorda on välja lõigatud „arutluste ja analüüside rägastikust“, mis jällegi on osa „oletuste universumist“.

Sündmus aga, ütleb Krull, on veel midagi muud. „Tõeline sündmus ületab kujutlusvõime piirid, me ei suuda teda täielikult mõista ega hõlmata, rääkimata mõtestamisest. Nii jõuab sündmus tegelikult alati kohale hilinemisega, sest me ei suuda teda ära tunda ega tea, et sündmus on alanud – ja kui me ta kord ära tunneme, on sündmuse sündimise aeg juba läbi, seda ei juhtu enam, selle asemel on nüüd loo aeg, jutustuste ja seletuste aeg“ (lk 288). Nõnda lõhestab sündmus olemise kaheks, moodustab ajas tühiku, millele ei saa näppu peale panna, sest kui ta „alles hakkab, ei ole teda veel, ja kui ta alles jääb, ei ole teda enam“ (samas). „See pole mälestuste ega seletuste, vaid pigem alguste ajalugu“ (lk 289). Sündmuse algust me tabada ei suuda, ning enne selle algust oli veel teine tabamatu algus, nii et need alguste algused moodustavad „nähtamatu ajaloo“ (samas).

Krull seostab selle Deleuze’i väesoleva tasandiga, minevikuga-iseeneses, mis on oleviku kaasaegne ning olevikulise möödumise, kestmise (sula) alus. Tundub, et luule ja müütiline kõne on kohad, kus see väesolu saab eriti hästi, vabalt kätte jõuda – nad on sulatõsi, erinevalt käesolevatest, juba kättejõudnud tardtõdedest. Nende kaudu me võime ehk isegi liikuda vabamasse lävimisse teiste olenditega, loomade, taimede, kivide, loodusnähtustega (animismi­käsitluse kohta vt nt „Loom on inimesele inimene“ ja „Oskar Looritsa perspektivism“, vt veel tõlgitud Cavalieri tekst „Loomavaidlus“). Oma mälukihtidest jagab Krull ka mõningaid märkmeid omaenda luuletamis- ja tõlkekogemusest (vt „Anna veel üks amps!“, „Ainult ütle, palju“).

Lõpetuseks

Luuletamine ja mütoloogiline kõne on ühed mõistatamise viisid, nad on sillad väesolu-labürinti. Sellega kaasneb teatav eetika, nii kaasinimeste kui ka teiste olendite suhtes, anarhiline vendlus. Nendes toimub sündmus, mis on sünd mus, kus alus ei ole lihtsalt puudu, vaid on väesolev ja sula.

Krulli teos on õpetlik ka selle poolest, kuidas ta annab asjadele ja autoritele hoogu, nii et 1+1=3, s.t kuidas tema ja kõnealuse autori kohtumisest sünnib midagi rohkemat. See ongi kestuse valem ja väe ilming.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming