Hullunud Tartu diagnoos

Veiko Märka

14. ja 15. novembril peeti kolmas rahvusvaheline kultuurifestival „Hullunud Tartu. Klišee 3” trüki- ja paberimuuseumis Kastani 38. Seos hullumeelsuse ja trükikunsti vahel on muidugi ilmne. Võimalus oma mõtted paberile panna ning neid trükitud kujul kaaskodanike seas levitada on suure hulga maailmas eksisteerivast psühhopaatiast kanaliseerinud vaikseks ja rahulikuks kribamiseks. Pole võimalik ette kujutadagi, missuguseid pöörasusi oleks toime pannud kas või Juhan Liiv, kui talle õigel ajal paber ja pliiats ette poleks pandud.  „Kui hullule pill kätte anda, siis hull lööb varsti pilli lõhki,” arvas festivali kuluaarides Indrek Ryytle. Kuna lõhkimineku märke polnud, võiks järgmine „Hullunud Tartu” toimuda näiteks ETV Tartu stuudios. On ju televisioon tänapäeval eriti võimas hullumisallikas (parim näide on Üllar Saaremäe tegelaskuju filmist „Seenelkäik”). Kohalviibinud luuletajaile esitasin kaks küsimust: 1. Mis on kõige hullem tegu, mille sa oma luuletajakarjääri jooksul teinud oled? 2. Mida hullu sa luuletamisega seoses edaspidi teha kavatsed?

Triin Soomets
1. Räägiksin oma kõige hullemast esinemiskogemusest. See oli kaheksa aastat tagasi, ühe raamatukogu sisetrepil, Tallinnas, kuhu korraldajad mind panid. Mõned inimesed läksid lihtsalt minust mööda. Mõned jäid kuulama ka. Mõned pöördusid aga trepilt tagasi, sest ehmatus oli niivõrd suur. Inimene oli ju tulnud tutvuma kirjandusega läbi raamatu – ja järsku loeb elav luuletaja talle trepilt oma tekste näkku. Päris imelik oli seda vaadata. Oli muidugi ka neid, kes olid kuulutust näinud ja tulidki meid vaatama. Igatahes ma püüdsin keskenduda ja endast parima anda. Peale seda ma ei karda esinemistega seoses enam midagi, võin lugeda ükskõik kus ja ükskõik mis tingimustes.
2. Üritan oma hullust rohkem luulest tagasi tõmmata, ellu. Hullus pole loov jõud mitte ainult luules, seda saab rakendada mitmesugustes elusfäärides. Üks variant on lihtsalt mõelda suuremalt – nii suurelt, et kui neist mõtetest inimestele rääkida, siis enamik vastaks: „Hull oled peast või!”.
Viimasel ajal ma neid mõtteid kõva häälega välja ei ütle, teen kõigepealt vaikselt teoks. Siis ei öelda enam „Hull oled või!”; öeldakse „Oi kui tubli!”.

Indrek Ryytle
1. Tookord, kui ma ennast avalikul esinemisel aluspesu, täpsemalt aluspükste väele võtsin ja Uku Masingut lugesin. See juhtus üheksakümnendate lõpus, Tartu Kirjanduse Majas. Luuletuse sisust mäletan niipalju, et seal oli juttu surnud siilist. Lõpuni ma ei lugenud, ühe värsi ainult. See tegi kõigile natuke nalja.
2. Kirjutada kokku selline eesel, mis ajaks teised eeslid välja. Kui luuletaja oma vana loomingut analüüsib, siis ta avastab niisuguseid asju, et tunneb, nagu oleks eesli valmis kirjutanud. Kes on tark, püüab sellest eeslist vabaneda. Ja kõige parem, kui selle asemele ei tuleks teine loom, vaid inimene. Jahimees püssiga, kes läheb metsa ja hakkab hunti ja karu laskma.

Aapo Ilves
1. Kirjutanud meeletutes kogustes hitt-tekste poplauludele. See on keerulisem kui luule kirjutamine. Ma ei pea suvalist luuletust kirjutades arvestama konkreetse solisti vokaalsete võimetega, tema natuuri ja laulu sihtgrupiga. Sihtgruppe, kellega Eestis arvestada tuleb ja kes maksavad, on kaks: kaheteistaastased tüdrukud ja ükskõik mis eas homoseksuaalid.
2. Kavatsen ka edaspidi kirjutada meeletutes kogustes hitt-tekste poplauludele. Saata neid tippartistidele, saada selle eest normaalset sissetulekut ja selle arvelt kirjutada kõike seda, mis on mulle tegelikult oluline.  

Jan Kaus
1. Kõige hullem on see, kui ma püüan nalja teha ja keegi ei naera. Need situatsioonid on alati ühtemoodi hullud. Õnneks on neid olnud väga harva – aga just seetõttu ongi nad teravalt meelde jäänud.
2. Väga raske vastata, sest ma pean ennast kaduvväikese hulluse koefitsiendiga luuletajaks. Olen üsna rahulik ja normaalne inimene. Pean end eelkõige romaanikirjanikuks ja sellena olen kaugenenud postmodernistlikest vahenditest, mis võimaldavad hullusi. Olen muutunud lihtsaks ja vaoshoitud prosaistiks. Luulesse saan panna ekstreemsemaid ja grotesksemaid elemente – näiteks spordiluuletuste tsükkel, mida siin festivalil esitasin. Luule jääb mulle kanaliks, kuhu oma üsna vähese hulluse kanaliseerin, edaspidi üha rohkem. 
Koos Birkiga oleme teinud taotluslikult üsna piinlikke ja pööraseid asju Cabaret Interruptus raames teatris Cabaret Rhizome. Kui seal edaspidi midagi ette võtta, siis ma saaksin vastata, et see on hull.  

Birk Rohelend
1. Aelesin kunagi pesuväel Genialistide klubi laval mingi performance’i raames. See oli päris veider. Mõistsin siis, et on väga rumal mõte tulla vastu publiku ootustele ja teha seda, mida nõutakse. Aga kusagile minna ka ei olnud, tuli asi lõpuni teha. Soovitan kõikidele luuletajatele: ärge tulge kunagi vastu publiku nõudmisele, tehke ikka seda, mis teile endale õige tundub!
Ma ei ole teinud luules erilisi hullusi – kui mitte arvestada seda, et ma olen kogu aeg väga hull ja suur osa minu elust kulub sellele, et saata hullunud armastuskirju maailmale. Võib öelda, et luule ongi ainus asi, mis hoiab mind normaalsuse piirides.
2. Minuga on täpselt vastupidi kui Janiga: just luules olen ausam ja normaalsem kui proosas. Kõik mu hullus avaldub romaanides ja mujal. Luule ei pea rääkima millestki peale minu ja reaalsuse.
Hullus ei ole prognoositav – ei tea, mis võib edaspidi juhtuda. Kõige toredamad hullud ideed tulevad eksprompt ja vajavad kohe teokstegemist. Enne kui sekkub normaalsuse osakond ja ütleb, et mõte polegi võib-olla nii tore kui esmapilgul tundus. Kui vastata küsimusele, mitu palli ma endale annaksin kümnepallisüsteemis potentsiaali kohta hullude ideede tekkimise tõenäosuse osas, siis: üksteist. Mul puudub igasugune hirm. Võin kõike teha.

Aime Hansen
1. Kõige hullem asi oli luuletajaks hakkamine ise. Keegi on öelnud, et kui sa oled juba ühe luuletuse kirjutanud, peetakse sind eluaeg kahtlaseks inimeseks – linnukesega boheemlaseks. Tegelikult pole see tõsi, luuletajad võivad olla väga praktilised ja konstruktiivsed. Minuga juhtus nii, et luule valis minu, mitte vastupidi. Kui olin noorem, siis kõndisin mööda tänavat ja luuletused langesid mulle pähe nagu puulehed või pilved taevast. Nad kasutasid mind ära, olin nende kõne ruupor.    
2. Seda otsustavad luuletused. Ma ei tea, mis neil plaanis on. Nad võivad iga hetk tulla, mind kinni nabida ja käskida midagi kirjutada. 

Priidu Beier
1. Minu debüütkogu ilmumine sattus väga hullule ja kummalisele päevale – samal päeval aprilli lõpus 1986 toimus Tšernobõli katastroof. Samal ajal toimus veel ENSV Kirjanike Liidu kongress ja ilmus Kalev Kesküla esikkogu. Minu kogu seisis kirjastuses poolteist aastat ja läks lõpuks ümberladumisele. Nimelt toimus samal ajal Matti Miliuse protsess, mille käigus selgus minu autorlus Matti Moguči müstifikatsioonis. Milius lobises sellest purjus peaga KGB agendile. Kogu taheti avaldamata jätta, aga 1986 oli juba uutmisaeg, Gorbatšov oli aasta otsa pukis olnud.
2. Tahaks välja anda oma üheteistkümnenda luulekogu.

Hasso Krull
1. Mitte midagi hullu ei ole. Lasin kõik oma luuletused rida-realt peast läbi – isegi ühtegi hullu sõna ei ole. Aga mäletan, et kui ma olin umbes 15–17 ja algaja luuletaja, siis vedelesin alatasa hommikuti voodis ega suutnud aru saada, miks peab üles tõusma. Hommikune tõusmine oligi minu jaoks kõige hullem asi, mida maailmas teha saab. Oli täiesti kindel, et sellega seoses hakkab pihta mingi jama, mis ei lõpe enne kui ükskord õhtul uuesti magama saan. Tahtmine mitte üles tõusta oli kindlas seoses luuletamistahtmisega. Nad tekkisid iga päev samaaegselt. Kirjutasin alati öösel enne magama minekut –
mõnikord kella neljani, mõnikord kuueni hommikul – ja siis oligi kohe vaja üles tõusta. Milleks?
Huvitaval kombel on see hommikune tõusmine mulle pikapeale meeldima hakanud. Tõusen üha varem ja varem, praegu juba seitsme-kaheksa paiku.
2. Hakkan veel varem üles tõusma – viie-kuue paiku. Või siis ei tõuse üldse enam üles.

Carolina Pihelgas
1. Kunagi peeti Tallinnas Põhjamaade luulefestivali. Käisin sel ajal keskkoolis, pidin osalema luuletõlgete etlemise konkursil. Aga unustasin ära, alles viimasel hetkel tuli meelde. Mõtlesin siis ise välja soome luuletaja, kelle nimi oli Onerva Pyykkönen ning lugesin tema nime all oma luuletusi. Sain soome kirjanduse tõlke eripreemia.
2. Kirjutan praegu luuleraamatut viiekümnendate aastate Tartust, mis tundub väga hull aeg olevat. See on põiming minu perekonna loost ja Stalini-aegsest õhustikust – elust varemete vahel.   

Jürgen Rooste
1. Olen alati olnud läbi ja lõhki viisakas. Kõik mu hullus asub kitsastes kodanlikes raamides. See, et ma tahan mõnikord olla hull – see ei tule kunagi välja. Mul on lapsed, naine, teen palgatööd kellast kellani, mõnikord kauemgi. Olen vist üks harvu Eesti luuletajaid, kes midagi hullu pole teinud. Juhan Viidingu moodi mööda katuse­servi ja -räästaid roninud, et noori tüdrukuid võluda, ma ei ole. Temal puudus hirmutunne, ronis mööda katuseservi, turnis osavalt, akrobaatiliselt, ei kukkunud alla. Minul on hirmutunne sügavalt sees. Kardan kõike. Olen sihuke hiirelik, vahel harva ka rotilik, siis on hambad verel.
2. Kõige hullem asi, mida ma teha võin, on avaldada järjekordne raamat, sest seda ma olen juba nii palju teinud. Mul on paar tükki isegi plaanis. Kavatsen jätkata oma loomingu üleproportsionaalset avaldamist.

Helena Läks
1. Selle aasta augustis sai Helsingis teoks „Runokuu” festival. Seal oli kohal palju Soome poeete, kellest ühega ma läksin ka jalutama. Jalutuskäik ise pole veel hull asi, aga see kannab minu jaoks tänaseni sõgeduse pitserit. Ta on selline mees, kes käib aasta ringi paljajalu. Tol hetkel, tema kõrval kõndides, kell neli hommikul Helsingis, purjuspäi, mõtlesin, kuidas ta seda novembris teeb. Ta inspireeris mind ka – mitte paljajalu käima, aga mul oli siis loominguline kriis seonduvalt sellega, kuidas ma elan, kus ma elan. See tüüp tõi mind tagasi selle inimese juurde, kes ma olin Karlovasse kolides. Ja nüüd elan seal edasi.
See jalutuskäik oli minu jaoks hull tagasi maa peale tulemise kogemus.     
2. Päris hull idee tundub asutada koos Tartu naistega kirjastus ja anda välja ühe tundmatu Tallinna mehe, Lauri Leegi, luulekogu. Koos naistega midagi koos teha on minu jaoks seni olnud piisavalt hullumeelne kogemus.

Jaan Malin (ürituse peakorraldaja)
1. Luuletajana ma vist midagi väga hullu polegi teinud, esinejana või häälutajana küll. Selle žanriga tegelemine ise on mingis mõttes hullumeelne. Natuke sellega seotud oli üks hullumeelne projekt, mida esitasime selsamal festivalil 2010. Esitasin pantomiimi. Väänasin oma keha ja tegin natuke ka hääli – kuigi ma pole näitlemist õppinud. Käisime selle projektiga ka lasteaedades esinemas. Lapsed ei saanud esialgu aru, mis onul viga on: kas ta ei oska rääkida või on muidu lollakas? Aga pikapeale said nad aru, et ka sel viisil on võimalik ühte konkreetset lugu jutustada. See tegi mulle väga head meelt. Lasteaiavariandis tegin vähem järske ja hirmutavaid liigutusi ning hääli. Festivalil ma ennast tagasi ei hoidnud.
2. Luuletajana ma ei tea, mida ma edapidi teen. Võib-olla ei kirjutagi enam eriti midagi. Aga selline tunne on mul varemgi mitu korda olnud ja ikka on tahtmine taas tekkinud. Esinejana lähen küll edasi. Mind on aidanud ja aitab edasi see, et tegelen koorilauluga. See hoiab häält vormis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming