Humberto Ak´abali avaldamata tõlkeluulet…

Humberto Ak´abali

Härmatis Kui kõndisid,kuuldus su sammejääkirmel,mis teeveerelmõranessu paljejalguall. * Tuli Tulikükakilkustutab puuhalu kurbustlauldes tal palavat laulu.Ja halgkuludes kuulabkuni unustab,et oli kord puu.

*

Vastus

—Avada kätega maa,
täituda mullalõhnast,
tõsta nägu taevasse
ja ahmida õhku:

see ongi rahu
—vastas vanaema.

*

Sellel teel

Sel küpressilõhnasel
kaneelikarva teel

käis tema,
äsja pesast lahkund tuvi,
sõba ümber,

igal pühapäeval sisse
oma paljaid jalgu.

*

Kivid

Vanaisade altarid,
igikestvad kuuljad,

kanged oma vaikuses,
kangemad veel vastustes

*

Jõed ajavad juttu

Jõed ajavad kividega juttu,
kui puud uinuvad.

Koidkul
on kivid tasa
ja puud laulavad.

*

Koda on kasvanud

Koda on kasvanud,
ta uks on suurem.

Ema kõneleb
kollase nelgiga,
mis isast köögi kõrvale
jäi kasvama.

*

Mu tiivad

Ma raputasin tiibu
ja vaatlesin taevast,
mu ema naeris;
seisime kahekesi
kuristiku serval.

Ootasin millal
tõusta lendu.

*

Raudkull

Päikselise uduvihma päevil
olen raudkull;
lendlen unede laotuses
ja puhkan laialeheliste
puude ladvus.

*

Kergelt kõver

Nägin, kuidas küürutas küpress,
kuulsin teda ragisemas,
harali sõrmed ta okstel
kraapisid maad,
segiaet juustega
puu oli põlvili.

Tuul vaibus,
maru möödus
ning puu kurtmata
uuesti ajas end sirgu,
jäi kergelt kõveraks
ja kasvas edasi.

*

Vanaema tagasitulek

Kui vanaema suri,
läks mu õde hulluks,
teel surnuaiale
ta muudkui nuttis.

Läks mõni päev
ja saabus rahu,
pisarad kuivasid ära.

Vanaema oli tagasi,
ta pühkis ära oma jäljed
ja muutus tuuleks.

*

Jäljed

Paika, kuhu pannakse jalg,
jääb jälg,
maa jäädvustab mälu.

Keha rändab,
mälestus püsib.
Jäetakse hüvasti,
ära ei minda.

Elu on mälestust surmast,
surm elu mälestus.

*

Aknaava

Aknaavast
tuletilgana
end näitas päike.

Aknaavast mööda käisid tähed,
ühe silmaga vaid kaedes sisse.

Aknaavast
tuli tuppa vile.

Aknaavast
astus õue ohe.

Aknaava
oli väike praoke
kojaseinas.

*

Väga kaugelt

Üks mu mälestusist
tuleb
väga kaugelt.

Ma uskusin,
et laul
sünnib
minu ema silmist.

*

Selge vesi

… Ja vesi
tolles kaevus
oli selge, nõnda selge,
et tema põhjas vaatlesime
unne vajund lehi
kuivand veresooni.

*

Linn

Esimest korda linna jõudes
oli tunne
nagu kõnniksin pea peal.

*

Venancio

Vanaisa Venancio
võttis süües peast
sombreero
ja ta õlgadele vajus
kimp valgeid juusi.

Tema maakarva nägu
paistis nagu lubjatud
servaga savitaldrik.

*

Vana küpress

Tiivalöögid
sasivad vana küpressi.

Lõkendavad sulilised,
linnud põletavad laule
tema lehis,

rahulolev puu
on täis rohelist rõõmu.

*

Klis

Linnud teavad,
kui pilved on tiined,

nad laulavad:
klis, klis, klis, klis…

Ja sünnib paduvihm.

*

Kurbus

Vahel mõtlen,
et kurbus

pole muud,
kui peaalaspidi rõõm.

*

Tema küüned

Ta viilis
oma varbaküüsi
rohelise kivikesega
jõesüdamest.

*

Liblikas

Kollane
mustjate täppega.

Näis, et mu peo peale
vajunud mõttesse,
kõnetasin teda
ja ta vastus
suurem oli vaikusest.

Mu silmist tilkus
toorest armastust.

Tuul puhus ta ära
mu peost.

– Lenda, lenda, lenda! –
hüüdsin tal.

Liblikas laskus
tasahilju alla
ja suudles maad.

*

Kümme ja seitse aastat

Su pilk jäi rippuma
tuk’ari puu oksale
tolle tee veerel,
mida sa astusid
oma kümne ja seitsme aastaga
täis hommikuid ja unesid,
mis enam ei saabunud.

*

Tuleliblikas

Üks tuleliblikas
tantsib küünla kohal,
mis nuuskab
pühale kivile
verisel päeval.

Ja maasilm
sädeleb veeklaasis.

*

Valguse õigustus

Kui ju valgus kustutab su nime,
pole lolli, kes end ütleks üles…

*

Jäljed

Ta nahal
on öö ja päeva jäljed.

Ta pilk läbistab pimeduse
ega uinuta seda valgus.

Jaaguar
on varjude kuningas.

*

Surm

Kui sureb jaaguar,
nutavad mäed malbet jõevett,
tuuled tihuvad uduvihma,
kivid sulevad silmad.

Kui sureb jaaguar,
saab metsast vaeslaps.    

*

Kuu ja sulg

Kuu
kinkis mulle sule.

Tundsin, kuis sulg
mu käes laulis.

Kuu naeris
ja ütles:
sa õpi laul selgeks.

*

Tuline sulg

Kuniks sulg on tuline,

põletagu luuletaja
sõnad paberil

nõnda, et lugeja
jääb pimedaks.

*

Puuraamat

Tuul lehitseb puid
ja lausub rohetavaid palveid

*

Luule

Lõpuks muutis luule
mu laisaks.

Ning nüüd
ma muud ei teegi,
kui luuletan.

Asi on selles,
et kui ma ka tahaksin,
tööd mulle enam ei anta.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming