Ida on Ida ja Lääs on Lääs …

Lembit Liivak

Orhan Pamuk, Minu nimi on Punane. Tõlkinud Ly Seppel, toimetanud Tene Hook. Kujundanud Jan Garšnek. Pegasus, 2012. 519 lk. Ma ei taha olla lihtsalt puu, tahan olla tema tähendus. Orhan Pamuk, „Minu nimi on Punane” „Oh, East is East, and West is West, and never the twain shall meet,” kirjutas üks Briti impeeriumi šovinistlikumaid kirjanikke Rudyard Kipling 1889. aastal „Ballaadis Idast ja Läänest”. Paljud, kellele see värsirida mantraks on saanud, vaevalt siiski teavad, et selle luuletuse järgmistes ridades selgitab Kipling, et kaks kontinendi geograafilist piirkonda vaevalt küll kohtuda saavad, aga kui peaks kohtuma kaks tugevat (või võrdset) meest, ei oma päritolu, rahvus ega rass enam mingit tähendust – Euroopa ja Aasia on võrdsed. Kahe maailmajao ning kahe kultuuri piirimail on sündinud ka 2006. aastal esimese türgi kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia võitnud Ferit Orhan Pamuk (1952), kellel on tänaseks ilmunud pea kümmekond romaani, aga lisaks on ta kirjutanud ka ühe filmistsenaariumi, memuaare, esseesid ning kirjanduskriitikat. Kuna ta analüüsib Ida ja Lääne suhteid ning mentaliteedi erinevusi, on tema loomingut sageli kõrvutatud õhtumaade kirjanduse nüüdisaegsete suurkujudega.

Tema esimeses romaanis „Härra Cevdet ja tema pojad” („Cevdet Bey ve Oğulları”, 1982), autori enda suguvõsa meenutava İstanbulis elava pere kolmest põlvkonnast jutustavas teoses on nähtud sarnasust Thomas Manni „Buddenbrookidega”. „Vaikne maja” („Sessiz Ev”, 1983) oma paljuhäälse jutustamislaadiga seostus kriitikutel Virginia Woolfi ja William Faulkneriga, eeskätt aga viimase „Hälina ja raevuga”, mis olevat Pamuki üks lemmikteoseid. „Valge kindlus” („Beyaz Kale”, 1985) on leidnud võrdlemist selliste nüüdisaja suurkirjanike loominguga nagu Jorge Luis Borges ja Italo Calvino. Juba need kolm mainitud teost äratasid tegelikult Läänes laialdast tähelepanu ning võitsid ka mitmeid preemiad. „Musta raamatut” („Kara Kitap”, 1990, e. k 2011) kirjutades, mille teemaks on İstanbuli advokaadi Galipi koduperenaisest abikaasa Rüya ootamatu ning salapärane kadumine, lähtus Pamuk tema enese sõnul eeskätt James Joyce’i „Ulyssesest” – otsustagu lugeja ise, kas kõrvutus tegelikult peab paika – ning sellele järgnenud „Uut elu” („Yeni Hayat”, 1995) on mõni kirjandusuurija kirjutamislaadilt pidanud kafkalikuks. Romaani „Lumi” („Kar”, 2002, e. k 2007) ühe epigraafi on Pamuk laenanud Joseph Conradilt („Õhtumaalane minus lagunes koost”) ja nii kiputakse ka vahel sarnastama Conradi kuulsaima raamatu „Pimeduse süda” süžeed selle teosega, mille peategelane, luuletaja ning poliitiline pagulane Ka hakkab Türgi pärapõrgus asuvas provintsilinnakeses uurima religioosse tagamaaga enesetappude epideemiat. Ja viimati eesti keeles ilmunud „Minu nimi on Punane” („Benim Adım Kırmızı”, 1998, e. k 2013), XVI sajandi İstanbulis aset leidev mõrvamüsteerium, tõi mulle otsemaid meelde Thomas Manni „Doktor Faustuse”. Kui Mann analüüsib oma romaanis sakslaste hinge keerdkäike muusika kaudu, siis Pamuk omakorda eritleb türklaste vaimu eripära ning Ida ja Lääne juba tollal keerulisi suhteid XVI sajandil hääbuma hakkavast miniatuurikunstist kirjutades. Teisena tuli sellest teosest mõeldes võrdlusena loomulikult pähe itaallane Umberto Eco oma kultusliku „Roosi nimega” (e. k 1997, 2005), kus samuti postmodernismile omaselt põimuvad kõrgstiilis filosoofilised ideed salapäraste mõrvadega seotud action’iga.

Tänu Nobeli preemiale on Orhan Pamukist eesti keeles kirjutatud juba suhteliselt palju ning pole mõttekas kõike üle kordama hakata. Mainida võib vahest seda, et ta kasvas üles heal järjel peres, õppis ülikoolis arhitektuuri ja hiljem ajakirjandust, kuid pole kunagi pidanud oma erialal leiba teenima, kuna majanduslik seis võimaldas hakata „täisajaga” kirjanikuks. Pöördeliseks saab aasta 2005, mis toob talle palju probleeme Türgis, aga suurendab ühtlasi tohutult tema kuulsust üle maailma. Nimelt ütleb Pamuk tol aastal ühele Šveitsi ajakirjale antud intervjuus järgmist: „30 000 kurdi ja miljon armeenlast tapeti neil aladel ja mitte keegi peale minu ei söanda sellest rääkida,” viidates armeenlaste genotsiidile Türgis aastail 1915–1917 ja kurdide massimõrvale ka Türgi aladel – teemale, mis oli tema kodumaal kuni viimase ajani tabu. Järgneb kohtuprotsess, mille käiku ning kohtualusele soodsat lõpptulemust – Pamuki süüst vabastamist järgmisel aastal – mõjutab loomulikult Türgi soov ühineda Euroopa Liiduga. Oma rolli mängib ka kaheksa maailmakuulsa kolleegi ( José Saramago, Gabriel García Márquez, Günter Grass, Umberto Eco, Carlos Fuentes, Juan Goytisolo, John Updike ja Mario Vargas Llosa ) ühispöördumine Orhan Pamuki kaitseks. Niisiis on tegemist ühe suurema poliitilise taustaga Nobeli laureaadiga viimastel aegadel, mis – raske öelda, kas õigusega või mitte – on mõningates ringides tekitanud küllaltki palju nurinat, veelgi enam aga seetõttu, et just väidetavalt poliitilistel või kirjandusvälistel põhjustel pole Alfred Nobeli poolt ellu kutsutud kõrgeauline žürii pidanud preemia vääriliseks kas või sellised autoreid nagu Marcel Proust, Ezra Pound, James Joyce, Vladimir Nabokov, Virginia Woolf, Jorge Luis Borges, August Strindberg, Arthur Miller, Bertolt Brecht, Yannis Ritsos … Muidugi võib seda nimekirja toekate nimedega veel pikalt jätkata ning samavõrd küsitav on seegi, kas mullune Hiina nobelist Mo Yan on ikka etem valik kui toona enne võitja väljakuulutamist paljude ennustatud jaapani kirjanik Haruki Murakami, keda on eesti keeldegi üsna palju tõlgitud.

Nagu romaani „Minu nimi on Punane” tagakaanel kirjas, „räägib selles raamatus igaüks enda eest, kõnelevad surnud ja mis kõik veel, elavatest rääkimata. Jutt käib surmast, kunstist, armastusest, abielust ja õnnest”. Kuid mitte ainult. Võib-olla seisneb Pamuki suurim väärtus tegelikult selles, et geograafiliselt ning kultuuriliselt kahe üsnagi konfliktse maailma piirimail paiknedes suudab ta läänlastele avada ning mõistetavaks teha idamaade mõtteviisi tagamaid, ehkki see eeldab tema lugejailt tavalisest suuremat kannatlikkust ning avatust.

XVI sajandil tunnetab Türgi sultanidünastia Läänest tulevate uute ideede ning individualismi üha jõulisemat pealetungi, mis ohustab ka sajandeid muutumatuna püsinud traditsioonilist miniatuurikunsti, ja nii otsustatakse Pamuki romaanis 1591. aastal valmistada täiuslike illustratsioonidega raamat, mis tõendaks, kui võimsad on islami kaliifid ja nende hiidriik. Sultani soovil pidi see salajane raamat valmis saama hidža (muhameedlaste ajaarvamise alguspäev –622. aasta 16. juuli) tuhandendaks aastapäevaks. Raamatus kütavadki erinevad arusaamised religioonist, uuendustest ning traditsioonide vajalikkusest, individualismist, perspektiivi ja varjude/varjundite kasutamisest kunstis üles üha suuremaid kirgi, mis päädivad salapäraste mõrvadega. Nii lausub näiteks see, keda hiljem hakatakse pidama mõrvariks, enne uue roima sooritamist järgmised sõnad: „Ei maksa unustada: koraani järgi on pilditegija üks Jumala kujuvõttudest. Jumal on see, kes loob, tema teeb olematust olevat ja elutust elavat, keelgi ei küüni temaga võistlema. Kunstniku suurim patt on see, kui ta teeb Jumala tööd ja väidab, nagu oskaks ta luua otsekui Jumal”. Kuid selles teoses vaieldakse ka kunstniku tegutsema lükkavate motiivide (kas joonistada raha ja kuulsuse või silmailu ning usuteenimise pärast), samuti isikupära ning kunstniku ego üle: „Saatan on see, kel on oma stiil ja kes eraldab hommikumaa õhtumaast. Saatan on vaat see, kes on leiutanud sõna „mina””.

See iselaadne ja võib-olla liigagi mahukas thriller koosneb viiekümne üheksast peatükist, kus kirjeldatakse minavormis sündmusi kaheteistkümnest vaatepunktist, kaasa arvatud mõrvari oma. Kaks mõrvatud tegelast pöördub lugeja poole sealpoolsusest, aga sõna saavad ka koer, puu, kuldmünt, surm ja muidugi Punane. Raamatu pikima peatüki lõpus võime kuulda maharaiutud pea monoloogi, tolle aju ja silmad jätkavad morbiidsel viisil oma funktsioneerimist.

Kui veel Thomas Manni mainida, siis kogu austusest ja kunagisest kiindumusest tema vastu hoolimata meenub praegu, kui raske oli omal ajal tegelikult „Doktor Faustusest” läbi närida, seda eeskätt lehekülgede kaupa lohisevate väga spetsiifiliste muusikaalaste arutluste tõttu, kuigi romaani ideed ning peategelasest muusiku Adrian Leverkühni kütkestav isiksus ei lubanud raamatut ka pooleli jätta. Samasuguste raskustega põrkasin kokku ka Pamuki „Minu nimi on Punane” lugedes, sest osates vaevu joonistada – vasaku käega isegi ilmselt veidi paremini kui paremaga – ja samas siiski maalikunstist lugu pidades jäid mulle pikad dispuudid idamaade miniatuurikunsti olemusest ning tehnikast ometigi paljuski võõraks ja hoomamatuks, või hullemgi veel – romaani pidevalt vihjetena läbivast väidetavasti imeilusast ning ülikuulsast legendist Hüsrevist ja Şirinist polnud ma kuulnudki, ehkki hiljem netis lehitsemine ning asja lähemalt uurimine juhatas mu tohutusse nimede ja ristviidete labürinti. Samuti ei kohanud ma raamatu lehekülgedel ohtralt mainitud kunstnike nimede hulgas vist ühtegi, mis rõõmsat äratundmist oleks tekitanud. Aga loomulikult pole selles põhjust süüdistada Pamuki.

Kuid nuriseda võib veelgi. Nimelt avastasin juba Umberto Eco „Roosi nime” puhul, kui kõik seda taevani kiitsid, et mulle tegelikult hästi ei sobi n-ö kõrgstiili kuuluvad postmodernistlikud thriller’id. Harilikult on selliste romaanide algus hoogne, seotud mingi hämarapärase müsteeriumi või mõrvaga, mis lausa kutsub edasi lugema. Seejärel enamasti sündmustik katkeb, autor lülitub paljude lehekülgede jooksul filosoofilisele lainele ning lugeja peab paratamatult kaasa minema, et siis mõne aja pärast vaevaliselt mõnest dialektilisest või metafüüsilisest mõtisklusest väljuda ning taas tormilisse action’sse sukelduda. Mahuka teose puhul tuleb niisuguseid ümberlülitusi teha talumatult palju. Samamoodi olin hädas Dan Simmonsi mammutromaaniga „Olümpos” („Olympos”, 2005), mille filosoofilised heietused universumist, dimensioonidest, singulaarsusest ja teab millest veel olid küll väga põnevad, aga lugemisrõõmu varjutasid sinna vahele pikitud kohati üsna absurdsed ulmeseiklused. Nii tuleb tunnistada, et Pamuki mõrvamüsteeriumi viimase saja lehekülje jooksul olin juba täielikult kaotanud huvi teada saada, kes siis tegelikult on too kaks inimest tapnud salapärane mõrvar. Nautisin pigem teose stiili, selle lausete soravust ning mõningaid huvitavaid mõttearendusi.

Kuna olin varem seda romaani inglise keeles lugenud, tekitas äsja eestindatud versioon sirvides paraku mõningaid küsitavusi. Nimelt pidas raamatu inglise keelde tõlkija Erdağ M. Göknar, keda selle tõlke eest premeeriti ning tänu kellele mõnede arvates Pamuk üldse Nobeli preemia sai, vajalikuks olulisemad tähenduslikud nimed romaanis suupärasemaks tõlkida ja nii on peategelasest Karaast saanud Black (Must), Kelebekist Butterfly (Liblikas), Leylekist Stork (Kurg), Zeitinist Olive (Oliiv), Eniştest Beloved Uncle (Armastatud Onu), mis tegi ka lugemise ning arvukate tegelaskujude jälgimise sujuvamaks. Veidi hämmingut tekitas ka sisuline lahknemine tõlgetes, mis torkas silma pistelisel ning väga põgusal kõrvutamisel. Üks olulisemaid ja ilusamaid mõtteid romaanis kõlab inglise keeles järgmiselt: „I don’t want to be a tree, I want to be its meaning”, kuid maakeelde panduna on selle aforismi lihtsus moondunud või sootuks kaduma läinud (lk 67): „Asi on selles, et ma ei taha olla lihtsalt puu. Tahan, et mul oleks mingi mõte.” Nii tundub olevat ka näiteks väike, kuigi võib-olla oluline tähendusnihe inglise keeles öeldud lauses „Indeed, they paint what they see, whereas we paint what we look at”, mille vasteks eesti keeles (lk 214): „Nemad kujutavad seda, mida nad näevad, aga meie kujutame ainult seda, mis on vaatamist väärt”. Või siis täiesti juhuslikult sattus pilk veidrale eestikeelsele tekstikatkele leheküljel 465: „nad õgisid teineteist silmadega kõigi nähes ja isegi nuusutasid teineteist”, mis Erdağ M. Göknar i tõlkes on sõnastatud: „they’d stare into each other’s eyes at length and fondle each other in front of everybody.” Originaali tundmata on loomulikult raske ja muidugi ka ebapädev kommenteerida, kuid „fondle” tähendab eesti keeles „kallistama”. Erinevalt nuusutamisest tundub kuidagi loogilisem!? Kuid kõige rohkem tegid nõutuks lahknevused järgmistes luuleridades (lk 443):

Süda mul igatseb hommikul õhtut ja õhtuti hommikupoolt.

Ikka ihu mul igatseb rõõme – nii eest kui tagantki poolt.

Siingi kipun hoolimata oma võhiklikkusest türgi keele osas eelistama inglisekeelset versiooni, sest maakeeli näib kogu teose põhiideega haakuv mõte kaotsi läinud olevat:

My fickle heart longs for the West when I’m in the East and for the East when I’m in the West

I only want to amuse myself frontside and backside, to be Eastern and Western both.

Eeltoodu ei pretendeeri aga mingilgi moel pädevale tõlkekriitikale, sest pealegi on ka eestikeelne tõlge vägagi ladusalt ning mõnusalt loetav ning siinse kirjatüki autoril puuduvad elementaarsemadki teadmised kõiges selles, mis puudutab türgi keelt. Pigem ajendas neid näiteid tooma kibe kogemus, et igasugune tõlge või tõlgendus tükib originaaliga võrreldes alati puudulikuks jääma.

Kui aga pöörduda tagasi Pamuki juurde, siis oma kodumaal olevat hinnangud tema loomingule võib-olla poliitilistel põhjustel või äkki lihtsalt kadedusest üsnagi vasturääkivad ning tihti väidetavat, et Nobeli preemia anti talle ainult tänu tema skandaalsetele intervjuudele. Aga de gustibus non est disputandum, tegemist on siiski autoriga, keda igal juhul tasub lugeda. Oma tegelaste kaudu üritab ta selgitada traditsioonide järgimist ning autoriteedile allumist, kasutades selleks sageli mõistukõnet, kõrvutades Ida ja Läänt. Tema romaani viimastel lehekülgedel lausutakse: „[Miniatuurikunstnik] ei peaks muretsema hommiku- või õhtukaare pärast, vaid üles joonistama seda, mida ta oma hingepõhjas tunneb. Jumalale kuuluvad nii ida kui ka lääs.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming