Igavene ärasõit

SIIM LILL

Kas pole lõpuks ausus totalitarismi surmavaenlane?

Norman Manea1

Norman Manea „autobiograafia“ jõudmine eesti keelde on kirjanduslik suursündmus, nii nagu Riina Jesmini tõlked ikka. Ameerikas elava, ent oma emakeeles kirjutava kirjaniku teos ilmus 2003. aastal. Kümme aastat hiljem, ingliskeelse uustrüki kiiluvees, esitas Rumeenia Kirjanike Liit Manea Nobeli preemia kandidaadiks – tunnustus, mida talle lähiaastatel tõepoolest ennustatakse ning millesse ta ise suhtub kerge irooniaga.2

Manea teos ei ole autobiograafia selle otseses mõttes. Õigupoolest ei tahtnud Manea mälestusi üldse kirjutada ning võitles toimetajaga kuus kuud: „Ütlesin talle, et tahan kirjutada tindi, mitte verega. Ja ta vastas: „Ei, Norman, see tuleb kirjutada verega.““ Tulemust nimetab autor hübriidiks, mille määratlemine jäägu lugeja teha: „Mu Ameerika toimetajad sildistasid selle mälestusteks, aga Saksamaal tuli see välja alapealkirjaga „Autoportree“, Itaalias nimetati see elulooks ja Hispaanias arvati, et see on romaan. [—] Rumeenias, kus ma sain otsustamisel sõna sekka öelda, palusin alapealkirja mitte kasutada, olgu lihtsalt „Huligaani tagasitulek“.“3

Raamatus räägib Manea reisist sünnimaale kümmekond aastat pärast sealt lahkumist. Kirjanik pääses enda sõnul diktatuurist üsna puhtalt: „Mul õnnestus eemale hoida. Süü, kompromiss, isegi kangelaslikkus antakse andeks, kuid distantseerumist mitte“ (lk 26). Teekond kodumaale on ühtlasi retk oleviku ja mineviku, üksikisiku ja kollektiivi vahel. Olgu näiteks toodud üks mõttemäng: „… sajanditetagune hiina õpetlane küsib minult nagu nii paljudelt lugejatelt, milline olin ma enne, kui mu isa ja ema kohtusid [—]. Milline ma nägin välja enne vanemate tutvumist?“ (lk 65-66). Raamat kõneleb ka Rumeenia ja sealsete juutide valusast ajaloost, pagulusest kodus ja võõrsil ning keelest. „Kas võõras võib keelelise kodakondsuse saada vaid kui haidukk, huligaan, kes tungib sisse mis tahes vahenditega? Ja kui Kodumaa su välja ajab, võtad keele, paged lihtsalt koos sellega?“ (lk 303).

Rumeenia kirjanik Norman Manea (1936), kellele ennustatakse Nobeli kirjandusauhinda. Tema romaani „Huligaani tagasitulek“ ning Mateiu I. Caragiale romaani „Curtea-Veche kuningad“ tõlke eest pälvis Riina Jesmin Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.

Mattias Blomgren / Wikimedia Commons

Manea kunstiteos paisutab elu triviaalsused tähenduslikuks mustriks. Järgnevalt toon mõned fragmendid, mis kerkivad raamatus nõelteravana esile.

Igavese tagasituleku müüt. Need sõnad on pealkirjaks tuntuima rumeenlasest literaadi Mircea Eliade teosele, millega postuleeritakse, et inimeste religioossus väljendab püüdlust pääseda tagasi müütilisse, igavikulisse aega. Manea raamatu sündmustik keerleb küll kirjaniku kodumaale naasmise ümber, ent teose fookus on pidevalt ärasõidul, mis vastandub müütilise mõõtme omandanuna Eliade omaga. 1941. aastal küüditati Manea koos teiste Bukoviina juutidega, neli aastat hiljem naasis ta koos imekombel ellu jäänud perega kodukanti. 1945. aasta aprillis oli ta „vanake, kes pidi peagi saama üheksa-aastaseks“ (lk 87).

Manea valis esmalt inseneriameti, liikus aga üha kindlamalt kirjanikuameti poole, jõudes lõpuks parandamatu vastuseisuni kehtiva korraga, mille tulemiks oli ärasõit. „Sotsialistlikust Jormaniast4 lahkumine 1986. aastal lõi sümboolse sümmeetria: viieaastaselt alanud maapagu, mille põhjustas üks diktaator oma ideoloogiaga, viidi lõpule viiekümneaastaselt tänu teisele diktaatorile ja pealtnäha vastandlikule ideoloogiale“ (lk 25). See ärasõit ei jäänud viimaseks. Ärasõit, mis Maneat pidevalt kummitab, on lausa olemisseisund, mille elukogemus ja esivanemate varjud talle peale suruvad. „Sõitsin viimaks ära, sõitsin ära! Tundsin süümepiina, et ma polnud seda varem teinud, ja süümepiina, et viimaks siiski ära sõitsin“ (lk 23). Vahest on ärasõidus midagi üdini rumeenialikku? Samu mustreid leiab näiteks Cristian Mungiu filmis „Lõpetamine“ ning ka Margo Rejmeri raamatus „Bukarest“.5

Manea eeskujuks on James Joyce’i pagulasest kangelane Leopold Bloom, kelle sõnad ta ärasõidutaotluse esitamiseks pähe õpib: „Ma ei hakka teenima seda, millesse enam ei usu, nimetagu see end mu koduks, isamaaks või kirikuks: ja ma püüan end väljendada mõnes elu või kunsti vormis nii vabalt ja täielikult, kui suudan“ (lk 124).6

Huligaan. „Huligaani tagasitulek“ on ühtlasi dialoog veel mitme rumeenia kirjanikuga. Kõigepealt Emil Cioraniga, kes on öelnud noorusehulluses, mida on hiljem kahetsevalt nimetanud lepinguks saatanaga: „On vähe inimesi, isegi Saksamaal, kes imetlevad Hitlerit nii nagu mina.“7 Teiseks Rumeenia uut Ceaușescu-järgset riigikorda kritiseerinud ning tõenäoliselt seepärast jõhkralt mõrvatud Ioan Petru Culianuga ning kolmandaks Eliadega, kellele Manea ei andesta kahepalgelisust ja nooruse natsilembusele hinnangu andmise eest põgenemist. Eelkõige aga Mihail Sebastianiga.

1935. aastal ilmusid Eliade heideggerlikult surma ülistav romaan „Huligaanid“ ning Sebastiani brošüür „Kuidas minust sai huligaan“. Brošüürile on eessõna kirjutanud Eliade mentor ja Raudkaardi ideoloog Nae Ionescu, kes „nägi juudis kristlaste maailma parandamatut vaenlast, kes tuleb hävitada“ (lk 22). Juut, seega heidik ja huligaan, Sebastian otsustas oma sõbra eessõna avaldada. Kui lugeda tema „Päevikuid“, monumentaalset mälestusmärki XX sajandi alguse hullusele, võib näha, et antisemitismi moevooluga oli kaasa läinud suurem hulk tema sõpru. Sebastian otsustas kõigest hoolimata jääda armastatud sünnikohta. Alles sõja lõpul valmistus ka tema viimaks ärasõiduks, hukkus aga enne autoõnnetusel.

Kolm huligaani. Eliade huligaan on heroilise kollektiivse surma ja võimukultuse austaja. Sebastian vastandub talle radikaalse isepäisusega, uskudes ka oma kõige antisemiitlikumate sõprade paranemisse. Ja lõpuks Manea, Sebastiani mantlipärija: „… teotustes, millega mind austas enne 1989. aastat Rumeenia kommunistlik ajakirjandus – „parteivastane“, „kodumaatu“, „kosmopoliit“ –, ja kommunismijärgse ajastu mõnitustes – „reetur“, „Jeruusalemma kääbus“, „Ameerika agent“ – leidsin pigem ühisjooni kui erinevusi“ (lk 17).

„Huligaani tagasituleku“ kõrvale tuleb kindlasti lugeda mõne aasta eest ilmunud Jesmini tõlgitud Manea esseekogumikku, kust leiab muu hulgas kahe Prantsuse ajaloolase tsitaadi: „Hukka tuleb mõista vaid mõtteviis, mis asub nimme (või ebaselgelt, emotsionaalselt) ideoloogia teenistusse, mille selja taha ta end varjab või mille võimust kasu lõikab: Heidegger natsismi esimestel kuudel, Céline okupatsiooniajal ning paljud teised selsamal ajajärgul ja hiljem (ka mujal)“.8 Huligaansus on tühi vorm. Manea romaani kangelased näitavad valikuvõimalusi, millise sisuga see täita.

Quid est enim libertas? Manea keskne sõnum on vabaduse hindamatu väärtus. „Kerjused, politseinikud ja turistid – keegi neist pole asendamatu“ (lk 8) kirjutab ta raamatu alguses, mil pole ikka veel suutnud harjuda uue maailmaga (Paradiisiga). See on pinevas vastuolus raamatu lõpulehekülgedega, kus talle teeb muret kadunud märkmik – üheainsa inimese märkmed.

Kui Sebastian oli oma huligaanse raamatu pärast jäänud võõraks ka juudikogukonnale, kirjutas ta: „Ma usaldan vaid üksikisikut, aga teda usaldan täiesti“ (lk 22). Hetkel, mil üksikisik kaotab tähenduse ja temast saab mass, tuleb neid sõnu meeles pidada. Lugegem Maneat, sest praegune tuul toob enesega taas kord kerget kõrbelõhna, leelotades inimesi parvedeks ja numbriteks. Ja see ei pidand tähendama head, ütleb luulerida.

1 Norman Manea, Klounidest: diktaator ja kunstnik. Tlk Riina Jesmin. – Loomingu Raamatukogu 2012, nr 16-17, lk 66.

2 Vt http://bombmagazine.org/article/4488223/norman-manea; https://lareviewofbooks.org/article/exile-hooliganism-norman-maneas-hooligans-return/#!

3 https://lareviewofbooks.org/article/great-work-compromised-man-interview-norman-manea/#!

4 Rumeeniat on nii nimetanud kirjanik Ioan P. Culianu.

5 Vt Kaarel Kuurmaa, Meelehea õppetunnid. – Sirp 17. VI 2016; Margo Rejmer, Bukarest. Tlk Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2016.

6 James Joyce. Kunstniku noorpõlveportree. Tlk Jaak Rähesoo. Varrak, 2003, lk 238.

7 Radu Ioanid, Introduction. Rmt: Mihail Sebastian, Journal, 1935–1944. Tlk P. Camiller. Ivan R. Dee, 2000, lk xv.

8 Norman Manea, Klounidest …, lk 67.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming