Igavene kodutee

Doris Kareva

Kristjan Üksküla esimene luulekogu „Kevadekuulutus” pärineks otsekui mingist hoopis teisest ajast, autori varasest lapsepõlvest ehk kaheksakümnendatest:          väikese poisi palveison päike nii igavikhele,et valgustab läbi kõik aastad,kõik pildid toob silmadele sääl suviselt naeratab emaja isa pilk talvesid kestabsääl õele, kel silmis on kevadta lõputuid lugusid vestab Väga õnnestunud pealkiri ja kongeniaalne  kujundus. Sellest raamatust uhkab just sellist valgust, nagu merejääl peegelduv päike, mis silmi sunnib kissitama – seda ärevat lootust, mille vallandab esimene soojem päev pärast pikka talve, esimene avanenud paiseleht – otsekui evangeelne rõõmusõnum: ta tuleb siiski.       

ma täpsemat vastust ei palu
kui saadab su puudutus
mu õhtuid ja südamevalu
kui kevadekuulutus

Kevad, mida kuulutab Kristjan Üksküla, pole  jõudnud veel poriseks sulada, mahlad jooksma hakata, märtsijänesed arust ära minna – see pole Visnapuu pöörane paisu tagant pääsenud kõlatulv ega Underi lopsakas meelteküllane haljendus, vaid õige karge varakevade virvendus:       

kas vahel mõtled minust duši all
kui öö on käes ja seisad alasti
mehaanilise vihmasaju all,
kuid mõtled nagu mõeldi vanasti?

Kuidas vanasti mõeldi, sellest paistab Kristjan Üksküla üsnagi palju teadvat; teatav hillitsetus, et mitte öelda vanamoelisus, on talle iseloomulik. Nagu vanasti öeldi: vana kooli mees. Mõnes mõttes meenutavad need tekstid ka vanaaegset värvitrükitehnikat, kus värvid üksteisega päriselt ei kattu, nii et kujutis jääb mõnevõrra ähmane. Aga kui ka mõte alati alliksaarelikult vahedaks pole lihvitud, asuvad kõlad siiski teinekord omasoodu tegutsema, nagu sumisevas  vulisevas kirjutamisharjutuses:       

Panso tuli, nägi, tegi
avastades, õpetades endalegi,
kuidas sünnib lavaime,
mis on silma sulamine,
kuhu läheb minemine,
mida ihkab inimene,
mis on tõde igavene armastuse vajamine,
miks on ilu alaline mälestuste külaline,
kas on keegi ülemine saladuste sülemina,
vabaduse valemina, igatsuse klaverina,
armastuse orelina.

Kogule on kerge süüks panna Juhan Viidingu hilisluule suurt mõju. Sellega võrreldes jäävad Kristjan Üksküla tekstid paraku algajalikuks. Märkimist väärib aga, et noore luuletaja näol pole tegemist epigooni, vaid eeskujuliku, eeskujudest õppust võtva õpilasega. Ei teagi ühtki teist noort autorit, kelle luules täielikult puuduks trots või mäss, kes sellise puhtsüdamliku aupaklikkusega tunnustaks autoriteete, olgu  nendeks siis vanemad, õpetajad, kirjanikud või mõtlejad. „Kevadekuulutuses” leidub lisaks viidetele Viidingule ja Pansole, Zenonile ja Stanislavskile, Artur Alliksaarele ja Johannes Aavikule pealkirju, mis osutavad siis kas Shakespeare’ile „Hamleti vaikuse valvurid”, Nikita Mihhalkovile „Siberi habemeajaja” , Frank McGuinessile „Et keegi mind valvaks”, või Thomas Mannile „Väike härra Friedemann”. On ka otseseid pühendusi: Ott Sandrakule, Sławomir Mrożekile, Madis  Kõivule, Irina Ratmirovale ja Jelizaveta Mihhailovale. Siiski ei jää muljet epateerimispüüust; pigem mõjuvad arvukad viited tänuliku kummardusena neile, kellest luuletaja mõte tuge ja äratõuget on leidnud. 

 Ka väärib tähelepanu, et Kristjan Üksküla ei ole keskendunud omaenda isikudraamale ja selle mõtestamisele, nagu noorte autorite puhul tavaline, vaid märkab ühtlasi teisi, sageli  endast palju vanemaid inimesi, ja kõneleb neist suure soojuse ja mõistmisega: 

südatalve õhtu; kambris põleb tuli;
hallipäine vana laulab hommikuni
unustatud ajast unustatud lugu
pildijoonistajast, võlurite sugu

küünal sulab tasa pruuni taldrikuga,
väsind vanaisa, unetorgituna
heldib vähehaaval, enam ta ei liigu,
elu mõttelaava silme taga viigu
teda hommikuni
igatsetud koju
armastatud naise
kõrvale

Kristjan Üksküla ei üllata enneolematu sõnumiga; oma ülesandena näib ta tajuvat pigem väärset edasi kanda – küll aga üllatab näitlejast luuletaja oma harukordse kammerliku puhtameelsusega. 

minu armsa pilgus paistab
igavene kodutee –
üle elu, üle aja,
üle surma sildade

Tähelepanu äratab seegi, et raamat on ilmunud kultuurkapitali toetuseta – seega ilma honorarideta. Kindlasti kaob see debüütteos lettidelt peagi nagu kevadine lumi. Et ka sellisel viisil võib luule lugejani jõuda, on tõeline kevadekuulutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming