Õilis tõde kannatuse algamisest

Jürgen Rooste

Amélie Nothomb, ?JUMALA LAPSEPÕLV?. Tõlkinud Tiina Jaksman. Varrak, 2004. 96 lk.

Mu oma mälestused ei ulata aegade taha, ma ei tea, kas ma mäletan oma lapsepõlve varaseid seiku fotodelt või päriselt; mälupildis jooksevad kaadrid, nagu oleks mustvalgeid pilte üksteise otsa lükitud. Esimesed selged, kindlamad mälestused dateeruvad aega, mil olin viie-kuuene. Ses mõttes olen alati kadestanud inimesi, kes üksipulgi ja selgelt mäletavad kõike pea titeeani välja ? nende intellekt ja keelevõime on käivitunud palju varem, milline edumaa on neil maailma asjade mõtestamises! Ja siin on korraga raamat, tõsi küll ? fiktsioon, ent autori sõnul biograafiline fiktsioon ?, mis räägib ühe lapse loo sünnist umbes kolmanda eluaastani. Eks ta ole.

.

?Jumala lapsepõlv? seisab tegelikult koos kujundijadadest, strukturaalse inimese fataalsest mõtlemisest, mille kujundid võiksid alluda psühhoanalüüsi meetodile või anda ainet tõlgendada teost mitte narratiivi-, vaid struktuuri- ja kujundimängukeskseks. Midagi sarnast Bataille? ?Silma loole?, milles jälgitakse ühe kujundi metamorfoose, painajalikke, ilmutuslikke ja absurdseid taastulemisi ning loo kulg on alati selle kujundi teenistuses. Nothombil pole see ehk nii kõikehõlmav, aga ilmselge: alustav ja lõpetav, hirmutav. Tema kesksed kujundid on (muide, ?Silma loole? suhteliselt lähedasel maastikul) ?toru? ja ?vesi?.

Toru-metafoor omistatakse esmalt lapsele ? peategelasele, kes esimesed kaks eluaastat vegeteerib (?Jumal avas kõik vajalikud avaused, et tahked ja vedelad ained temast läbi saaksid käia. Seepärast nimetamegi Jumalat tema selles arengustaadiumis toruks.? Lk 10). Seejärel minategelases võikust tekitavatele koi?dele (karpkaladele), lõpuks, kui laps kolmeaastasena karpkalade tiigis enesetappu sooritada üritab, tõdeb ta (esimene isik hakkab vahetuma kolmandaga): ?Peagi on keha ainult toru. See laseb end vallutada jumaldatud elemendil, mis toob surma. Viimaks oma kasututest funktsioonidest vabastatuna, annab kanalisatsioon teed veele ? mitte millelegi muule.? (Lk 92)

See on korraga hirm ja iha ? hirm kloaagi, jäleda ja mõttetu karpkalataolise õgardi ees; samas iha saavutada see rahu, algne soovimatus midagi luua (sest just sellega alustab Nothombi Jumal), toru-olu, kannatuste lakkamine.

Siit ka erisuhe vee-elemendiga (sest just maagiliseks elemendiks see siin läbi vihmakardinate ja uppumistunde ja ujumislusti muutub) ? lisaks kahele uppumisohule armastab peategelane kangesti ujuda ning kui ta isa üleujutuse ajal kanalisatsioonikaevu kukub (õnnelik õnnetus), arvab laps, et isa töötab kanalisatsioonimehena (mida muud see konsul tähendab?), ja on ülimalt rahul.

.

Toru-seisund on omalaadne budistlik eesmärk: ei mingeid soove siin- ega säälpoolses ilmas; tahtmatus midagi luua, midagi nimetada. Selle vastas seisavad kannatused/naudingud. Ning selles mõttes on ?Jumala lapsepõlv? antibudistlik teos. Ta jutustab loo õilsast tõest kannatuste algamisest ning mina tekkest, intellektuaalsest tärkamisest. ?Salongides kohtab inimesi, kes uhkeldavad sellega, et pole endale lubanud üht või teist naudingut kakskümmend viis aastat. /—/ Hea, kui nad ise seda millekski peavad, see on ja jääb nende elus ainukeseks rahulduseks.? (lk 25)

Nauding, täpsemini vanaema suhutopitud valge ?okolaad äratab Jumala teadmisele minast, kehtestab jutustajaks minategelase hääle. See on naudingute ja intellekti, naudingute ja identiteedi, naudingute ja teadliku elu kuulutus, õilis tee kannatuste juurde. Aga ainult neid kannatusi oskame me nimetada eluks; kõik muu on kas ?toru? või ?mittemiski? või näiteks ?Jumal? mingis transtsendentaalses, võõras ja isetus tähenduses (millele omistatakse inimlikud omadused; seega kannatused).

?Jumala lapsepõlve? maailm on taoline väikeste naudingute maailm, mille mõistmiseks ma sageli liiga rohmakas olen. Kuid ma adun paralleeli, ma suudan mõttes teisendada labaste pahede pakutava selleks peeneks ja hõrkadutavaks, milline lugemisnaudingu poolest on ka Nothombi raamat. Tema stiil ja taktika. Tavalisel pelguksin ma sellise kirjatüki eest, aga mitte siis, kui ta on ontoloogiline.

 

.

Mõtlen nagu lääne inimene; ma arvan, et Nothomb ja ka tema Jumal mõtlevad nagu lääne inimene, kuigi mõlemad on Jaapanis sündinud. Jaapani mentaalne maastik on siin ?valge inimese? elu taustaks; ikkagi võõras ja kummaline. Näiteks üsna ebameeldivana kujutatud Kashima-san, Teise maailmasõja eelse Jaapani aadli hulka kuuluv guvernant, kes ei tee tööd ja suhtub üleolevalt nii väljamaalastesse kui ka madalamast seisusest jaapanlastesse. Või jaapanlaste kombestik, mis ei luba teise inimese elu päästa, sest ta jääks liialt suurde tänuvõlga ? seda elab peategelane valusalt läbi. Samas on ka koomilisi seiku ? diplomaadist isa varahommikused No-tunnid. Ja hellust: hingeline lähedus teise guvernandi, Nishio-saniga.

Kuid ilma selle vaimse mängulava Jaapani-kujutuseta, mingi erilise minimalismi ja puhtuseta, ei oleks kulgev kujundivoog nii teravasti markeeritud, teesid nii selged ja rõhuvad.

.

Kui juba alguses tekkis paralleel ?Silma looga?, siis on siingi pidevalt õhus blasfeemiahõng või -äng. Ja raske on öelda, milles see blasfeemia seisneb. Ühtpidi on blasfeemia kõrgeim aste kindlasti püüe kujutada Jumalat, jumalaks nimetatut sooritamas enesetappu; see on nagu suurim enesepilastus, midagi mõeldamatut, mida kolmeaastast last tegemas ei kujutle.

Või on blasfeemia siin labasem: autor laseb lapsel lugema õppida esmalt Tintini koomiksilugude abil, et siis säält otse Piibli juurde siirduda, kusjuures laps leiab Vana Testamendi üsna kasutu ja arusaamatu olevat.

Ma mäletan oma varast Piibli lugemise kogemust, olin, tõsi küll, üks kümmekond aastat vanem, aga paine oli sama. See on siiani minugi jaoks mõistetamatu kirjakoht, mis Jumalat piinama hakkab, mil ta tunneb ?tavalist? lapselikku kaotusvalu, saades teada, et peab kunagi Jaapanist ja oma kallist guvernandist lahkuma: ?Sind püütakse narrida, nagu Jumal narrib Iiobit, kui annab talle ?tagasi? teise naise, teise maja, teised lapsed. Oh häda, sa pole piisavalt rumal, et sind petta saaks.? (Lk. 76)

Või on blasfeemia lihtlabaselt see, et Jumal nimetab oma põlatud karpkalad Joosepiks, Maarjaks ja Jeesuseks? Minu jaoks vist mitte?

.

Nimetamine, nagu ikka, on siingi loomine. Jumal/laps hakkab maailma enda ümber looma, seda nimetades kingib ta oma vanematele elu. Emme! Issi! Kuigi ta teab, et võiks alustada ka uhkemalt.

Ja meilgi on üks nimetamisprobleem, väike mäng: kuidas seda lugu nimetada, on see mälestus või fiktsioon? Fiktsioon igal juhul, aga siis hakkavad kiusama need lood, mida oma lapsepõlvest nii täpselt mäletame, ent siis selgub äkki, et see oli hoopis midagi, mida keegi meile rääkis või mis me fotodelt valesti kombineerisime. Või ? veel hullem ? mingis segases unenäos nägime. Nothomb on põnev autor, kes sõnab enese elus olevat tänu kirjutamisele. Kirjanikul on jah see eelis, ta võib iseend, oma mälestusi, oma unenägusid nimetada, ja neist teiste jaoks uue maailma luua; nimetada end fiktsiooniks. Kuulutada kannatused alanuks. Ka teiste jaoks. Seega anda teistele inimestele ja mälestustele elu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming