Ilm jääbki tuuletuks

Kaarel Tarand

Kui tuul ei puhu, siis tuulelohe ei lenda, ükskõik, kas nöörist hoiab kinni eestlane, venelane või eestivenelane. Kultuurkapitali toel ilmunud noorte eestivene kirjanike almanahh Vozdušnõi Zmei kinnitaks justkui vastupidist. Et lendab küll, sest on nii tuult kui ka nöörihoidjaid. Samas tunnistab ettevõtmise eestvedaja Igor Kotjuhh, et olemasoleval kujul pole eestivene kirjandusprotsessil tulevikku. Ma arvan, et ega pole ka mingil muul kui olemasoleval kujul. Pole muidugi mõtet kiirustada kogu Eestis loodava vene pagulaskirjanduse surnukskuulutamisega, sest praegu noored autorid võivad ju jätkata aastakümneid ning seda ka hästi teha. Kuid see kõik jääb ühe pagulaspõlvkonna ihaluseks, süsteemiks, mis end põlvest põlve taastoota ei suuda.

Ameerika sotsiaalteadusliku klišee järgi on just sisserändajate teisel põlvkonnal suurim identiteedikonflikt. Et südamega kodumaast või -saarest kinni hoidva ja kaasatoodud kombeid järgiva vanema põlvkonna mustri järgi elada ei taha, uue asukohamaa reeglite järgimine pole aga täies ulatuses jõukohane. Ja ega seda ei tunnustata ka päris omana. Itaallaste teise põlvkonna USAs sundis see sukelduma kuritegelikku maailma. Kuid kõik ei mahu kurjategijateks allilma. Mida vähem, seda parem. Pagulasi vastuvõtvale ühiskonnale on kindlasti odavam pidada viimset kui sisserändajat üleval kirjanikuna kui kas või kümnendikku neist kurjategijatena.

Ma ei tõmba võrdusmärki saja aasta taguste sitsiillaste ning Eesti immigrantide (ja nende siin sündinud laste) käitumise või identiteedihädade vahele. Olukord ju ongi erinev, sest kui Uude Maailma väljarändamine oli kodumaa teadlik hülgamine parema elu nimel, siis meie mitte-eestlased ühel heal päeval lihtsalt osutusid võõramaalasteks geograafilises punktis, mida seni oma kodumaana olid käsitlenud. Ilma et ise oleksid midagi tegema pidanud. Need, kellest said ootamatult emigrandid (eestlaste poolt vaadates immigrandid) õrnas eas, on saanud vaimsete vintsutuste osaliseks, hoolimata sellest, et Eesti õiguskord pole mingit tagakiusamist soosinud ja kooskõlas õhtumaiste soovitustega oleme läinud nn lõimimise vallas hoopis kaugemale ning rikkalikuma eelarve toel, kui oleksime seda ehk oma talupojamõistusega teinud.

Kui vene pagulaskultuur või ainulaadne eestivene kultuur Eestis hääbuma peaks, on see igal juhul eestlaste süü. Aga küsimus pole selles, et eestlased kuidagi siinseid rahvusvähemusi vaenaksid. Vastupidi, hääbumise põhjustab eestlaste suur tolerants. Kui eestlane venelast visalt tõrjuks, ei pakuks talle võimalust saada eestikeelset haridust ega avaks teid edasi laia maailma, püsiks kogukond ehk suletuna ja visalt elus nagu vanausulised Peipsi ääres (hääbumise märke näitab seegi killuke). Tegelikult ka siis mitte. Eesti riik on venelastele peale surunud venekeelset keskharidust hoopis kauem kui algses vabaduseufoorias kavatseti. Soovijaid jääb aga kogu aeg vähemaks. Perioodil 2000 – 2005 kahanes eestikeelses üldhariduskoolis õppijate arv 13 000 lapse võrra, venekeelses koolis aga üle 18 000 lapse võrra. Seda on hoopis enam kui võiks sünniandmete järgi ennustada.

Eeldatavasti ei kehtesta Eesti riik kunagi etnilist segregatsiooni võimaldavaid seadusi, isegi kui see võiks olla ainus vene kogukonda päästev õlekõrs. Kui seda aga ei tehta, siis jätkavad Eestis elavad muulased oma laste eest ümberrahvastamisotsuste tegemist, lõigates nii oma rahvuskultuurilist baasi ise kiiremini, kui väline sund seda suudaks. Seitsmeaastane ei vali ise kooli õpikeelt, seda teevad tema vanemad, ikka oma lapsele paremat tulevikku soovides. Venelastest lapsevanemad otsustavad, et lapsest saab eestlane – aja kogukond muudkui kahaneb. Selle kogukonna haritud tipud muidugi võitlevad niisuguse suundumuse vastu. Eesti riigivõimust oleks tark seda võitlust isegi julgustada ja finantseerida, lõigata sellest vähemasti Euroopa piires poliitilist kasu. Riskivabalt, sest ajalugu ei mäleta juhtumit, et vene eksiilkogukond oleks kuskil maailmanurgas üle kolme põlve vastu pidanud. Peale muu rikastab eestivene originaallooming meie üldist kultuuripilti, lisab mitmekesisuse võlu.

Pealegi, isegi kui seda väga tahaksime, ei suudaks me peatada oma tuima järjekindlusega jahvatavat assimilatsioonimasinat. Me lihtsalt ei tea, kuidas seda teha. Ka kõige vanemad eestlased ei mäleta, millal masin, mis iga võõramaalase lapsed või hiljemalt lapselapsed keele järgi puhastverd eestlasteks teeb, tööle hakkas. Seda saab peatada üksnes purustav välisjõud. Sisemist jõudu meil, eestlastel, ju pole, et minna üle vene keelele ja päästa nii venekeelne kultuur Eesti territooriumil! Või arendada seda edasi siis, kui seda praegusel Venemaa territooriumil enam elus ei ole.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming