Ilmatu uhke korv

Doris Kareva

Ehini armastusluulevalimik ? nagu valik?okolaadikarp Kaksainus. Maailma armastusluulet Andres Ehini valikus ja tõlkes. Huma, 2004. 253 lk.

Antoloogiad, igasugused massiivsed kogutud teosed äratavad minus võõrastust. Nende tihtipeale pidulik süngus meenutab Père-Lachaise?i surnuaias raamatukogu kartoteegi sarnast kiviplaatseina, mille sahtleid asustab põrm. Antoloogiates aimub alati murelikku pingutust olla lõpuni õiglane ja ajalooliselt adekvaatne. Nad on vajalikud ja väärtuslikud teatmeteostena, aga naudingut pakuvad harva.

Seda võluvamad on pisut isepäisemad, asjatundlikult, ent mänguliselt koostatud kogumikud, mis just tänu subjektiivsusele omavad erilist isikupära, kus liidetavate summa sõltub sageli järjekorrast ja ületab matemaatilise mitmekordselt. Üks selliseid meeldivaid avastusi ongi maailma armastusluule kogumik ?Kaksainus? Andres Ehini valikus ja tõlkes. Minu meelest on see raamat sarnane valik?okolaadi karbiga, kus iga armastuse ja hoolega, käsitsi valmistatud maius on vastavasse vahesse, hõrgult krabisevasse paberikesse asetatud. See on tajutava naudinguga kokku seatud raamat, kus elulusti on tunda läbi tõlkegi.

 

Iga luuletus on armulugu

 

Raamat koosneb üheksast osast: Lähis-Ida ja Kesk-Aasia, Kaug-Ida, India ja Indohiina; Venemaa, Euroopa, Ladina-Ameerika, Angloameerika, Aafrika ning Austraalia ja Okeaania. Ehinile meeldib ja sobib eksootika; tal on võime ümber kohaneda, sisse elada väga erinevatesse kultuurikontekstesse ja neid meeleolukalt ka vahendada. Eri aegade ja eri maade armuluulest on tõepoolest antud värvikalt mitmekesine pilt, nagu see esineb saatesõna ainsas lauses:

Siit leiab nii tunde arglikke esmaavaldusi, küpset armuhoogu, groteskseid tundepaisutusi, kokkusaamisrõõmu ja lahkuminekukurbust, võimukat võtmisjoovastust ja jäägitut andumist, siit ilmast lahkunud armsama taganutmist, fallose- ja vulvakultust, armastuse ja seksiga seotud müstilisi ja religioosseid elamusi, näpuotsaga ka masohhismi ja sadismi, Erose ja Thanatose saatuslikke põiminguid, rafineeritud nautlemist ja titetegemistahtmist, noorte uljust ja vanainimeste vaikset armastust, abielupoolte sügavat teineteisele pühendumist, kui ka armastusega seotud keerulisi psühholoogilisi sõlmitusi, armastuse vastandamist terrorile ja vägivallale ning palju muud.

Omamoodi on iga luuletus armulugu, mõistukõne, üks erinevaid maailma puudutamise viise. Ja Pu?kini lause:

Ei ole, sõbrad, üldse vahet ?

ma olen sama tundlik mees

nii moodsa daami käte vahel

kui paimenpiiga vankri sees

kõlab lugedes vägagi Ehini enda häälega, muigvel, ent tõemeeli kinnitades selle kogumiku usaldusväärsust. Tõepoolest, ühegi tõlke puhul pole tunda kohustuse vinduvat vitsa. Vaielda ju mõne pisiasja üle võib, nt kas Yi Chongbo (1693 ? 1766) luuletuses ?Ei lähe mul meelest see kutt? on valitud konteksti kõige sobivam sõna või kas printsess Kasa luuletuses ?Ma unistasin / et torkan mõõga oma ihhu? pole ehk tegemist pigem unenägemisega, aga leides e.e. cummingsi ?arm see on paksmaom kui unu? või kohates tekstis sõnu nagu sübisünk, uduhümp, nõnge, õevane, turdjas, tuiderdaja, vikerdus, rullama, virv, umisema, miilatama, lüüme, norskvalge, sire, pagisev, naeruvarr, ratasterapp, suitsõhkjas, laintepusa, taaren, kalkuma, siuglint, hiil, keerdtäht, kägisev, sähveldama, nõidjas, võhikvägi, siugsuitsev, teadmatee, kräbenev, kiirgusetari, pahetsus, leekvein, piimapard, lõuaveski, ihastama, hurmahord, sõtke, õhkvel, tanum, ei tahaks ühtegi, ka vaba ümbertöötlusena mõjuvat tõlget enam torkida ega kõrvutada mõne teise tõlkevariandiga.

 

Moodsast daamist paimenpiigani

 

Luuletuste valik ulatub sumeri armuloitsust noore radikaalse hindu Nikhil Parekhini, tonga, maoori, ket?ua indiaanlaste, ersamordva, vene rahvalauludest James Joyce?i, Paul Celani, Robert Hassini ? milline muljetavaldav diapasoon! Ainult mõned üksikud näited.

Kui Yunus Emre meelest Vaid õnnis saab teadjaks. Vaid õndsast saab tõeline dervi?. /  Et õndsusse jõuda, peab hinge sees elama arm, siis märkab vene kasuksepp asjatundlikult: Sul on tissi, sul on tussi, / sul on särav silmapaar. / Ajasid mu meeled sassi. / Meist võiks saada tore paar. (- – -) Pimps-pamps! Saime! Saime! / Mul on üle küla naine!; kui Paul Verlaine raugelt ohkab: Põu neitsilik, kus liigub kirglik pää, / mis kuumast suudlusest veel kumiseb. Mu pääs on pööristorm, see torm on hää. / Torm raugeb. Uni õndsalt umiseb, siis avaldab haiti külamees Emile Roumeri sõnul armastust hoopis konkreetsemalt: Sa oled loomalihakäntsakas mu südame soolalihatünnis, / oled siirupise maisipudru libisemine mu söögikõrist makku; kui türgi luuletaja Gülten Akin kirjutab: Sügis on käes, mu ilmad on rähmased, olen päriselt pime / Sügis on käes, juuksed langevad mul peast (- – -) olen pime ja vana, olen kolmekümneaastane, siis ei kõla maoori rahvalaul ?Kutse nutule? sugugi sama troostitult:  Siinsamas on koht, / kus maitsesime head ja paremat, / kus pidasime pidu. / Ai-ai! Nüüd lõhub vanaduse vaim seal puid. Ai-ai! / Lõhub puid, et praadida mind vanaduse tahmatulel. / Tule ja nuta mind taga!

Ehin liigub tõepoolest vabalt ?nii moodsa daami käte vahel kui paimenpiiga vankri sees?, andes edasi ka nõudlikemaid värsivorme ja pakkudes aeg-ajalt otse vaimustavaid riime, millest kubisevad eriti Lähis-Ida ja Kesk-Aasia, aga ka Venemaa luule tõlked. Tema käe all jääb trühvel trühvliks ja pralinee pralineeks, eriti väärtuslikuks teeb kogu valiku aga ehinlikult maitseküllane stiil, pigem mõrkjavõitu kui ülemäära magus lõhnav ?okolaad, millesse kogu see kallis kraam kastetud on.

Vähemasti üks asi on armastusel ja ?okolaadil ühine: mõlemad vallandavad serotoniini, nagu hea raamatu lugeminegi.  Kui veel kord  Emile Roumerilt sõnu laenata, siis nagu tema armsama pepu, on ?Kaksainuski? üks ilmatu uhke korv, / mis on puuvilju ja liha pilgeni täis. Sellest jätkub kauaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming