Ilmsivaatleja küps debüüt

Maia Tammjärv

Margus Tamm, Unesnõiduja. Toimetanud Keiu Virro. Kujundanud autor. Raudwara, Tallinn 2011. Margus Tamm on peamiselt kunstnik ja disainer (kõne all pole niisiis näiteks Id Revi samanimeline bassimees), kirjanikuna on „Unesnõiduja” tema debüüt. Tõtt-öelda meenutab kõnealune debüüt mõneski mõttes ühe hoopis teise, hoopis teistsuguse kunstniku Sandra Jõgeva 2008. aastal ilmunud ja 2009. aastal Betti Alveri debüüdiauhinna saanud (toona läks see Triin Tasujaga jagamisele) teost „Draamapunkt”.1 Mõlemad koosnevad lühikestest lugudest ja on koostatud rohkem või vähem blogisissekannete põhjal (Margus Tamme blogi võib leida aadressilt http://itaever.blogspot.com, Sandra Jõgeva oma http://parimadaastad.blogspot.com) ja, mis peamine, mõlemad autorid on küll olnud „loomingulised inimesed” juba aastaid, aga ei pea küllap kirjanduslikku tegevust oma peamiseks tegevusalaks ning on astunud kirjandusse suhteliselt hilja. Küllap teebki see nende mõlema debüüdi nii tugevaks. Pole ilmselt mõtet otseselt laskuda siinkohal mihkelkunnuslikku noorkirjanduse kriitikasse,2 aga mingi seos siin paistab olevat: autorid, kes on juba enne avaldamist mõnda aega kirjutada jõudnud (sellest annavad märku näiteks – aga mitte ainult – needsinatsed blogid) ja/või muidu loomingulised olnud, kalduvad paremaid debüüte tegema. Muide, Tammest kui kunstnikust annab võib-olla mingisuguse pildi samade kaante vahel, tekstiosa järel ilmunud „osa II. prequel. Unesnõiduja alustab”, mille hindamise (kui nii võib öelda) jätaksin meeleldi kunstiteadlikumaile kui ma ise. „Unesnõiduja” pealkiri, mis ühelt poolt paeluva ja teiselt poolt peletavana mus kõigepealt nõutust tekitas, osutus tegelikult muidugi kohaseks. Sest unesnõidumine, s.t teos „Unesnõiduja: tšuktši muinasjutte”,3 selle raamatu ju kokkuvõttes tervikuks seob, selle teose mäletamine ja väike sellekohane “lapsepõlvetrauma” on Tamme „Unesnõiduja” korduvaks motiiviks, esinedes muu hulgas motos. Aga ka mujal: „Ma olin üsna väike, kui see mustade kaantega raamat poelettidele ilmus, aga õnnetuseks oskasin ma juba lugeda. Ega ma poleks nagunii pääsenud, sellest raamatust anti välja lisaks ka vinüülplaat, mis oli veelgi hirmsam. Kes seda plaati kuulama juhtus, see oli järgmine päev lasteaias tõsise näoga” (lk 72).

Niisiis koosneb Tamme teos vormiliselt lühijuttudest, sisuliselt aga paistab tegemist olevat millegagi, mis nii ilukirjandusse kui mittefiktsionaalsesse, s.t näiteks päris elusse puutub. Küllap mõnigi ses raamatus kirjeldatud seikadest on päriselt juhtunud. See selleks, oluline on siin Tamme oskus ja viis asju kirja panna. Kaarel Kressagi kirjutab Tamme vaatlejavõimest, flegmaatilise stiiliga jutustajaisikust jne,4 see kõik on siin tõepoolest olemas. Veel on siin see, mida Kressa nimetab absurdiks, aga mina nimetaksin ootamatuiks vastuoludeks, kontrastideks, mis tegelikult selle raamatu suures osas moodustavadki. Kõrvaltvaatajast jutustaja jälgib ja kirjeldab, jäädes ise suures osas sellest kirjeldatavast totrate vastuolude maailmast välja: „„Mis sa Alvarist arvad?” küsib Marko. / „Ma arvan, et ta on okei. Talle meeldivad asjad. See näitab, et tal on põhimõtted”” [vastab Kristjan] (lk 40); „„Helistasin Tarandile: „Tere, minu nimi on Margus. Kas teie otsite vabatahtlikke Gruusia missioonile? Ma sooviksin missioonis osaleda.” / „Tere Margus. Väga meeldiv. Kahjuks on meil juba kõik kohad täis, soovijaid oli väga palju. /…/” / „Mis siis ikka, kõike head,” venitasin pettunult. /„Järgmine kord,” lohutas Tarand” (lk 128). Aga seda iroonilist hoiakut jagub pea-/minategelas(t)el ka endale/endile, näiteks jutus „Volga ääres” (mille tegevus ei toimu tegelikult Volga ääres, vaid Dehli kesklinnas, kus muuhulgas leidub restoran „Volga”. Tartu kesklinnas leidub ka restoran „Volga”, aga sellest pole kõnealuses loos juttu) kirjeldab peategelane üsna iroonilise hoiakuga oma seiklusjanu, mis peamiselt näib olevat ammutatud vajadusest reisiseiklustest hiljem rääkida/kirjutada. Seiklused tekivadki, aga oma pingutatuses ja isetekitatuses mõjuvad (küllap taotluslikult) koomiliselt, lugu lõpeb järgnevalt: „Jõudsin hotelli. Peeter lösutas tujutult oma voodis, käes „Vikerkaar” ja kõrval hunnik õllepurke. Teatasin, et meil on homme kohting India maffiaga. Peetri ilme muutus elavamaks” (lk 106). Loo omapärast johtuvalt on alust uskuda, et kohting India maffiaga jäi ära. Aga võis muidugi sama hästi ka toimuda …

Tamme kuulsaim lugu on võib-olla „Rahutused Tallinnas” (lk 107–115), „kuulsuse” põhjuseks on küllap päevakajalisus, mistõttu see omal ajal Päevalehes5 ja hiljem ka Vikerkaares6 äratrükkimist leidis. Päevakajalised-ajaloolised on näiteks veel juba eespool tsiteeritud „Sõda Gruusias” (lk 128) ning „Kõikide matuste ema” (lk 71–72). Viimane kõneleb president Mere matustest ja sellest, kuidas selle esimese riigipea matusega on meil kui riigil nüüd pretsedent ja eeskuju, millest lähtuda: „Katseid teha Eestis üks korralik valitsejamatus on kuni kahekümne esimese sajandini saatnud krooniline ebaedu. Kangelaslik Lembitu, kui ta üldse kunagi olemas oli, löödi Madisepäeva lahingus maha, tema pea viisid sakslased kaasa ja kaotasid hiljem ära. Neli kuningat raiuti Paides tükkideks ja tükid uputati Kloaaki. Riigivanem Päts suri teadagi kuidas ja teadmata kus. / Nüüd oli meil terve kehatäis elutut rahva isa. Kirstutäis surnud presidenti. Peaga. Jäsemetega. Kloaaki kastmata. /…/ Oli sündinud kõikide matuste ema. Tundsin siirast ja omakasupüüdmatut uhkust. Edaspidi hakatakse Eestis presidente matma meie ehitatud konveieril. Hei, Arnold, hei Toomas, masin juba töötab, orkester harjutab, teie nimesid raiutakse kivisse! Ja kui te lilli näete kasvamas, siis teadke, et need kasvavad teie matusepärjaks. Sest teie olete järgmised” (lk 71–72).

Erinevalt eespool võrdluseks toodud Sandra Jõgeva teosest „Draamapunkt” räägitakse „Unesnõidujas”, mis, nagu öeldud, žanriliselt „Draamapunktiga” suuresti sarnaneb, kunstist vähem. Tähendab, kunstisse puutuvaid teemasid kajastatakse siin küll, muidugi, aga võib-olla Tammele omaselt, kasutades kummalisi vastuolulisi argiiroonilisi pilte ja kirjeldusi: „Kell viis oli kolme noore ja lootustandva Tartu maalikunstniku näituse avamine Galeriis. Püüdsin jõuda õigeks ajaks ja otsustasin lõigata. Ümbrust ma ei tundnud, juhindusin sisetundest. /…/ Kui olin üle künka roninud, jõudsin suure halli kivimüüri ette. Selgus, et see oli vanglamüür. Läksin vanglast mööda ja jõudsin surnuaiale. No mida järgmiseks? Läbisin surnuaia ja jõudsin kunstigaleriisse” (lk 37). Jah, aga see näide ei olnud tegelikult ju kunsti kohta, oli pigem irooniline pseudoallegooria. Rohkem kui kunstist räägitakse kunstiinimestest, pigem jällegi just iroonilises (pisut ka eneseiroonilises) võtmes. Näiteks kunstimuuseumi kuraatorist, kes otsib kunstisaali subkultuure (lk 43–46), Kristjan Rauast ja Galeristist („Kristjan Raud: „Nojah, ega Galeriil pole jah enam need ajad, kus ta eriti valida saaks, keda esinema võtta.” / Galerist: „No eks me ikka saame küll valida, keda võtta!” / Kristjan Raud: „Aga paremad päevad on ikkagi möödas!” / Lõpetanud seda viisi võidukalt kõne, pöördus Kristjan Raud oma õpilaste poole”, lk 38). Jutustatakse ka reklaamiinimestest, „elus edasijõudnud meestest” (lk 39) ja lihtsalt kultuuriinimestest (nt „Auhindamatu”, lk 59–61, mis on võib-olla kõige meelelahutuslikumaid lugusid nende kaante vahel).

Ja kui nüüd jätkata Tamme trumpide lõputut loetelu, siis peaks nimetama ka tema oskust kirjeldada, tema oskust seostada veidraid äärmusi: „Andrese naine püstitab parasjagu ühte krüptilist kujundit kodumaja ette. Ehitis koosneb keradest ning need on asetatud ristikujuliselt. Kolm kera vertikaalteljel, kolm kera horisontaalteljel. Kusjuures ühendatud on nii lineaarne jada (vertikaalteljel suuremale kerale toetumas väiksem kera, sellele toetumas veelgi väiksem kera), kui tsükliline jada (horisontaalteljel väiksem kera, suurem kera, väiksem kera). /…/ Ma saan korraga aru, miks lumememmed on nii populaarsed – sest nende ilu on matemaatiliselt täiuslik” (lk 41).

Margus Tamme kirjanduslik debüüt on hea asi, nagu oli hea asi ka näiteks Sandra Jõgeva tulek kirjandusse. Ma ei mõtle siin seda, et kõik kunstnikud peaksid nüüd hakkama kiiremas korras raamatuid välja andma, aga nende kahe puhul oli see vajalik, sest nende väljapakutu oli midagi uut ja värsket, kirjanduslikult aga enesekindlat ja küpset. Tamm kirjutab naljakaid, totraid, ilusaid, sotsiaalkriitilisi, (enese)-iroonilisi jne tekste, mis tõepoolest on ka väga hästi kirjutatud. Ja see viimane võib-olla ongi põhiline; ja eelnev loetelu võib-olla on lihtsalt oma mitmekesisuses suurepärane boonus.

1 Sandra Jõgeva, Draamapunkt. Võluri tagasitulek, Tartu 2008.

2 Selle kohta võib lähemalt lugeda: Kunnus, Mihkel Stepihundikutsika dialoogi ihkav monoloog. Uue põlvkonna arvustus – Sirp 29. I 2010, lk 8-9.

3 Unesnõiduja, tšuktši muinasjutte. Ümber jutustanud A. Ehin.: Kunst, Tallinn 1981.

4 Kaarel Kressa, 41 annust realistlikku absurdiproosat. – Eesti Päevaleht 9. IX 2011, lk 11.

5 Margus Tamm, Põlvili! Kes helistab, sellel lööme nina sisse! Hetki arestimajast. – Eesti Päevaleht 2. V 2007, lk 10.

6 Margus Tamm, Lapsepõlv Loksal [Jutud]. – Vikerkaar 2011, nr 1-2, lk 21–34.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming