Ilmutusi ilmaolust

Kerti Tergem

Bhartrhari, Vairāgyaśataka ehk Sada värssi ilmaelust loobumise kiituseks. Tõlkinud Martti Kalda ja Mathura. Kujundanud Sirje Ratso. TLÜ Kirjastus, 2012. 126 lk. Tallinna Ülikooli Kirjastus rõõmustab meid juba mõnda aega väärtlugemise sarjaga „Bibliotheca Asiatica”, kus on juba ilmunud kommenteeritud tõlkeid jaapani, hiina ja korea keelest. Mõnus käepärane ja tasku sobituv formaat, stiilne kujundus, korralik tõlge ja asjatundlikud kommentaarid. Viimati ilmunud raamat, Bhartrhari sanskritikeelsed värsid Martti Kalda ja Mathura tõlkes, leidis koguni koha müügiedetabelis. See annab julgust loota, et omal ajal 60 000-lise tiraažiga ilmunud ja otsemaid ära ostetud Linnart Mälli tõlgete huviline publik pole kusagile kadunud ja veel on massiivse meelelahutustööstuse poris mõnulevas eesti ühiskonnas olemas kriitiline hulk inimesi, kellele pisut keerulisem lugemine kõige kiuste korda läheb. Iseäranis tervitatav on tasemel idakirjanduse tõlgete ilmumine sellegi tõttu, et „Avatud Eesti raamatu” sari üksnes lääne filosoofia on mõttelooks liigitanud. Täiesti kurioosne on aga, et uutest gümnaasiumi ajalooõppekavadest on otsustatud amputeerimise korras eemaldada Vana-Mesopotaamia ja Vana-Egiptuse ajalugu, nõnda et sirguv põlvkond maailma ajaloo hällist enam koolis midagi kuulda ei saagi. Kas maailmast saab meelepärasem pilt tõesti siis, kui selle algust hakata arvama mitte tsivilisatsiooni tekkest, vaid tema allakäigust? Või kellele on kasulik vaimupimedus, et seda riiklikul tasemel kultiveeritakse? See ei ole ilmaelust loobumine, see on loobumine teadmisest.  Bhartrhari ütleb nõnda: „Kas on targad iial ihaldanud ahnet ilma,/ mis pole muud kui ümmargune pall?/ Ei laineta ju meri mitte sellest, et seal kalad löövad lupsu” (lk 97).

Ilmaelu kiituseks

Bhartrhari oli Põhja-India luuletaja, kelle elukäigust umbkaudu V – VII sajandil ei ole teada palju muud kui seda, mida võib välja lugeda tema kolmest värsikogust. Mitmed uurijad samastavad teda grammatiku ja keelefilosoofiga, keda mainib VII sajandil Indiat väisanud hiina budistist palverändur Yi Jing. Värsid, mis on nüüd ka eesti keelde tõlgitud, on loodud umbes sel ajal, kui Lõuna-Indias tekkis bhakti liikumine ja õitsele lõi pühendumusluule, mille üheks tippteoseks võib pidada tamilikeelset „Tiruvacakam’i”.

Bhartrhari luule on aga üks esimesi Euroopa keeltesse tõlgitud sanskriti tekstidest, mis ilmus hollandi keeles ligemale tuhat aastat pärast selle loomist. Millest selline au, seda Martti Kalda oma tõlke eessõnas ei ava, aga tegemist võib ka olla puht juhusega. Kahjuks jätavad tõlkijad avaldamata ka oma autorivaliku ajendid.

Bhartrharile omistatakse kolme värsitsükli autorsus, esimene neist on ihulisest armastusest, teine ilmalikust tarkusest ning kolmas askeedielu ülistav värsikogu ilmaelust loobumise kiituseks. See viimane, sajast värsist koosnev kogumik, ongi nüüd olemas eesti keeles.

Kolme kogumikku käsitletakse ühtse tervikuna. Nägemus luuletaja arengust elujanulisest noorukist keskealiseks targaks meheks ning viimaks ilmaelus pettunud vanuriks pärinevat Vana-India toimetajatelt ja tõlkijad tõmbavad siin paralleeli endi vaimsete otsingutega. Kuid kas need tekstid just sellises ajalises järjestuses asetusid või kas kõigi otsingud nii ettearvatavaid radu kulgevad?

Tekstid tõlkinud Martti Kalda on ilmselgelt langetanud ka valiku ilmaelust loobumist kiita, mida ta raamatu eessõnas küllaltki pateetiliselt põhjendab. Tahaks küll loota, et oma parimas eas mehed veel niipea lusikat nurka ei viska ja sõnaraamatut kerjakausi vastu ei vaheta ning lugejat veel rõõmustada võtavad näiteks mõne Bhartrhari erootilise luuletuse vahendamisega.

Pühendumusluules ei ole vahet, kas pühendunud ollakse maisele või taevasele armsamale. Ja mis on siis ilmaelust loobumise võlu, kui kogu maailm toimib üksnes meie peas?

Tekst ja loome

Vahendades niisuguseid klassikalisi tekste, nagu seda on Bhartrhari luule, kerkib alati vahendite ja nende valdamise küsimus. Pühendumusluule puhul on oluline anda edasi kirg, olgu see pealegi kirg lihasuretamise järele. Ei ole vahet, mis keeles sa kiitust laulad, oluline on, et see jõuaks pärale. Mõnikord toimib rütmiline proosa lihtsalt paremini kui loetud silpidega värsijalg. Martti Kalda kahtlemata põhjalikes tõlgetes, mida on kohendanud Mathura, on sees mingi konarus, mis ei lase emotsioonil läbi tulla. Raamatu eessõna on fakti- ja nimerohke, kuid selleski puudub köitev element. Viimaks palub Martti Kalda andestust tõlkija tühise tegevuse pärast. Siin on tegemist apsakaga, mis teeb taotletud alandlikkusest silmakirjalikkuse. Tõlkija isik vahendajana peabki olema tühine, tema tegevus ei ole seda kindlasti mitte. Seepärast tuleb üksnes kiita Martti Kaldat ja Mathurat ja TLÜ kirjastust. Jätkugu neil lugejaid ja rahalisi toetajaid! Sest Gupta ajastu Indias, mil elas Bhartrhari, oli ideaalne luuletaja varakas ja ilmaeluga hästi kursis. Luuletajalt eeldati teadmisi ja oskusi, mis ei jookseks mööda külge maha ka tänapäeva poeetidel: maailma asjade tundmist ja reaalsustaju, kirjanduse ja luule tundmist, grammatikaoskust, värsimõõtude tundmist, oskusi laulu, tantsu, maalikunsti ja armukunsti vallas. Poeedi tähtsaim eesmärk oli saada kuulsaks ja pakkuda kuulajaile-lugejaile naudingut. Jääme ootama järgmisi ilmumeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming