Ilu päästab maailma

Kaarel Kressa

Asko Künnap, Kõige ilusam sõda. Näo Kirik, 2005. 96 lk. Head luulet on raske arvustada. Meeleldi lõpetaksingi selle tõdemusega Asko Künnapi luulekogu ?Kõige ilusam sõda? retsensiooni.

Selleks, et lüürika tõeliselt mõjule pääseks, peab ta peegeldama autori sisemaailma (või mingit osa sellest), nii et lugeja suudaks oma emotsioonid värsiridadega samale lainele seada. Nii õrna nähtuse puhul nagu inimmeel ei ole autorilgi võimalik lõpuni kontrollida, kui adekvaatselt ta seda peegeldab, lugejale on saadava kogemuse jälgimine ehk mõnevõrra lihtsam.

Osa inimesi usub, et sõnades on vägi, mille abil on võimalik maailma mõjutada, sealhulgas inimestele nii head kui halba teha. Künnapki on loitsija, kes lausub kohe teose alguses: ?See on õpetus Kõige Suuremast Nõidusest.? Sõnad on vaguralt ridades, ent ridade vahel kõmab ?amaanitrumm. ?Ma loodan lohede peale,? sõnab poeet, ?Usu deemoneisse,? lausub Künnap. Ja lihtne on uskuda, sest sõnad on sel moel seatud. Iga lausumise puhul eksisteerib oht, et loits lausuja enda üle võimust saab, sõnad on inimesest vanemad ja võivad ka vägevamad olla. Seda kergem on sõnadel mõjutada inimest, kes neid kuuleb, eriti kui sõnaja hääl ja kogu sellele nii veenvalt kaasa aitavad, kui antud juhul. Õnneks näib, et ?Kõige ilusam sõda? ei ole selline loits, mis on mõeldud paha tegema. Nukrust imbub nii mõnestki siinsest luuletusest, ent see ei ole ju vist sama asi.

Reisimine Eestis ja Eestist ära leiab raamatus tihti mainimist, orienteerumise hõlbustamiseks või raskendamiseks on autor lisanud kaks maailmakaarti. Ühel neist mahub Universum peopessa, teisel õlleklaasi. Nagu eespool vihjatud, võiksin ma Künnapi isiklikke tundeid lahkama asudes rängalt eksida. Ent minu meelde kandis luulekogus puudutatud välismaa ja reisimise teema pinget ja ärevust. Krõpsupakist võidetud kruiis osutub galeeriorjuseks, kord juba võõrsile sattunu ei tea enam, kuidas sealt eluga tagasi tulla, ning Selle Tee lõpus ootab rändajat järjekordne käsitööturg. See toob meid tarbimisühiskonna kriitika juurde, mis on teoses selgelt tajutav.

Kunagi viidi Künnapi eestvõtmisel läbi reklaamikampaania ?Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju?. Pideva ostumaaniaga kaasnev illusioon, et inimesed on oma asjade peremehed, on sügavalt ekslik. Tegelikult on inimkond vahend, mille abil hingetud esemed paljunevad, lõplikuks eesmärgiks elava enda alla katmine ? nii otseses kui kaudses mõttes. Luuletajalegi meeldivad ilusad asjad, näiteks auto või antiikne kirjutusmasin, siiski meeldib mulle raamatus näha oravate ning hiireherneste, metsade ja jõgede maailma vastandumist rahamasinate omale. Veel pole kindel, kumb pool pääseb viimaks võidule. Näha võib seda, kuidas Künnap loodust näeb, ja ära tunda: see on meie loodus, meie keeles lausutuna.

Üks võimalus luulekogu pealkirja tõlgendamiseks oleks muhameedliku teoloogia võtmes. Kõige kaunim sõda ? d?ihaad ? on võitlus, mida inimene peab eelkõige iseenda vastu, et puhtamaks ja paremaks, hingelt ilusamaks saada. Kirjanik ja kujundaja Künnap on sõdalane Ilu armees. ?Kõige ilusam sõda? ei jäta oma kujundusega niivõrd pretensioonikat muljet kui autori eelmine luulekogu, ometi on siingi kantud hoolt, et lugeja silmal raamatut mõnus vaadata oleks. Visuaalne esteetika täiendab keele kaunist kõla, kuid ilus on ka tunne, mida nende luuletuste lugemine tekitab. Ma ei tea, kas Künnap on hea või halb inimene, ent viis, kuidas ta oma armastust, pettumust või viha väljendab, paneb mind luuletajana kadedust tundma.

Tsiteeritavat materjali, mille abil käesolevat artiklit võiks täiendada, leidub ?Kõige ilusamas sõjas? küllaga, nii et tundsin kiusatust kirjatükk vaid nende põhjal koostadagi. Nii ei oleks aga ilus teha. Kaks tähendamissõna tundusid ometi piisavalt olulisena, et nendega artiklit lõpetada. ?Ilu päästab maailma!? hüüatab Künnap luulekogu tagantpoolt kolmandas luuletuses (ehk oleks autor sellega teose lõpetanudki, kui tegelikud lõpuread ?Vikatihelin veel / niitmata niitudel öös? poleks sama mõtet veel paremini edasi andnud). Teine tsitaat tuleb aga raamatu kõige pealmisest luuletusest ja kõlab nii: ?[…] pole suuremat nõidust / kui mustad-märgid-valgel-nõidus?.

Seda raamatut loen ma veel.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming