Ilus keel pakub suurimat vaimset naudingut

Eeva Kumberg

Tõlkija Elvi Lumet 80 Viis aastat tagasi antud intervjuus ütlesid, et Norra ja selle maa kirjanduse juurde tõi sind Nanseni elulugu, mida lugema sattusid. Nüüd tõlgid parasjagu ise Carl Emil Vogti  kirjutatud Nanseni elulugu. Kas see on seesama Nansen, kellest toona vaimustusid?On kindlasti seesama Nansen, polaaruurija, kes sõitis ülemöödunud sajandi lõpul koos viie kaaslasega suuskadel läbi Gröönimaa ja püüdis mõni aasta hiljem oma laevaga Fram jõuda põhjapoolusele. Nansen oli teadlane, okeanograaf, ja peale sportliku hasardi pürgida esmasaavutajaks viis ta mõlemal retkel läbi teaduslikke  vaatlusi, teostas mõõtmisi, mida hiljem analüüsis ja oma teadustöös kasutas. Need ekspeditsioonid tõid maailmakuulsuse ja avasid talle kõik uksed, ka kuningakodadesse. Tema karisma mõjus ühtviisi hästi nii riigivalitsejatele kui ka naistele. Nansen oli siis kolmekümne nelja aastane ja tõeline kangelane. Ometi oli see alles algus. Edaspidi tõusis ta esile rahvusvahelise ühiskonnategelasena, poliitikuna, humanistina, kes pühendas kogu jõu raskesse, peaaegu väljapääsmatusse olukorda sattunud suurte inimrühmade päästmisele pärast Esimest maailmasõda, olid need siis sõjapõgenikud ja -vangid või Venemaa ja Ukraina näljahädalised 1920ndate alguses, mil miljoneid inimesi suri toidupuudusesse. Nansen oli võtmekuju ka Norra veretul iseseisvumisel 1905. aastal. Talle tehti isegi ettepanek asuda Norra aastasadu tühjana seisnud kuningatroonile, kuid ta loobus sellest.

Oled tõlkinud üsna soliidse arvu tähenduslike norralaste elulugusid: Sigrid Undset (kaks korda), Edvard Grieg, Edvard Munch, Knut Hamsun, Liv Ullmann jt. Milline neist on sind eriti puudutanud ja kuidas selles reas kõlab Nanseni elulugu?
Kõik need nimed kuuluvad tõepoolest Norra kultuuri kõrgklassi ja on tuntud kogu maailmas. Väga sügavale hinge läks mulle Edvard Munchi saatuselugu. Köitis tema ammendamatu loominguline jõud. Ta pühendas oma elu jäägitult kunstile, loobudes paljuski isiklikust elust, sageli põgenedes armastuse eest. Kuid ta ei olnud erak: tal oli oma sõprade ring, toetajad, ta ei hoidunud kõrvale kirevast boheemlaselust ei Norras ega Euroopas, eriti Pariisis. Elulooraamatus avaneb ta maalikunstniku ja inimesena ja see avanemine on esitatud haaravalt.
Kui Edvard Munchi ellu sain heita pilgu esmakordselt, tõlkides temast kirjutatud raamatut, siis Fridtjof Nansenil oli juba oma koht minu mõttemaailmas  ja tema elukäik oli mulle teada. Kuigi Nanseni elust on kirjutatud palju raamatuid, oletasin, et 2011. aastal, mil möödus tema sünnist 150 aastat, ilmub tema kohta uus raamat. Nii see ka oli. Uue ja põhjaliku Nanseni elulooraamatu autor on Oslo ülikooli ajaloostipendiaat Carl Emil Vogt, kes kirjutab väitekirja Nanseni humanitaartegevuse teemal. Ta avab meile Nanseni erakordse ja sisutiheda elu ja heidab uut valgust norra rahvuslikule sümbolile, kes oli kahtlemata mitmekülgne talent: uuendusmeelne teadlane, särav diplomaat, rahvusvaheline ühiskonnategelane, kirjanik ja kõnemees. Carl Emil Vogt ei tee temast siiski veatut üliinimest. Ta ei too välja ainult Nanseni võimekust, vaid näeb ka tema vigu ega lähe mööda varjukülgedest. Nansenil oli probleeme keskendumisega, ta ägestus kergesti, oli tujukas ega olnud kõige parem abikaasa oma naisele ega isa oma lastele. See raamat on kartmatust,  humaansest ja oma tööle pühendunud inimesest, kes ihkas luua paremat maailma. Ma ootasin väga selle raamatu ilmumist!

Peaaegu viiskümmend aastat tõlkijatööd annab suurepärase panoraamvaate keelte muutumisele, selle kaudu koguni  kultuuri muutumisele. Kuidas kommenteerid norra ja eesti keele muutumist peaaegu poole sajandi vältel, mil oled tõlkimisega seotud olnud?
Selles, et keeled aja jooksul muutuvad või õigemini uuenevad, ei ole midagi imelikku. Ühiskonnaelus toimuvad  ju väga kiired muudatused, tehnika areneb pöörase kiirusega: ei jõua ringigi pöörata, kui arvuti on juba aegunud, mobiiltelefon hale, kuigi täiesti töökorras. See tempo kajastub paratamatult ka keeles. Uute mõistete jaoks tuleb luua uusi sõnu või võtta need üle mõnest teisest keelest, milleks on tänapäeval saanud inglise keel. See on iseloomulik nii eesti kui ka norra keelele. Kuid kurb on, kui võtame üle ka sõnu, mille vasted on meie keeles olemas (feeling, cool jt). Mulle ei tundu see keele rikastamisena, vaid risustamisena. Aga meie keelde on tulnud ju ka palju sobivaid „omakeelseid” uudissõnu ja jäänudki, nagu näiteks „lõimuma”. Eesti keel on sõnavaralt väga rikas ja arenenud keel. Meie kohus seda hoida ja kaitsta.

Tean ja tunnen sind tõlkijana kui peenetundelist vaimustujat ja tekstide ning nendes välja joonistuva inimese hingestatud mõistjat. Kas tänases päevas on peale tõlkimise veel midagi, mis sind emotsionaalselt sütitab ja millest rõõmu tunned?
Olen alati valmis kuulama head muusikat, mis peale muusikalise elamuse äratab ka kujutluspilte, ergutab fantaasiat – ta jutustab alati midagi. Palju elamusi  pakub mulle  ka põhjamaine loodus siin kodus Eestis ja muidugi ka Norras, kus kaljude, metsade ja vete võimas kolmkõla on hingematvalt kaunis. Ja muidugi kirjandus. Ilus keel pakub suurimat vaimset naudingut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming