Ilusad pildid

Turvaline luule, mis täiesti talutavast olemise kergusest hoolimata puudutab.

PEETER SAUTER

Villem Valme uues luulekogus on tekste viimasest 15 aastast. Eelmine kogu „Artur Tõhu unenägu“ ilmus aastal 2003.

Valme ei kirjuta luuletekste iga hinna eest. Nagu jaapani traditsioonis kombeks, kirjutab inimene ikka mingil tundehetkel, mingil äratabamisel väikese hetkejäädvustuse. Hetkede jäädvustamised Valme tekstid enamasti ongi ja siis, kui antakse aega hetke rahulikult kogeda ja jäädvustada. Ka siis, kui oodatakse kedagi, on kaotatud kedagi ja on tunne, et enam vist ei oota, või kui on aega meenutada olnud hetke. Täitsa jaapani värk, vähemalt üks haiku oli ka. Ja üks kena luuletus, kus sõbra ema ütleb unes, et külasta kohta ja sõpru, kui saad, on kirjutatud Jaapanis Ikebukuros.

Raamatus on August Künnapu pildid ja tundub, et joonistatud just selle raamatu jaoks.

Nii Valme kui ka Künnapu piltides on naivismi. See tundub olevat loomupärane lähenemine, mis aja jooksul on selginenud, settinud ja laagerdunud millekski kvaliteetseks. Leitud naivismist on saanud teerada, millel kõnnitakse kergel sammul, muretult ja kaua. Ajapikku settib sellesse lihtsusse elutarkusi, aga ka nukrusi ja väikesi valusi nagu iga teksti- või pilditegija töödesse. On armastuse-, on looduskogemusi. On universaalset, on unikaalset ja üks viib teiseni ja vastupidi. Nagu see on ju luules või kunstis tihti. Aga ei Valme ega Künnapu ole originaalsed iga hinna eest, vaid usaldavad vaba voolu ja käe liikumist paberil ja mõte liikumist peas ja tunnete liikumist hinges, nagu need ise juhtuvad.

Mis on ju kena ja kiiduväärt.

Valme lähenemine on tihti panteistlik: vaatleja on looduse keskel looduse osa ja ümbrusega võrdne, samaväärne. Vahel annab ta naljaviluks sõna ümbrusele või loodusele ja parema puudusel sõnastab ise, mida loodus ütleb.

Aga on ka kujundlikke tembutamisi. Tõmmatakse mõnusalt hinge kellegi teise kapis. On sürrealismi ja groteski. On pehmet irooniat ja isegi sarkasmi. Aga kõik see on antud justkui muuseas ja kergete pintslitõmmetega. Luksushotellis kaalutakse aknast alla hüppamist, aknal pärlendavad keemiavärvilised pisarad, maailma kõige vanem säga süütab sõudeklubi keevitajate tikkudega (mis põlevad ka vee all), magav kurg kergitab jalga. Kergus nii ava- kui sisekosmoses, ehk võiks öelda – impressionism.

Villem Valme raamatus on August Künnapu illustratsioonid. Valme ja Künnapu naivism tundub olevat loomupärane lähenemine, mis aja jooksul on selginenud, settinud ja laagerdunud millekski kvaliteetseks.

Repro raamatust

Ühes luuletuses autor palvetab öösel, kui autod mööduvad. Sestap on pidevalt kohal, et kergus või isegi näiline pealiskaudsus ei välista siirast sügavust ja isegi traagilisi alatoone, millele pikalt siiski istuma ei jääda.
See on turvaline luule, mis täiesti talutavast olemise kergusest hoolimata puudutab. Nii nagu mõjub turvaliselt kirikuõpetaja, kes võib kerges toonis rääkida nii elu ilust kui kriisidest, aga vaatab, et asi üleliia väsitavalt isiklikuks või traagiliseks ei muutuks. Kõik jäägu viisakaks.

Kui tihtipeale on tekstitegija inimesena oma tekstide vastand – nohik võib bravuuritseda ja matšo õrnutseda –, siis Villem Valme tekstid tunduvad olevat tema endaga korrelatsioonis. Ei varja ta ise suurt midagi, ei varja ka tekstid. Aga ega ta kõigest rääkima ka kuku – väldib tekstis puudutatud inimeste nimesid, tööd reklaamiagentuuris või plaadifirma Õunaviks vedamist. Nii et ei laotata elu kõigis detailides siin laiali midagi. Olulisest räägitakse sisuliselt. Ja justkui hõljuval tantsusammul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht