In aura cantionis ad caelum usque oriens…

Maria-Kristiina Lotman

Janika Pälli koostatud antoloogia on väärtteos juba iseenesest, kuid ühtlasi ka suunanäitaja tulevastele tõlkijatele.

Märt Väljataga seab oma 12. aprilli Eesti Ekspressis ilmunud “Vanakreeka kirjanduse antoloogia” arvustuses “See on see maa, kus meie häll …” kahtluse alla vältelise värsi edukuse eesti antiigitõlgetes. Argumendiks on kreeka keele prosoodia liiga suur erinevus eesti keele omast, et kvantiteeriv efekt üldse tekkida võiks: “Paraku töötab välde vanakreeka ja eesti keeles niikuinii väga erinevalt – eesti keele kaht lühikest silpi ei tajuta võrdväärsena ühe ülipikaga”. Sellele on mitu vastuväidet. Esiteks, kahe lühikese ja ühe pika silbi ekvivalentsus kehtib üksnes kooliõpikutes, ei kreeka ega ka ladina keeles sellist isokrooniat pole (muide, eesti autoritest osutas sellele juba Ervin Roos 1938. aastal). Tegu on esteetilise, mitte lingvistilise faktoriga: milline silp või silbikombinatsioon võis asendada millist, sõltus konkreetsest värsimõõdust ja tihti isegi žanrist. Näiteks heksameetris võis kaks lühikest silpi asendada ühe pikaga, pikka lühikestega aga mitte, seevastu lüürilises trimeetris oli see pigem vastupidi.

Teiseks seab kogu arutluskäigu kahtluse alla ladina kvantiteeriva traditsiooni teke ja arengulugu – loodi see ju kreeka luule eeskujul ja eesti keelele üsna sarnaste keeleprosoodiliste omaduste baasilt. Nii ladina kui ka eesti keeles on olemas välteline kontrastiivsus, kuid erinevalt kreeka keelest ei ole ei ladina ega ka eesti keele minimaalseks vältusühikuks moora. Nii nagu eesti keeleski oli ladina loomuliku keele rütmimustrite kujunemisel kvantiteedi kõrval ka rõhul oma osatähtsus. Rida prosoodilisi reegleid, mis toimisid loomulikul viisil kreeka luules, suruti ladina luulele lihtsalt peale. Esimesed ladinakeelsed heksameetrid olid kohmakad ja raskepärased, kaugel Homerose laulvast kõlarikkusest või Kallimachose filigraansest viimistletusest. Kuid Quintus Ennius, keda peetakse esimeseks ladina heksametristiks, ei teinud sellegipoolest pikkade ja lühikeste silpide määratlemisel ja korrastamisel mingeid järeleandmisi – hoolimata sellest, et seesugune purism nõudis ladina prosoodia jaoks uute reeglite kehtestamist, mõistagi kreeka keele eeskujul, hoolimata sellestki, et terve hulk sõnu, sealhulgas eepiliseks süžeeks väga olulisi sõnu (nt imperator), heksameetrisse ei sobinud. Keelest leiti siiski sobivaid väljendusvahendeid, algul rabedaid ja kunstlikke, hiljem kõlavaid ja loomulikke. Sõnavara rikastus, nõnda nagu meiegi heksameetriloojad on eesti sõnavara rikastanud (juba Villem Ridalat kritiseeriti selle eest, et ta kasutab arusaamatuid neologisme, nüüdseks on aga nii mõnigi neist saanud lausa käibesõnaks).

Kulus rohkem kui sada aastat, enne kui oma loomingu tõi avalikkuse ette Vergilius, kelle heksameeter tähistas ladina kvantiteerivas värsiloomes uut epohhi, mil kerkis esile ridamisi suuri poeete. Üks eredamaid näiteid on kahtlemata Ovidius, kes suudab oma äärmiselt range ja väljapeetud värsiehitusega siiski vältida üksluisust ja ebaloomulikkust, meetrilise rikkuse ja vormitäiuse võrdkujuks on Horatius. Muuseas pidas viimane oma oluliseks saavutuseks nimelt seda, et tema sulest “esimest korda Aioolia / laul Itaalias sai viisi” (Ood 3.30, tlk Ain Kaalep).

Seega läks üle kahesaja aasta, enne kui klassikalise ladina heksameetri mallid oma stiilipuhtuses lõplikult välja kujunesid. Ilmekas näide kestva ja pikaajalise traditsiooni olulisusest värsiehituse vormumisel on eleegiline distihhon, kaherealine heksameetrist ja pentameetrist koosnev värsimõõt. Varases ladinakeelses kirjanduses seda värsimõõtu eriti sageli ei esine. Populaarseks saab eleegiline distihhon alles Catulluse ajal. Kuid stihhilise heksameetriga võrreldes kujunes see värsimõõt ladina standarditele vastavaks palju hiljem. Nii võib Catullusel näha distihhone, kus heksameeter juba vastab klassikalistele normidele, pentameeter aga lähtub pigem Enniuse-aegsetest arusaamadest.

Eesti kvantiteeriv värss on kahtlemata alles kujunemisjärgus ja on ainult loomulik, et eestindajad oma teed otsivad. Samas ei saa aga nõustuda Märt Väljatagaga, kes taandab enamiku antoloogias sisaldunud tõlgetest kaaleplikule traditsioonile ja toob positiivse erandina välja üksnes Jaan Kaplinski. Antoloogia koostaja ja toimetaja Janika Päll toob oma sissejuhatuses esile tõlgete vormikirevuse, mida ta taotluslikult ühtlustama ei hakanud. Nii see ka on: võib öelda, et antoloogias on erinevaid lähenemisi pea sama palju kui tõlkijaid. Näiteks ei ole kvantiteeriv struktuur Neeme Näripä jaoks meetriline kohustus ja toimib vahel koguni üksnes ornamendina (kadestab kerjus ju kerjust ja samuti laulikut laulik), Mari Murdvee on välja töötanud uue ja algupärase süsteemi, Triin Rebase jaoks on pikk järgsilp midagi muud kui Anne Lille jaoks, Kristjan Pruulil on nõrkadel positsioonidel suurimad vabadused (sööti jääks töörohked põllud, mis muulade, härgade küntud), võrdle ka Kaspar Kolgi kohati gustavsuitsulikku heksameetrit jne. Rangelt võttes kuuluvad ka Annisti ja Kaalepi heksameeter eri värsisüsteemi: kui Annisti heksameetrit, mis nõrkadel positsioonidel sageli ei järgi kvantiteeti, võiks määratleda pigem rõhulis-vältelis-silbilisena, siis Kaalep pöörab vältustele märksa rohkem tähelepanu ja selline heksameeter koos sihilike rõhulibistustega on vältelis-rõhulis-silbiline. Niisuguse vormi puhul on põhiline kaal vältestruktuuril, millele sõnarõhkude paigutus on allutatud. Niisiis, Märt Väljataga sõnastatud vältelise värsi raskus (“kui tahta, et rõhuline silp oleks alati ka pikk või ülipikk, tuleb asendada “kuningas” või “valitseja” kentsaka “valdjaga” ning loobuda sõnast “jumalad” “taevaliste” kasuks”) ei pea tegelikult paika: rõhulised silbid ei pea olema alati pikad või ülipikad, lühikesi rõhulisi silpe saab vabalt kasutada nõrkadel positsioonidel – nii ei olegi vaja sõnast “jumal” loobuda, sest seda saab heksameetrisse sobitada kujul “jumalaid”, “jumalat”, “jumalast”, “jumalaist” jne. Olgu märgitud, et “taevalisi” on heksameetrisse paigutada märksa raskem.

Ma ei hakka teistel retsensioonis üles võetud teemadel pikalt peatuma, kuid siiski ei piirdu mu märkused üksnes meetriliste kommentaaridega. Näiteks kritiseerib Märt Väljataga “Aiase” lõiku, kus kõneleb Salamise meestest koosnev koor: “Tõlke esimesel ja teisel lugemisel jääb segaseks, kumb on “vaevatud jumalikust raevust” [ehk hullusest] – kas kõneleja või Aias. Aiast ei läkitanud enne hullumist lahingusse vist mitte esimeses isikus kõnelev koor (nagu paistab tõlke 4. värsist), vaid Salamise linn, kelle poole pöördutakse eespool.” Ka kreeka keeles on “vaevatud jumalikust raevust” võimalik grammatiliselt võtta nii koori kui ka Aiase juurde, kuid tragöödia süžeed tundval inimesel siin muidugi probleemi ei teki. Üldse on arusaam, et tõlge peab igal juhul olema lihtne ja ühemõtteline, küsitav. Tõlke omadused sõltuvad originaalist. Kui originaal on lihtne ja loogiline, peab selline olema ka tõlge. Kui originaal on hämar ja keeruline, pole mingit põhjust tõlkes neid omadusi kaotada. Nõnda pole mõtet ka tragöödia kooriosi, mis originaalis on sageli hämarad ja raskesti tõlgendatavad, eesti keelde tõlkida ladusalt ja selgelt.

Mõistagi on värsitehnika arengul alati ruumi. Ka antoloogia värsstõlgetes on rida probleeme: eesti keele prosoodia osutub sageli takistuseks antiiktsesuuride rakendamisel, raskusi valmistab monosüllaablite vältimine värsirea lõpul – eriti meeslõpulises värsis, heksameetri puhul on endiselt õhus eesti spondeuste probleem, seevastu jambides ja trohheustes ei anta vahel edasi dipoodilist struktuuri jne. Kuid kõik see ei tähenda, et ainus võimalus on raskustele alistumine. Kindlasti on oma eluõigus ka lihtsustavatel tõlgetel, kuid hukka ei tohi mõista ka kompromissitut traditsiooni. Taani väljapaistev värsiuurija Aage Kabell on eriti resoluutne: “hellenismi kõrgkool” nõuab kvantiteerivaid tõlkeid. Isegi silbilis-rõhuline värss, rääkimata vabavärsist, tähistab tema meelest “barbaarsuse triumfi”. Ka minu hinnangul võiks kvantiteeriv värsitõlge endiselt jääda juhtivaks suunaks ja mitte üksnes auavaldusena Villem Ridala, Gustav Suitsu, Jaan Lõo, Ervin Roosi, August Annisti, Ülo Torpatsi, Ain Kaalepi jt elutööle, vaid ka selleks, et sündida võiksid eesti Ovidiused. Ennius rajas teed Vergiliusele ja Ovidiusele, Janika Pälli koostatud antoloogia on väärtteos juba iseenesest, kuid ühtlasi ka suunanäitaja tulevastele tõlkijatele.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming