In memoriam: Madis Kõiv

Madis Kõiv
5. XII 1929 – 24. IX 2014

Lahkunud on Madis Kõiv, üks eesti suurvaime. See määratlus kõlaks Kõivu enda kõrvus ilmselt ülipiinlikult ülepaisutatuna, tema tagasihoidlikkus oli nii suur, et praegune järelehüüegi peaks tema soove arvestades õieti olemata olema. Nii mõnegi tema teksti või vestlustes pillatud lause järgi võiks oletada, et ta eelistanuks kaduda ilma igasuguse järjeta teispool surma. Võib loota, et ehk ta soovid täituvad. Kuid pärand, mille ta on jätnud allesjäänute jaoks, on eriline ja väärtuslik.

Tema tegevus teadlase, mõtleja ja kirjutajana hõlmas niivõrd laia ala niivõrd tõsise läbielamise ja läbimõtlemisega, et praegu veel pole inimest, kes suudaks kõiki tema tegevussuundi tervikuna hõlmata. Madis Kõiv oli juhtiv teadlane kvantfüüsika alal, ta on analüütilise filosoofia seminari algatajana aluse pannud tervele Eesti filosoofia koolkonnale (rääkimata tema eruditsioonist ka muude filosoofiliste suundade tundja ja ülemõtlejana), tema näidendite lavastamine on olnud märgilise tähendusega eesti uuemas teatriloos, tal on teeneid võro liikumise tekkes ja edenemises ning tema proosa ja esseistika on inspireerinud paljusid uurijaid ning teisi kirjanikke.

Madis Kõivu lapsepõlv möödus mitmes paigas, eelkõige Tõrvas ja Valgas. Noid elu esimesi 15 aastat uuris ta hiljem oma aistilise mälukirjutuse sarjas „Studia memoriae”. Pärast sõda elas Kõiv põhiliselt Tartus (välja arvatud aastatel 1953–1961, mil ta oli TPI õppejõud). 1961. – 1991. aastani töötas ta teadurina Füüsika instituudis.

Juba kuuekümnendail tekkisid tal lähemad sidemed kirjandus- ja kultuuriseltskonnaga: ta oli Artur Alliksaare sõber, hiljem oli ta lähedane kõrvaltvaataja noorte teatriuuenduse- ja salongimelus (sellest ainest kirjutas ta koos Vaino Vahinguga romaani „Endspiel. Laskumine orgu”). Ka ta ise hakkas draama- ja proosatekste kirjutama juba toona, kuid avalikkuse ette jõudis see aegamisi, „Castrozza” käsikiri liikus ringi lausa anonüümsena. Koos Hando Runneli, Vaino Vahingu ja Aivo Lõhmusega kirjutatud näidendid tõid Kõivu kui dramaturgi nime juba laiemasse teadvusse, kuid tõeliselt ja võimsalt jõudis Kõiv pärale 1990. aastail, mil ridamisi tuli Priit Pedajase kongeniaalseid tõlgendusi Kõivu näidenditest, mis olid lavastajat oodanud aastaid. Tema näidendid on ilmunud neljaköitelise kogumikuna – kuid see ei sisalda ometi veel kõike.

Samast ajast hakkas Kõiv ka tihedamalt proosakirjanikuna end avaldama, pälvides mitmel korral Tuglase novelliauhinna. Tema suurem novellide valimik ilmus alles mullu, teist samapalju on veel ajakirjades ja ilmumata lahtiste lehtedena. Kõivu intensiivse ja komplitseeritud tekstiga romaane „Aken” ja „Päev” on alles hakatud sügavamalt analüüsima, need on eesti kirjanduse kontekstis ainulaadsed. Ta jätkas uute tekstide kirjutamist ja ammu kirjutatute päevavalgele toomist kuni päris lõpuni.

Tänu Madis Kõivu initsiatiivile on eesti keelde jõudnud hulgaliselt filosoofia klassika kvaliteetseid tõlkeid Fregest Wittgensteinini. Tema enda filosoofilisi artikleid ja esseid, mis hõlmavad mõttelugu antiigist uusajani ja millest osa on koondatud kogumikku „Luhta-minek”, võib pidada möödapääsmatuks, kui tahta rääkida eesti keeles tehtud filosoofiast.

Kõige muu kõrval leidis Kõiv kui erksa (vahel lausa valulise) aistilise tunnetusega inimene aega ka maalimiseks.

Madis Kõiv oli muusika- ja teatri-
akadeemia audoktor, Tartu aukodanik, mitmete kirjanduspreemiate kõrval sai ta 2008. aastal ka kultuuri elutööpreemia, Eesti riik on teda tunnustanud Riigivapi teenetemärgiga.

Madis Kõivu erinevate tegevusregistrite vahel ei olnud selgeid piire ja just selles seisneb tema eripära ja erilisus. Tema kirjutatus sulavad ühte isiklikesse aistingutesse süvenemine, asjade viimsete konsekventsideni (ehk luhta-minekuni) läbimõtlemine, mälu detailne analüüs ning mälu ning aja loomuse üle mõlgutamine, isikliku pingsa psüühe vaatlused ning mentaliteediloo mõtestamine, loomuliku dialoogi ehedus ning filosoofiliste kontseptsioonide eritlus, unenägijalikkus ja füüsiku mõtterangus. Kõik see on tema loomingu kontiinumis tihedas sünteesis.

Mis on aeg? Mis on mälu? Milline on inimese suhe kontekstiga, kuhu ta sünnib ja milles elab? Mis asub aistingu sügavikus? Mida on võimalik mõelda? Need on küsimused, mille üle Madis Kõiv on mõelnud ja kirjutanud sellise isikupära ja süvenemisega, millele on keeruline võrdset leida.

Me oleme Madis Kõivule väga tänulikud.

Eesti Kirjanike Liit

Tartu filosoofid

Akadeemia

Eesti Draamateater

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming