In Vaino veritas – kibe, kibe

INDREK OJAM

aa_sirp_15-18_0015__art_r2

Margo Vaino, Tee on auklik. Kujundanud Matthias Sildnik, kaane kujundanud Marko Kekishev. Jumalikud Ilmutused, 2013. 122 lk.

Margo Vaino, Tööloomad ei rasestu. Koostanud (:)kivisildnik. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik, kaane kujundanud Marko Kekishev. Jumalikud Ilmutused, 2014. 104 lk.

Nagu teada, tuli Margo Vaino luulesse hilise ja küpse debüteerijana. (:)kivisildniku kirjastus Jumalikud Ilmutused avaldas 2013. aastal lausa kolm tema raamatut: luulekogud „100% Margo Vaino“ ja „Tee on auklik“ ning jutud „Väike joomaraamat“. Neile lisandus eelmisel aastal luulekogu „Tööloomad ei rasestu“.

Järgnevas tuleb ökonoomsuse mõttes juttu ainult luulest. Juba põgus pilk veenab, et tegemist on pikalt käärida ja kristalliseeruda jõudnud tekstidega, mis suuresti liigituvad väga üldise määratluse „keeleluule“ alla. Uskuda tuleb Leo Luksi, kui ta osutab, et Vaino põhilise trumbina töötab siirde oskuslik kasutamine, mida võib nimetada ka sõnade mitmetähenduslikkuse väga elavaks tajuks. Vaino loomingu temaatilise põhihoovusena mainib ta melanhooliat ja allakäigumeeleolusid.* Tõepoolest. Asi lähebki huvitavaks just selles punktis. Kas ja kuidas on omavahel seotud suure osa luule ja üldse kogu elutunde ammune igapäevane leib – lootusetus ja melanhoolia – ja teiselt poolt kompaktne, puänteeriv, lausa kalambuuriline vorm? Millist vaimsust see kannab ja kas sellel kombinatsioonil on praeguses ajavaimus ja luules mingi eriline koht? Enne paari sellist spekulatsiooni tuleks rääkida tekstidest lähemalt.

„Tee on auklik“ on hästi komponeeritud luuletuskogu, tsüklid on temaatiliselt pealkirjastatud, kui tekste järjest lugeda, võib Vaino tooni kiiresti tajuda. Ökonoomiaprintsiip töötab võimsalt: „:)(:eesti joomataset / arvestades // tuleb siin / kehtestada / joobeastmeline / tulumaks“ (lk 50); „:)(:vihmausside / ja tõukudega koos / elan kompostsotsialismis“ (lk 66). „Tee …“ üldine meelsus seisnebki igasuguste illusioonide kadumises ja ümbritsevast keskkonnast teravate välk­võtete tegemises. Vaino luulesse ilmub vaimuka iroonia kõrval ka julmuse ja küünilisuse noote, nt luuletused „:)(:bioloogiatund“ (lk 63) ja „:)(:kanale“ (lk 68). Nende väikeste teravate pärlite vahel leidub pikemaid narratiivseid luuletusi, nt tsükli „Midagi enamat kui elustiil“ avaluuletus „:)(:armastus ja vihkamine esimesest mikrorajoonist“ (lk 38). Siin esitab autor peatüki oma eluloost alates 1970ndate algusest, aga tekst toimib ka võimsa üldistusena nõukogude aja rahvaste ümberasustamise katastroofiliste tagajärgede kohta.

aa_sirp_15-18_0015__art_r1

„Tööloomad ei rasestu“ on hoopis teistsugune ja selgelt eristatava programmiga kogu. Lausa rõhutatult lihtsas keeles grotesksed proosaluuletused pajatavad algatuseks luuletaja lapsepõlvest. Seejärel ja kõige enam on ruumi pühendatud möödunud noorpõlve armuseiklustele. Kelle omadele täpsemalt? Siin ei pea keerutama tolmu „lüürilise mina“ ümber, teatud pihtimuslikkus ja varjamatu autobiograafilisus on selgelt tajutav ja kuulubki vist paratamatult niisuguse luule juurde. Tundub, et vabastav on kohata jälle trükisõnas sõnu „sitt“, „nikk“ ja „kepp“. Robustse kõnekeelse nulltasandi poole liikumine võib osutuda viljakaks, kui õige kompositsiooniline siht silme ees. Vainot lugedes võib mõtiskleda, kas ropp sõna ongi häiriv, kui see tähistab oma tavalist ja õiget referenti, ehk tuleb vastikus alles sotsiaalse manerismiga, mis teinekord roppustele märkamatult lisandub. „Tööloomi …“ lugedes tuleb pööre just siis, kui järjekordne nikulugu kuidagi väsitavaks muutub. Nimelt jõuab autor lõpuosas oma pajatustega lähemale olevikule ja lõputsükkel „Rääkige mulle normaalsest elust“ mitte ainult ei päästa kogu raamatu üldmuljet, vaid asetab ka eelnevad tekstid mõttekasse perspektiivi: liigutakse nooruse uljuse ja selle pettumuste juurest küpsesse, veidi kibestunud, aga täiskasvanulikku ja hõlmavamat vaadet võimaldavasse positsiooni.

Enne sisukorda on märge, et raamatu on koostanud (:)kivisildnik. Tema mõju on tunda ka Vaino teiste kogude juures. Arvan, et kogu ülesehitus ja materjali oskuslik valik on selle koostöö viljakas tulem. Puudusena torkab silma raamatu pealkiri ise – „Tööloomad ei rasestu“ ei ühti ühegi luuletuse ega tsükli teemaga ja mõjub väljastpoolt peale löödud templina. See oleks võinud esineda pigem lühiluuletusena mõnes eelnevas kogus.

Vaino arütmiline, siirdel põhinev luulekeel on väga loomulikul viisil kokku laulatatud külma ja fatalistlikult ennast lahkava tundetooniga. Nendele, kes jaksavad otsida tähenduslikke homoloogiaid luulekeele ja moodsa elu mustrite vahel, oleks huvitav küsimus, kui selgelt on eristunud see suund eesti luules, mida esindavad peale (:)kivisildniku ja Vaino hästi ka Luksi kogu „100% Leo Luks“ (küll enamasti puhtalt humoorikas võtmes), samuti Jüri Kolgi, Vahur Afanasjevi jpt külmemas toonis (see ei ole hinnang!) tekstid. Tegu on ilminguga, mida võib nimetada püsivaks vastupanuks lüürilisusele ja püsimiseks sotsiaalsete nähtumuste pinnal, kusjuures need nähtumused luuakse õigupoolest alles koos luulega. Sellel pinnal püsides saavutatakse parimal juhul olukord, kus mitmetähenduslikkus ootamatult midagi paljastab. Siin on parim näide Vaino luuletus „:)(:kanale“: „kahe teraga mõõk / üks tera nokkimiseks / teine pea maharaiumiseks“ (lk 68). Jah, valus on midagi sellist raamatulehekülgedelt lugeda: kahe teraga mõõk on metafoor, mis on inimese looming, aga see on ka halvemas ja otsesemas mõttes inimese suhe kanaga, kes on muutunud elusolendist pelgaks tooraineks. Antilüüriline vool nii töötabki: justkui tõukab esialgu metafoori ära, selleni võib jõuda alles hilisemal astmel, sõnade loomuliku mitmetähenduslikkusega, mille nad ise reedavad. Pigem metonüümiline ja kirjeldav, vastandub see metafoorirohkele luulele, kus ühetähenduslikkuse (ja ühtlasi „sotsiaalsete faktide“) pinnalt lahkutakse lennukalt millegi elusama ja helisevama otsingule.

Veel üks lugemisvõimalus: kui luule muutub antilüüriliseks, saab sellest rääkida hoopis proosavõtmes. Sellisel juhul on vaja jutustust, millest kinni haarata. „Tööloomad …“ edastabki vananeva mehe luhtunud armastuse ja kahetsuse loo. Seejuures ei ole autor kinni morbiidsuses, vaid vaatab tulevikku, näiteks koos pojaga nagu tekstis „:)(: part on proff“ (lk 92). Siirana mõjub palve tekstist „:)(: rääkige mulle normaalsest elust pliis“ (lk 101), kuigi esitatud vaheliti koos irooniliste viidetega argistele tarbekaubalistele tühisustele. Torgetest hoolimata jääb kõlama just nimelt normaalse elu võimalikkus selle sõna heas, mitte „keskmist“ tähendavas mõttes. Mis siis, et kirjutaja ei ole seda eriti kusagil näinud ega ole see ka tema raamatute lehekülgedele ilu ja ülevuse representatsioonina jõudnud. Kuna paberile on parimal juhul jõudnud igatsus, võimegi järeldada, et ühises nähtavas maailmas pole enam palju järele jäänud, mis trükimustas midagi lüürilist vääriks. Nii võikski kokkuvõtvalt kõlada selle luule paatos.

* Leo Luks, Vemblaga südamesse. – Looming 2014, nr 4, lk 563–564.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming