Individualistide mäss

Jürgen Rooste

Ülemöödunud nädalal liuglesime Ivar Silla, Tarmo Tedre ja Maimu Bergiga Harju- ja Raplamaa raamatukogudes (Tabasalu-Keila-Rapla-Kohila). Üle Eesti oli tuuril kokku ligi veerandsada kirjanik­ku ja seda juba 11 aastat järjest.

Tuuril on uus pealkiri „Sõnaränd”, siuksem poeetilisem, jah, just nimelt liuglevam. Mulle meeldib mõelda lihtsalt „tuur”, aga las ta olla. Lihtsalt, liiast metafüüsikat ei tohiks siia külge pookida, mingis mõttes on see just väga jalad maas, väga eluline retk … Realism, mitte romantism.

Jürgen Rooste Keila raamatukogus.

Jürgen Rooste Keila raamatukogus.

Valdur Vacht

Algas see kõik täitsa korralikust tülist-müdistamisest, Valle-Sten Maiste kriitilisest artiklist Sirbis, siis meie arutelust Maire Liivametsaga, kes on muide olnud üks väheseid Eesti professionaalseid lugejaid-kriitikuid ja kes tõukas toda mõtet, et kirjanikud võiksid raamatu­kogudes nonde töötajate ja lugejatega tihedamini otse kohtuda. Ja muidugi mängis olulist rolli Jan Kaus, toonane Eesti Kirjanike Liidu esimees, kes tolle kivi mäest alla lükkas. Nad olid selle asja ämmaemandad. Mitte et kirjanikud ei käiks ka muidu päris palju väljas mängimas, koolides ja raamatukogudes, aga säärasel kujul on see kuidagi hoomatavam, jõulisem-selgem …

Kui Maiste tosinkond aastat tagasi Sirbis raamatukogu-diskussiooni alustas, oli olukord märgatavalt teine. Tuletan lihtsalt meelde, et Maiste võrdles toona raamatukogude sisseoste, võrdles Barbara Cartlandi, Nora Robertsi, Sandra Browni jt menukirjanike teoste vahekorda riiuleil eesti kaasaegsete autorite omaga. Ja pilt oli muserdav.

Nüüdseks on olukord teine. Esiteks see Rein Langi Schindleri-nimekiri, mis oli mõeldud selleks, et kohustada raamatukogud hankima teatud osa auhinnatumast/esiletõstetumast uuest eesti kirjandusest … See näitas kuidagi, et sunniga ka asi ei toimi. Jah, mingit tulu tõuseb seeläbi kirjastustele. Ja nt kulka aastapreemiate žürii on ka enam löögi all: nende otsustest sõltuvalt võib mõni asi üldse levisse jõuda või säält kõrvale jääda, ja seetõttu on kirjanikudki ärevamad, aastapreemiate nominentide seast väljajäämine võib puudutada küll. Kuigi mõni raamatukoguhoidja on kinnitanud, et Langi nimekiri toimib, ei ole mõnd raamatut võimalik hetkel, mil see lõpuks tunnustuse pälvib, enam sel määral kättegi saada, et raamatukogudes levitada, kui just lisatiraaži ei tehta.

Ja sellega oleme harjunud. Praegu on kirjutatud sõna üldse mitmel moel taandumas, meie selle muutusega tasa leppind: (aja)lehed langevad, noh, nagu sügisel, tõenäoliselt on konservatiivsema ja vanema/väärikama lugejaskonnaga trükimeedia veidi aega veel eluvõimeline. Aga vanad profid, väga hääd ajakirjanikud-toimetajad, ohkavad ja leiavad, et seda leiba jagub veel ehk viieks-kuueks aastaks, noh, vindumine võib kesta kauemgi, aga selge on, et peavoolumeedia ei ole lähiajal enam paberile pandud sõna … Raamatutega on isegi keerulisem: ütleme, noore autori ägedat raamatut – ja neid on! – tehakse umbkaudu 350 eksemplari, väga hääl juhul on tiraaž ehk 500. Selle saabki kätte ainult kirglik otsija ja tõenäoliselt raamatukogust. Iseasi, kui palju noid tänapäeva kirjanduse „kirglikke otsijaid” üldse on. Järsku tiraaž ongi mingil moel adekvaatne?

Jah, olgu, halli varjundites oskame me kõik maalida, aga milleks „Sõnaränd”? Kelle võimuakt see on ja milline? Ma üle aastate polnud seekord ise esimest korda otse korraldaja, kuigi käisin ühe kambaga teel. Varem olen selle asja sees olnud, toda tõuganud, ja kõik ei pruukinud tolle viisiga rahul olla, sest mu nägemus oli veidi autoritaarne. Mitmel aastal sai valitud esmalt nii seitsme ekipaaži kaptenid – kirjanikud, kes juba tuuril käinud ja kellel ka eestvedamisvõimet ja karismat. Ja siis nood kaptenid üsna julgelt ja oma suva järgi valisid ülejäänud kaaslased, peaasi et oleks huvitav sotsiaalbioloogiline või, noh, esteetiline kooslus – et sel seltskonnal ka teel omavahel miskit teha oleks. Ma ei tea, kas see on parim (kindlasti mitte demokraatlikem) lahendus, aga nii see töötas ja nõnda jõudis alati tuurile ka kirjanikke, eriti nooremaid, kes liitu ei kuulunudki. See tähendab, too tuur on mõeldud ikka kirjandusest ja kirjanikest, mitte EKList kõnelemiseks. EKL ei pea siin olema see kaubamärk, vaid meedium, viis, kuidas inimesteni jõuda.

Eks olegi kirjanikud-kunstnikud ju pigem individualistid. Ja mulle tundub, et peavadki olema. Ei saa midagi ägedat, puudutavat luua, kui see esmalt ei puuduta ennast, kui see loomisakt pole eluoluline. Mingis mõttes on ka malbeimad/elukaugeimad/edevuseta kirjanikud ikkagi egotsentristid. Kunst peaks olema neile esmane käivitaja, too kirg, mitte kellegi tähelepanu või menu või … Niisiis, tahes-tahtmata kõnelevad sel tuuril olijad ikka kirjandusest iseenda sees, teisiti ei saakski …

Ja sellistena on kirjanikud üli-eestlased, eestluse esindajad, võtavad tolle laulupeovälise eestlane olemise oma individualismiga kokku. Ainult et eluterve kriitikameele ja mõtlemisvõime säilitamiseks ongi toda ehk tarvis. Indiviidiga, eriti mõtlevaga, on palju kordi keerulisem mängida kui massiga, kus lambakarja jooksumuster määrab kõik. Eesti on sedavõrd väike, et me võiksime endale toda isepäisust lubada. Kuigi, jah, ma vaatan toda võõraviha ja tärkavat vaimupimedust ümber ja tekib tunne, et lambamustrid ikkagi toimivad, tahtmata siin nüüd halvustada kuidagi lammast, sümpaatset ja tõhusat elukat.

Aga ikkagi, kellele „Sõnaränd”? Neljas kohas, kus tänavu käisime, oli publik pigem vanem ja naissoost, aga see on tegelikult Eesti läbilõige. Ma tõesti ei saa aru, miks näiteks Marju Lauristin (minu sümpaatia, aga ka mõni teine tark ja tugev naine sobiks) pole peaminister või president, tegelikult on Eesti nägu vanema, targema, teravama naise nägu, või võiks vahel olla. Ära on tüüdanud hääde ülikondade võim.

Igatahes oli veidi kahju, et samadesse ruumidesse ei jõudnud seekord koolinoored. Teistel ekipaažidel jõudsid (ja mõned esinemised-kohtumised on alati ka koolides), sageli on jõudnud – mingis mõttes oleks põnev luua see ühine olemine. Sest praegu on see ühtpidi lahtisest uksest sissemurdmine: nood intelligentsed prouad on juba nagunii kogudus, nad on lugejad, kui nad ka mu põlvkonda või nooremaid hereetikuiks ja kirjanduse salgajaiks peavad. Enamasti siiski ei pea, sageli on hoopis vastupidi – mõni noor „püha kirjanduse” eest võitleja vahutab rohkem, ei ole nii avatud. Ma olen seda Sveta Grigorjeva esinemisi jälgides-kuulates märganud, et vanemad lugejad oskavad vaadata sõnade taha, näevad seal maailma, mõnel noorel on aga sõnad ees nagu puud ja metsa ei paista, lõppeks aint halud ja laastud, virnas ja hunnikus.

Kirjanduse koht on teine kui veerandsajandi eest. Ta on endiselt barrikaadidel, endiselt kuidagi dissidentlik, aga võimusuhted, peajooned, tuimust ja kontrolli ja alluvust ja mõtlematust ja väiklust loovad mehhanismid, millega võidelda, on sootuks teised. Ma olen üsnagi seda usku, et kirjandusõhtud on väikesed revolutsioonilised kohtumised, et säält minnakse koju mõne pakitseva mõttega. Ja et kirjandus – nagu ka meedia – otsib oma kanaleid. Üks neist ongi see vanamoeline, inimeselt inimesele liin. Näost näkku. Mul on seda küll vaja, luuletajana, ma loodan, et ka nondel, kes kuulama / kaasa kõnelema tulevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming