Inimese Mõõde II. Kuue- ja seitsmekümnendad Kirjanduslooline fragmentaarium 1960.-1970. aastail tegutsenud kirjanikest

Jaak Urmet

Leo Metsar ja tšehhi keel      Küsimus: „Miks valisite oma huvialaks just tšehhi kirjanduse eestindamise?”  Leo Metsar: „See oli tegelikult juhus. Aastal 1957 otsustati hakata välja andma Loomingu Raamatukogu. Öeldi, et kui keegi midagi tõlkida oskab, siis mingu toimetusse ja andku ennast üles. Mina mõtlesin, et võiks proovida saksa keelega. Läksin kohale, aga toimetaja Otto Samma ütles, et saksa keelest tõlkijaid on neil maa ja ilm. Võttis siis nimekirja ette ja vaatas – tšehhi keel on vaba. Ütlesin, et mina ka seda ei oska. Samma vastas, et mis siis, Tartu ülikoolis  loetakse seda, mine kuula loenguid, võta Čapek või Hašek kätte, neid on tõlgitud igasse ilma keelde, ja mis seal siis on. Nii asusingi kuulama ülikoolis kursusi ja Čapekit tõlkima. 1957. aastal ilmus minu esimese tšehhi-tõlkena Karel Čapeki valimik „Jutte ühest ja teisest taskust”. Hiljem äratas minu tegevus ka tšehhide poolel tähelepanu. Mind kutsuti Prahasse suvekooli, mis oli mõeldud just tõlkijatele ja üliõpilastele, kes tahavad ennast täiendada. Seal sain  põhilise lihvi, seal oli võimalik ka kokku saada kirjanikega, käia kirjastustes – olla kursis sellega, mis toimub. Tutvusin seal Vladimír Macuraga, keda huvitas Tartu ja Juri Lotman. Aga kui ta hakkas neid semiootikaasju saama, siis ta nägi, et ilma eest keelt tundmata ei saa hakkama – palju asju on eesti keeles. Ta oli nutikas poiss, õppis eesti keele ära ja hakkas ka eesti keelest tšehhi keelde tõlkima, tõustes lõpuks Prahas suureks eesti kultuuri tutvustajaks. Seda laadi oli asi kahepoolne – tema hoidis mind kursis sellega, mis on Tšehhimaal, ja mina teda sellega, mis on meil Eestis. Nii sai tšehhi keeles välja antud näiteks Enn Vetemaad ja Jaan Krossi, Friedebert Tuglast ja Oskar Lutsu, luulekogumikke ja palju muud.” (Intervjuu, 2002)        

Valda Raud ja Salinger         

Küsimus: „Mis teie initsiatiivil on eesti keelde jõudnud? Oletatavasti moodsama aja asjad – Vonnegut, Salinger …?” Valda Raud: „Vonnegut kindlasti. Salinger ei jõudnud minu, vaid Otto Samma initsiatiivil. See oli ilmunud Moskvas, väga hea tõlge. Otto ütles mulle, et võta, tõlgi sina see ära, sinu  poiss on praegu täpselt nii vana, nagu oli Holden. Salinger kütkestas mind väga. Ükskord hiljem, kui siin käis Mardi [Mart Raud] juures grupp koolitüdrukuid Elvast Ain Kaalepi kirjandusklassist, küsis üks koolitüdruk mu käest, kes on mulle nendest autoritest, keda olen tõlkinud, kõige sügavama mulje jätnud. Eksprompt vastasin, et Salinger. Ja nii see on. Juhtus niimoodi, et mul tekkis kontakt ühe ameerika professoriga, kelle nimi on Donald  Fiene ja kes korjas üle maailma kokku kõik Salingeri materjalid. Ta kirjutas Lenini raamatukogule Moskvas, kiri saadeti mulle, ma vastasin sellele ja sain selle professori käest kõik need „Frannyd ja Zooeyd”, peale selle Wisconsini ülikooli uuringud Salingeri kohta.” (Intervjuu, 2004)   

Robert Vaidlo garaaž 

Mihkel Raud: „Kauaaegse majanaabrina on mul meeles, et Robert Vaidlo elas peaasjalikult oma autogaraažis. Kui ma hommikuti sõpradega õue mängima läksin, oli ta juba seal. Ning õhtul tuppa minnes jäi ta meist sinna maha. Legendi kohaselt „putitas” ta seal oma autot, kuid oma Moskvitšiga – oli vist see auto, mälu võib petta – sõitmas nähti teda haruharva, kui üldse. Igatahes  oli Robi Vaidlo garaaž pideva sotsiaalse lävimise sõlmpunkt, aeg-ajalt tegi seal paaripäevase peatuse ka mõni teine tuntud kirjanik. Vaidlol jagus juttu kauemaks, nagu nüüd tavatsetakse viisakalt väljenduda. Oma kalamehepisiku sain ma igatahes tema käest. Vaidlo võis tundide kaupa rääkida „tonkadega” kalapüüdmisest, sikutiga kalapüüdmisest, spinninguga kalapüüdmisest, õngega kalapüüdmisest, ja kuivõrd Robi oli ka sõjaveteran, rääkis ta erilise  nostalgiaga dünamiidiga kalapüüdmisest. Ning sellest, kuidas tal sõjapäevil kord paadiaer murdus. Kohe peale dünamiidi vettelaskmist.” (2004)     

    Andres Vanapa köök     

    Enn Vetemaa: „Vanapagana väike köök oli  omaette legendaarne. Seal oli kergelt liimitseva, kleepuva vakstuga köögilaud, kus peal olid alati olemas viinapudel ja malelaud, vahel magas seal ka kass. Ja viinapudel mitte sellepärast, et ta oleks olnud lihtsalt joodik – mida ta ilmselt küll oli läbi elu mingil määral –, vaid et elu lõpu poole oli ta südame pärgarterite läbivus 12 protsenti. Sel juhul, kui ta viina ei võtnud, pidi ta lamama voodis ja lakke vahtima, ta oli täiesti läbi. Lõpuks jäi Siima [Škop] mind  uskuma, et ta mehel on vaja aeg-ajalt võtta, kuna alkohol paneb vere liikuma, laiendab südame pärgsooni. Doktor Sulling on väitnud, et viin on südamele täitsa kahjutu, paraku aga mitte maksale ja loomulikult mitte närvisüsteemile. Vanapal oli väike eestiaegne viinapits, 25grammine. Seda pidi ta tõstma kaunis tihti. Ta hoidis ennast viinaga elus.” (Intervjuu, 2004) 

Andres Vanapa väga ilus luuletus         

  Andres Ehin: „Karja Keldris kirjutas Vanapa salvräti peale ühe lühiluuletuse ja kinkis selle kohe ühele juhuslikule joomaseltsilisele. Järgmisel hommikul toimetuses oli Vanapa väga pahas tujus. „Kas on pohmell?” küsisin. „Ei ole,” vastas tema. „Asi on hoopis selles, et kirjutasin eile väga ilusa luuletuse, aga kinkisin selle ära ega  mäleta enam, kuidas see käis. Kui sa suudad selle meelde tuletada, siis teen sulle pudeli konjakit välja.” Mul polnud meeldetuletamisega raskusi, sest luuletus oli üherealine: Värdi leidis metsast Värdi. See on tõesti väga ilus luuletus. Vanapa täitis oma lubaduse.” (2004)     

    Paul Kuusbergi töö     

  Väino Ilus: „Kunas see õieti oli, kui sain Paul  Kuusbergiga tuttavaks? Ammu, kuskil viiekümnendate keskpaiku, kui tema pidas kirjanike liidus proosakonsultandi ametit, mina aga kiibitsesin Noorte Autorite Koondises. Lähedasemaks saime kuuekümnendatel, kui elasime ühes majas ja hiljem ka töötasime koos Loomingus. Tegime sellal pikki jalutuskäike – vahel kahekesi, vahel koos Aksel Tammega –, ja tihtipeale osutas Paul mõnele majale, mille müürides olid ka tema laotud tellised. „Kehva  tööd me ei teinud,” ütles. Niisama tõsimeelselt tegutses ta kirjanduspõllul, olgu ise luues või kirjandusliku ametimehena teistele toeks või kattevarjuks olles. Ise ta ütles rohkem kui korra, et peab seda oma ametimehelikku funktsiooni enda jaoks tähtsamaks. Kes teab, aga usun, et ka ta raamatutele jätkub veel rohkelt elupäevi. Nii nagu nooruses müüri ladudes, ei teinud ta ka kirjanduses kehva tööd.” (2003)   

      Esimees Paul Kuusberg   

      Paul Kuusberg oli õiglase meelega inimene. Ajal, mil Paul Kuusberg oli kirjanike liidu esimees, tekkis kord põhjendamatu tõrge Hans Luige vastuvõtul loomeliidu liikmeks. Luik oli töökas ja virk literaat ning tema publikatsioonide arv ja maht ületasid suuresti liikmeks saamise nõudeid. Juhatuse hääletuspäeval olid  sekretärineiul juba lilled ostetud, kuid vastuhääli osutus enamaks. Mõni kuu hiljem hääletusprotseduur kordus, jäädes sedapuhku viiki, mis põhikirja järgi tähendas eitavat otsust. Midagi seletamata või peale surumata vaatas Paul Kuusberg juhatuse liikmeid üle prilliklaaside ja küsis: „Kolleegid, ehk hääletame korra veel?” Keegi polnud ettepanekule vastu. Hääled said Hans Luige kasuks. Kuusberg oli eksinud protseduuriliselt, kuid mitte sisuliselt. 

(Ülo Tuuliku meenutus, 2011)         

Villem Grossi tiivasirutus         

Valeeria Villandi: „Päris ühemaja/toimetuse kolleegid olime Villem Grossiga kõigest kolm  aastat, 1956–1959. Siis oli ta Sirbi ja Vasara hüppelaua kaudu seljataha jätnud Rahva Hääle loovisiksusele üsna sobimatu õhkkonna – mis küll polnud enam Laossoni ega veel Saaremäe režiim – ja maabus enne vabakutseliseks saamist Nooruse, alles äsjase Stalinliku Nooruse toimetuses vastutava sekretäri ametipostil. Eks oli hoovõtuaeg seegi, sest just toona valmis tema esimene tõsiselt arvestatav proosateos „Tiivasirutus”, saades talle endalegi tiivasirutuseks  vabakirjaniku lennule. Ideoloogiliselt võime praegusel ajahetkel suhtuda sellesse teosesse kuidas tahes, ometi oli see ajastutruu pilt teatava osa arusaamadest (= usust) ja teotsemisest Eesti murranguajal 1940–1941. Oli see õige või mitte – usk pole tõestatav ega kummutatav –, see oli lõik noore Villemi elust. Ja oma noorusesse suhtub igaüks, ka mittekirjanik, ikka heldimusega. Toimetuse väike pere – toona üheksa inimest – oli väga sõbralikult  kokkuhoidev ja elas Villem Grossi edule kaasa. Seda enam, et tal ei tekkinud kunagi n-ö peapööritust edusammudest või arvamust, et maailm ja eesti kirjandus algab alles temast, nagu on juhtunud mõne hilisema põlvkonna esindajaga. Tema lahkumist toimetusest elasime üle niihästi kahjutundega kui ka rõõmuga kolleegi eneseleidmise puhul.” (2002)   

        Stalini surmapäev 

      Heljo Mänd: „Stalini surmapäev on mulle väga  eredalt meelde jäänud. Olin sel päeval haiglas ja kõik palatikaaslased, kes mul seal olid – siis olid suured palatid –, pidid püsti tõusma, aga minul üksinda lubati lamada, sest ma ei tohtinud tõusta. Oleksin olnud kohustatud ka püsti seisma, aeg oli selline. Aga ma olin väga õnnelik, et mul ei tulnud seda teha! Olen Stalini surmapäevast kirjutanud põgusalt romaanis „Külaline kodus”. Selle peategelane oli sel ajal Siberis ega teadnud, et Stalin on surnud. Aga 

hiljem, kui ta seda teada sai, mõtles ta, et sel päeval oli seal Siberis kohutavalt tuisune ilm – et pidi üks kuri inimene surema.” (2003)         

  Maie Kalda: „Töötasin sellal Vao MTJ ajalehe Kolhoosi Tõde toimetuse sekretärina. Lehte tegime kaks korda nädalas Väike-M aarja vanas köstrimajas, kus oli kokku kolm ajalehetoimetust ja trükikoda. Kui bülletäänid hakkasid tulema, hõõruti vaikselt käsi, et „no-noh …”.       

    Matuse raadioülekanne Moskvast oli meile täpselt teada antud ja muidugi soovitatud seda kuulata. Ühel teatud hetkel kästi kuulajatel püsti tõusta, siis vist kanti Stalinit kuskilt kuhugi. Mehed olid meil kõik maastikule läinud,  s.t kaastööd otsima. Raadio ümber istus 7-8 inimest: korrektor, raamatupidaja ja teised, sealhulgas üks parteimees. Püstitõusmise hetkel keegi ei liigutanud. Läks oma 30-40 sekundit, siis ikkagi üks vanem daam kerkis, ja selle järel muidugi ka kõik teised. Olen lugenud mälestusi, kuidas isegi mõni Tartu ülikooli naisõppejõud olevat nutnud, uskumatu, võibolla Venemaa eestlane. Ise arvan, et ega see meie parteimeeski oleks meie peale kaebama  läinud. Räägiti, et ta olevat olnud Saare- või Hiiumaal lahkusuliste jutlustaja ja pagenud igaks juhuks mandrile, kus jätkas ju tegelikult sama ametit. Aga rahvas rääkis veel mõndagi. Ka Stalini eluajal üsna häbematuid anekdoote temast. Surma järel läks kohe laiali kuuldus Stalini arstide meeskonna väljavahetamisest vanglasse, selle tulemuseks oligi täna 50 aasta eest aset leidnud sündmus.” (2003) 

Johnny B esimene koolipäev         

Jaan Isotamm: „Kahjuks ei alanud mu kooliorjus täpselt 1. septembril 1947. Mind oli küll mingi Tallinna kooli hingekirja pandud, kui  tuli äkiline kolimine läbi terve Eesti ja see oli septembri keskel, kui isa käekõrval sammusin läbi Kitzbergi maastiku Pollist Nuia seitsmeklassilisse kooli. Pealegi pandi koolis mind kui kirjaoskajat karistuseks kohe II klassi ning kuni 1954. aastani jäin pidevalt klassi kõige nooremaks ja nõrgemaks. Pidevalt ühes koolis käies poleks sellest midagi olnud, kuid tollase keerulise aja tõttu tuli mul peaaegu igal aastal uude kooli minna. Uued õpetajad, uued kaaslased  jne. Vaatan praegu aknast välja ja mõtlen, et üks meeldejäävamaid oli 1. september 1953, kui läksin üle tänava asuva Tartu I keskkooli VIII klassi. Värvilõhnaline ajalooline koolimaja, uued õpikud, linna elama asumine ja ainult vanadest raamatutest tuttav puhtakujuline poistekool. See oli stalinliku koolisegregatsiooni viimane aasta, järgmisel aastal löödi sikud ja lambad jälle kokku ning Tartu III keskkoolis, kuhu uuesti VIII klassi läksin, kohtasin  taas maakoolidest tuttavat segaklassi. See jäigi mu viimaseks kooliks ning kõige esimese 1. septembri asemel meenutaksin pigem kõige viimast 1955. aastal. Selle aasta pinginaabri Jüri Rebasega jõudsime 1956. aasta jõuluajal Patarei vanglasse ja edasi Mordvasse, aga see on juba teine lugu ning teine elukool.” (2002)   

        Vaapo Vaher ja lõnguse eetika 

  Küsimus: „Kas sa sõjaväes oled käinud?” Vaapo Vaher: „Ei. Sai printsiibiks võetud, et ei lähe Vene kroonusse. See oli omaette operatsioon, kuidas sai sellest kõrvale viilida. Tallinnas oli siis neli rajooni. Hoidsin Kalinini rajoonis niikaua sissekirjutust, kuni seal sõjamehed väga tigedaks said, ähvardasid justkui juba vanglaga. Siis kirjutasin ennast kiiresti Mererajooni sisse. Võttis jälle paar aastat aega, enne kui seal väga tuliseks läks. Niisuguste laveerimiste teel viilisin,  kuni 27 aastat sai turjale, pärast seda enam Vene kroonu ei tahtnud. Nii et edasi oli rahu majas.” Küsimus: „Kas sinu lõnguseperiood oli midagi sellist, nagu me loeme Arvi Siia luuletustest?” Vaapo Vaher: „See oli midagi niisugust jah. Riietus sama, kitsad püksid, triibulised sokid, sallid, tolmumantlid, paksu tallaga kingad – batad. See algas mul tasapisi siis, kui õppisin Hiiumaal [1955–1961]. Siis läksin Tallinnasse ja seal sai Viru väravas seistud küll. Ja Kopli venkudega  kakeldud. Kampadevahelised kaklused käisid asja juurde, pidi niimoodi olema. Kui seitsme-kaheksakesi läksid ja nägid eemalt, et teine seitse-kaheksa tuleb vastu, ja jagasid ära, et need ei ole oma satsi mehed, siis läks klobimiseks. Tihtilugu juhtus kaklusi tantsupidudel, Sossis või Lõunas või Pritsus või kus parajasti. Kui sõitsime Koplisse tantsima, kus oli surnuaia asemele tehtud kultuurpark, siis selle tantsuplatsi ümber sõitis roheline sinise triibuga  võmmiauto, mis jälgis ümbrust. Kui kuskil läks kähmlemiseks, siis korjati need, kes maha jäid, kiiresti ära. Seda parki kutsuti Laibakaks, öeldi: „Lähme Laibakasse peole!”. Mäletan, kuidas sai sealt joostud vene lõnguste eest hirmsa valuga trammi peale, hüpatud tagantuksest sisse. Siis käisid need uksed veel kergesti kinni-lahti. Vaat niisugune lõnguseromantika.” 

        Küsimus: „Nii et oli põnev elu?” 

Vaapo Vaher: „Jah, kõigest, mida tollane elu pakkus, sai ikka osa võetud. On olnud mingisugune kirg ka seigelda ja heidelda ja kakelda ja meest näidata enda seest. Igasugu värvikaid tüüpe oli.”         

Küsimus: „Kas see kaklemisevajadus on sinus alles?”         

  Vaapo Vaher: „Ei, üldsegi mitte. Ka tollal kattus see mingisuguse sportliku himuga. Siis oli niisugune komme, et kui sa teise mehe jalust maha said, siis sa teda enam ei puutunud. Praegu pannakse jalaga, lüüakse hambad välja, lüüakse neerudesse, tehakse tahtlikult kehavigastusi. Aga tolleaegne aumehe komme seda ei lubanud. Kui mees kaotas tasakaalu ja kukkus, siis sa ootasid, et ta tõuseb püsti, või asusid teise mehega tegevusse. Olid omad mitteametlikud  sportlikud eeskirjad, millest üle ei astutud. Sellepärast ei olnud need kaklused ka niisugused võikad. Mitte kunagi ei mindud kolmekesi üht meest klohmima. Mingi romantika hoidis neid asju püsti, mingi kirjutamata eetika käis selle asjaga kaasas.” (Intervjuu, 2005)     

    Jaan Kaplinski ja Lermontov     

    Küsimus: „Kuidas sündis teie esimene luuletus?”  Jaan Kaplinski: „Kõige esimene? Kes seda mäletab. Kõige esimene, mis on avaldatud, kannab pealkirja „Võõras”, see on selline pessimistlik ja traagiline. Siis ma olin vist 15-aastane. Aga ma mäletan, kuidas ma avastasin enda jaoks, mis on luule, sest mingeid vemmalvärsse oma klassi tüdrukute kohta ma kirjutasin varemgi. Tõelist luule avastamist ma mäletan väga täpselt. Avastasin korraga, et ma suudan vene keeles lugeda ilukirjandust, olin siis 13aastane. Mind pahandas  meie kultuuritegelaste Euroopa Liitu pooldavas pöördumises selle räige venevastasus – Venemaa on mitte-E uroopa, aga meie oleme Euroopa sedavõrd, kuivõrd hoiame Euroopa piiri. Täielik jamps. Minu jaoks luule algas peale ühe Lermontovi luuletusega, mille pealkiri on „Vozdunnõi korabl”. See oli niisugune vapustus, et mul tulid pisarad silma. See oli tõeline kunstiline elamus või kogemus, mis inimest muudab. Sellepeale ma lugesin üks poolteist 

aastat põhiliselt ainult venekeelset luulet, sest eestikeelne, mis mulle oli kättesaadav, tundus kuidagi mannetu selle kõrval. Enne, kui ma maal vanatädi juures sain vanadest Loomingutest lugeda arbujaid. Ja nendega jäin rahule, arbujate vanem põlv on ju väga tugevasti vene luule mõju all. Nii et minu kirjanikuks saamine toimus klassikalise vene kirjanduse peal. Ja siis veel üks seik, millest ma kirjutan ühes raamatus, mille käsikiri on peaaegu valmis. Mulle tundus,  et ma siin Nõukogude Liidus ei saa elada, eriti pärast 1956. aasta Ungari ülestõusu mahasurumist, erakordselt vastik oli olla. Siis ma mõtlesin, et peab ära minema, kuidagiviisi ära saama. Kuidas ära saada, seda ma ei teadnud – aga mõtlesin, et ehk tuleb võimalus. Otsustasin, et välismaal peab midagi tegema, õpin ära vene keele ja kirjanduse. Siis võtsin Tartu linna raamatukogust iga nädal ühe raamatu ja lugesin läbi. Süstemaatiliselt. Mäletan, et esimene  oli Garšini valitud jutud, siis võtsin Gogoli. Aga siis elu läks jälle teistmoodi. Muidugi ma oleks pidanud ülikoolis minema Lotmani või Ariste juurde, mitte prantsuse filoloogiasse. Aga mul ei olnud kedagi, kes oleks head nõu suutnud anda.” (Intervjuu, 2003)     

      Sass Suumani korter   

      Mati Unt: „Kui mina teda kunagi esmakordselt kohtasin, elas ta oma kuulsas korteris, kuhu oli keeruline sisse pääseda – mulle kangastuvad mingid käigud ja kardinad ja salakoridorid ja orvad. Mis vestlusi seal peeti! Kes seal kõik olid: Alliksaared, Rummod … oh issand! Vaene nagu tüüpiline kunstnik ikka, kandis ta ometi ja ikka vestiga musta – triibulist – ülikonda. Ka lipsu. Ta oli aristokraat, kelle nägemused ja viirastused tõid kananaha ihule. Kuid olulisem on  see, et ta oli kahekümnenda sajandi üks olulisemaid eesti kultuuriisiksusi, mitte ainult luuletaja, vaid ka kunstnikuna. Paljud ehk ei teagi teda, kuid kõik, kes teavad, austavad. Jäävad austama. Mäletan, kuidas ta põlve peal murdis näkke – raudseid, piimakombinaadi-esise tiigi või purskkaevu tarvis. Eile Tartusse sisse sõites tundus, et renoveeritud maja ees neid enam ei olnud. Aga võib-olla olid ka – ehk takistas meeleliigutus neid nägemast.” 

(2003)         

Mati Undi parimad saavutused         

  Küsimus: „Minevikku vaadates, mis võiksid olla parimad saavutused, nii loome kui ka mitteloome vallas?”       

  Mati Unt: „See on olnud kirju ja segane. Eraelulises mõttes natuke liiga kirju. See pole iseendast halb, ainult väsitav. Ja sinna on läinud palju  energiat. Mulle endale meeldivad 1990ndate, eelkõige selle teise poole instseneeringud. Ja kindlasti oli üht-teist head ka 1960ndate aastate lõpus. 1970ndad ja 1980ndate algus oli üldse mage – tundub, et ka enda elu oli kuidagi magedam. See võib olla optiline pete, tagasi vaadates on need asjad üksteise taga, ei saa päris täpselt aru.”     

    Küsimus: „Kas olid noorest peast „kultuskirjanik”?”  Mati Unt: „Esimesed asjad olid väga menukad, aga põhjus oli ka imelihtne. Kui ma tulin, siis midagi oli, aga mitte midagi suurt. Sellepärast äratasin ka tähelepanu. Natuke haiglast tähelepanu, mis pärast taandus normaalsetesse ja mõistlikesse raamidesse.” (Intervjuu, 2003)   

      Vaino Vahing ja kassid   

        Küsimus: „Huvitav seik su elust on, et sa oled saatnud teaduslikel eesmärkidel teise ilma sadu kasse. Mida sa nende peal uurisid? Millised olid teaduslikud saavutused?” 

Vaino Vahing: „Me uurisime ravimite toimet kassidel, see oli tollal veel lubatud. Meid huvitas eelkõige emotsionaalne käitumine ja psühhofarmakonide mõju sellele.” (Intervjuu, 2005)         

Paul-Eerik Rummo         

  Lea Tormis: „Meil oli üsna ühtehoidev pere, ta oli hea väikevend. Varases teismeliseeas hakkas ta kirjutama laulukesi ja tekste. Mäletan, et juba väikse poisina kirjutas ta kodus ühe  väga naljaka näidendi, mida me ka mängisime. Aegade jooksul olen mõnikord tundnud, et tema ütleb välja neid asju, mida ka mina olen tundnud, aga pole osanud sõnastada. Lugesin Areenist Andres Langemetsa kirjutist PaulEeriku nime teemal. Ütlen selle täienduseks, et nimi Paul-E erik sai pandud sõja ajal, siis kui isa Paul oli juba tagalasse sõitnud. Ema ei teadnud, kas isa on teisel pool rinnet veel elus või ei ole, ja pani pojagi nimeks Paul. Igaks juhuks pandi  kõrvale veel teine nimi, mille puhul kaaluti Eeriku asemel ka Indrekut.” (2002)   

      Ralf Parve: „Paul-Eerikut ma tundsin ju perekonna kaudu, me käisime Paul Rummo juures, suvitasime paar suve koos Käsmus. Nii et PaulEerikuga me olime juba lapsest peast tuttavad.  Tema ema Tiiu Rummo rääkis, kuidas Paul-E erik läks esimesel päeval lasteaeda. Paul-E erik seisab, käed seljal, ühe koha peal. Ema ütleb: „No mine, mine teiste laste juurde!” Tema seisab edasi. Siis pöördub äkki kasvataja poole, küsib tema käest, 5-6aastane: „Kuidas teile viimane kunstinäitus ka meeldis?” Tiiu ütles veel: „On poiss! Käristaks kas või ühedki püksid puu otsas puruks!” (Intervjuu, 2008) 

        Oskar Kruus: „Valisin Paul-E erik Rummo esimesse 

luulekassetti, sest ta oli varem ajakirjanduses avaldanud luuletusi, mis teiste algajate seast silma paistsid. Ja oli koguni juba võimalik jätta kassetist välja ilmunud luuletused. Vetemaaga oli vastupidi – tema puhul kraapisin kõik sahtlid hoolega tühjaks! Rummo oli esimene protestija sümmeetria vastu. Ta on eesti luules uue suuna, ebasümmeetria ülistuse algataja, tema oli see, kes pani aluse modernismile. Tollal tema looming veel parteifunktsionääridel  pinnuks silmas ei olnud. Enne kui ta viskas ühe vembu, kirjutades pseudonüümi Isendjev all luuletuse, mille nimetas tõlkeks bulgaaria keelest.” (2002)       

  Luulehäppening Tartus       

  Oli 1960. või 1961. aasta. Artur Alliksaar, PaulEerik Rummo, Henn-Kaarel Hellat ja Andres Ehin hakkasid Tartu maaliinide bussijaamas spontaanselt oma luuletusi esitama. Ootamatu luuleüritus tõmbas ligi palju kuulajaid, nii et üks buss teise järel sõitis tühjalt minema. Luule lugemise vahepeal käisid luuletajad üliõpilase mütsidega ringi ja kogusid teklitega kuulajate käest raha. Esinejatest oli sel luulelugemisel  Alliksaare järel populaarsuselt teisel kohal Hellat, kuna ta luuletused olid Lõuna-E esti murdes. Tol ajal oldi Eestis juba küllastunud ja tüdinud üldisest Nõukogude Liidus valitsevast kosmosepaatosest, mis jõudis ka luulesse, Hellat aga suurendas sel luulelugemisel oma menu veelgi sellega, et esitas murdekeeles toredaid kosmoseteemalisi vemmalvärsse. Siis saabusid kurja näoga miilitsad. Aga luuletajatel õnnestus rahvahulka pugeda ja kaduda. Pärast esinemist  siirdus kogu seltskond restorani Võit ja kulutas mütside sisalduse seal uljalt ära. Vist viibisid esinemise ajal juures ka Mati Unt ja tema tollane abikaasa Ela Liimeon (praegu Tomson). Aga Unt ise ei esinenud. (Andres Ehini meenutus, 2009)   

Siia ja Rimmeli päästmine 

See lugu juhtus ilmselt 1969. aastal. Moskvas toimus noorte kirjandusseminar, millest võtsid osa ka Andres Ehin, Arvi Siig ja Rudolf Rimmel. Parajasti sel ajal, kui viibiti hotellis, kanti televiisorist üle jäähokimatši Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia vahel. Hotellitubades televiisoreid ei olnud, kogu korruse peale oli üks televiisor koridoris. Siig ja Rimmel elasid selle ees koos teiste tubade elanikega pingelisele jäähokimatšile kaasa. Ehin, kes ei olnud spordihuviline, oli oma toas. Eestlastel oli spordivõistluste puhul tavaks Nõukogude Liidule kaasa elada ainult siis, kui asjasse oli segatud mõni  eestlane. Kõigil muudel juhtudel elati kaasa ikka Nõukogude Liidu vastasele, eriti siis, kui tegu oli Soome või Ungariga. Nii elasid ka Siig ja Rimmel seal hotellis, ja eriti veel pärast 1968. aasta Praha-sündmusi, kaasa loomulikult Tšehhoslovakkiale. Kõik ülejäänud, kes seal Moskva hotellis televiisorit vaatasid, elasid kaasa loomulikult Nõukogude Liidule. Mingil hetkel tuli Ehinil, kes oli oma toas, soov teed juua. Teed sai tol ajal Nõukogude Liidu hotellides korruse  korrapidaja käest. Ehin läks teed tooma. Ja nägi televiisori ees järgmist pilti: maruvihased nõukogude jäähokisõbrad on kaks Tšehhoslovakkia fänni ümber piiranud, juba lendavad esimesed „matid”, vaat et kohe lastakse käiku juba käed! Ohtlik olukord! Modernist Ehin erilist isiklikku sümpaatiat Siia ja Rimmeli kui ametliku joone ajajate vastu ei tundnud, aga kus sa siis saad nad ka hätta jätta. Läks Ehin kallalekippujaid rahustama: „Nad on tšehhid!” – „Ponjatna,”  kostunud selle peale ja kallalekippujad tõmmanud ennast tagasi. Vist võitiski tookord matši Tšehhoslovakkia. (Andres Ehini meenutus, 2009)   

Toomas Vindi ekstreemne rongisõit 

Küsimus: „Milline on olnud teie elu kõige ekstreemsem kogemus?”

Toomas Vint: „Kõige ekstreemsem oli see, kui ma uusaastaööl rippusin Karjalas väljaspool Murmanski–Leningradi rongi. Rong samal ajal sõitis ja väljas oli 10–15 kraadi külma. Tahtsin  ühes väikses jaamas minna oma vagunisse sõprade seltsis uut aastat vastu võtma, kuna olin mingitel seikluslikel motiividel sattunud hoopis teise vagunisse ja vahelt oli restoranvagun kinni. Mõtlesin, et jõuan rongi jaamas peatumise ajal restoranvagunist mööda oma vagunini. Aga rong hakkas enne liikuma. Vanasti käis vagunitel ühes otsas uks lahti ja teises otsas oli uks kinni. Jõudsin hüpata peale sinna, kus uks lahti ei tulnud. Kui juba Kremli kellad lõid, tuli  keegi tamburisse vist oksendama ja kuulis, et keegi taob väljaspool rongi. Siis tõmmati hädapidurit ja sain sisse.” (Intervjuu, 2004)     

Kõigi intervjuude autor, meenutuste üleskirjutaja ja küsija on Jaak Urmet, 2002–2011  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming