Inimese tegija

Janika Kronberg

11. aprilli õhtupoolikul oli Tartu Kirjanduse Maja saali kogunenud kenake seltskond kirjandusinimesi, et tähistada tagantjärele juba 5. aprillil 80aastaseks saanud Henn-Kaarel Hellati sünnipäeva. Juubilar oli selleks puhuks enesestmõista kohale sõitnud, tema kõrval esireas istus ka Johnny B. Isotamm – mõlemad ei jätnud nagu ühel häälel meenutamata, et just samal päeval tähistas teisel pool maakera Kanadas Arved Viirlaid veelgi auväärsemat 90. sünnipäeva. Sümpoosionil kõneldi sedapuhku aga ikkagi Hellatist ja tema elutöö tahkudest, tutvustati Hellati personaalnimestikku ja tõsteti klaase. Laual oli mitu virna kirjastuse Faatum välja antud Hellati teoseid – memuaare ja luuleraamatuid –, mis kirjastaja Sulev Raudsepa lahkel loal pärast laiali jagati. Raamatute kuhi kahanes – autogrammijahtijate hulk kasvas. See osutab vist muu hulgas ka asjaolule, et memuaarisarja „Inimese tegemine” jõudmine viienda köiteni „Templis ja tavernis” juba 2008. aastal on toimunud ärateenimatu vaikuse saatel, järg pealkirjaga „Punavalge” on peatselt tulemas. Henn-Kaarel ei ole arvutiajastuga kaasa läinud ja kirjutab endiselt kirjutusmasinal, selle klõbinat ei ole ka kirjastus vaevunud reklaami ja arvustuste hankimisega võimendama. Asjata! Asi on seda väärt, nagu väärib Hellati tegevus ja roll kirjanduselus üldse suuremat esiletõstmist. Üritagem seda siis vähemalt nüüd – küll hilinemisega, kuid kirjandusmaja saalist avaramal agoraal, toeks mainitud bibliograafia ja mälestusteköide. Esmalt bibliograafiast, mille on välja andnud samuti kirjastus Faatum ja koostanud 2011. aastal Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud põltsamaalane Aive Nurmekivi. Bibliograafia on tänamatut nikerdamist nõudev žanr ja päris täielik-täiuslik on haruharv nähtus, mõni näpukas dateeringuis või järjekindlusetus on sisse lipsanud ka siinses, ent igati tänuväärne on tähelepanu oma kodulinna kirjaniku vastu. Päris kindlasti on Hellat üks sagedamini elupaika vahetanud eesti kirjanik ja seda enam on hea meel tõdeda, et Põltsamaa on ta nüüd vist juba tosina seal elatud aasta vältel omaks võtnud. Rahulolu Põltsamaaga õhkus ka kirjanikust tehtud portreefilmist, mida sünnipäevaseltskond sai nautida. Ehk oleks põhjust kirjutada nüüd luuletus pealkirjaga „Jäävuse apoloogia”, kui osutada siin Hellati 1978. aastal Tallinna-Tartu ekspressbussis kirjutatud luuletusele „Mööduvuse apoloogia”, mis on ilmunud luulekogus „Paturegister” (2001)?

Nii bibliograafia sissejuhatus kui ka kirjed ise annavad vajaliku mäluvärskendava ülevaate Hellati tegevusest ja rollist eesti kirjanduselus. Kirjetest omakorda pälvib enim tähelepanu see, mis on jäänud raamatuist välja, eriti arvestades Hellati pikaajalist professionaalse kriitikuna tehtud maitsearendustööd, millest paremikku koondab Eve Annuki koostatud „Raamatu sisse minek” (1991). Muuseas, kuigi kriitikakogumikku ja Hellati juhtivat rolli kriitikuna ja ka kriitikute koolitajana on bibliograafias tunnustavalt rõhutatud, ei ole see raamat saanud omaette kirjet koos sisukirjeldusega, mis on juba oluline vajakajäämine. Loodetavasti on ajakirjanduses avaldatud tööd siiski hoolikalt arvele võetud. Mis sealt siis silma paistab? Esiteks see, et Hellat on jõudnud oma kirjandusliku karjääri jooksul viljeleda mitte just väga produktiivselt, kuid samas avara haardega peaaegu kõiki kirjanduslikke žanre ja vorme romaanist paroodiani, kasutanud erinevaid värsitehnikaid, lisaks tõlkinud nii oma kui H. Kaare pseudonüümi all. Mulle olid näiteks täielikuks üllatuseks koos Olimar Kallasega loodud piltjutustused ajakirjas Pioneer! Nii omaenda loomingus kui ka kriitilistes töödes on Hellat andnud uut kui ka kõnelnud tavapäraselt madalaks või ajaviiteliseks hinnatud žanrite poolt. Huumor, krimi- ja ulmekirjandus pole talle sugugi võõras, isegi „ulme” sõna on tema loodud. Ja ma ei julge õigupoolest nimetada kedagi, kes erinevalt Robert Merle’i „Kaitstud meestest” Hellati suurromaani „Naiste maailm” ajaviitekirjandusena oleks lugenud. Ehk on see siis samasugune „ajaviide” kui Orwelli „1984”? Juba 1978. aastal romaani arvustades kirjutas Aivo Lõhmus Hellati romaanis loodud „monstroossest riigist, missuguseid me teame inimkonna ajaloo vältel olevat õige mitmeid eksisteerinud ning mis ikka ja jälle siin-seal kipuvad küpsema”. Mõistvale lugejale oli kujundkõne selge juba siis ja Lõhmus ongi 2002. aastal oma arvustuse uustrükis kriitikaraamatus „Võim ja vari” põhjendatult lisanud, et „Naiste maailma” düstoopias tegeldakse nõukogude korra analüüsimise ja kritiseerimisega. See muidugi ei tähenda, et sookvootide vähkkasvaja jõulise vohamise ajastul ei võiks romaani avada ka teistsuguse võtmega. Järeldus on seega, et Hellati raamat ulatub oma kirjutamise ajast üle kõnetama tulevikku.

Teiseks paistab selgelt silma Hellati kui looja ja kirjutaja kõrval aastakümnete jooksul oluline roll ka algatajana ja korraldajana. Kui paljude heade asjade alguse juures ta on olnud! Kirjastus Faatum, ajakiri Akadeemia, Karl Ristikivi muuseum, Betti Alveri Fond, mitmed luuleklubid, millest Luule Vile koosolekuil olen aastatel 1982-1983 isegi käinud. Ameteid ei jaksa üles lugeda, ehk nimetamata ei täi jätta üht – Eesti Kirjaniku Liidu Tartu osakonna sekretär aastail 1990–1993 ehk siis viimast ametiaega Tartus Õpetaja tänavas asuva Uluotsa maja hea peremees.

Kolmandaks paistab bibliograafiast silma see, et Hellati paari viimase aastakümne tegemised on leidnud ajalehtedes Sakala ja Vooremaa hoogsat kajastamist, mis on kahtlemata hea, kuid hoopis vähem on neist juttu olnud kesksetes kultuuriväljaannetes. Ja see on juba puudus. Kas või ainuüksi põhjusel, et memuaarisari „Inimese tegemine” võiks huvitada mitmesuguse erialase taustaga lugejaid.

Sarja viies köide „Templis ja tavernis” kõneleb nimelt aastaist 1954–1964: tempel on muidugi Tartu (riiklik) ülikool, kus Hellat kolme aasta vältel üritas juuraõpinguid, taverneid jagub sinna juurde nii Tartus, Riias kui Tallinnas. Seltskond, kellega kirjanikuks pürgija lähemalt kokku puutus, on tulevikku silmas pidades aukartustäratav: Andres Ehin, Ain Kaalep, Einari Koppel, Madis Kõiv, Andres Ots, Erast Parmasto, Ain Raitviir ja paljud teised. Kui Einari Koppelit nimetab Hellat etlejate kuningaks, siis lähim suhtluskaaslane Artur Alliksaar sai Ehinilt boheemlaste kuninga austava tiitli – kõnelused Alliksaarega olid aga Hellati jaoks tõeliseks ülikooliks. Oma tollaseid luuleharrastusi hindab Hellat osalt tänapäevases mõttes „sotsiaalpornoks”, kuid kahtlemata jäid sõber Matti Vaga äritegevuse tulemusel pudeli eest tähtpäevadeks treitud juhuluuletused telje ühele otsale, kuna teisel otsal troonis Alliksaare spontaansetest loengutest inspireeritud keerulisem kombinatoorika. Hellati noore-ea luules pole Alliksaare mõjusid raske märgata – võtkem või näiteks 1967. aastal kirjutatud ja alles kogus „Paturegister” avaldatud sonett „Me võlgneme ööle”, mis lõpeb ridadega:
 
Ööpimedas lööb lõõmama me vahel
kaarleegil tundetulva kuldne ahel.

Või näha siin isegi siduvat lüli Ristikivi luulega?

Peamine neil aastail, kõigi armumiste ja pettumiste ja nipernaaditsemiste, takkapihta isegi Tõuloomade Varumise Kontori teenistuses Novosibirskisse toimunud loomaveo kõrval on eneseharimistung, mis tegi Hellati selleks, kellena teda tunneme – intellektuaalse kirjaniku, seltskondliku härrasmehe ja kriitilise mentorina. Tunnistab ju kirjanik isegi oma raamatu viimasel leheküljel: „Minust „inimese tegemine” oli olnud sellel kümnendil eriti intensiivne, selle kallal oli – vahelduva eduga – vaeva näinud suur hulk väga erisuguse oskuse, mentaliteedi ja sihtidega meistreid.”

Jääb üle oodata, kuidas mälestuste järgmistes köidetes inimeseks saamise protsess üha rohkem ümbritsevale ühiskonnale ja nooremale põlvkonnale mõjuma hakkab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming