Inimesekujuline plahvatus

Jürgen Rooste

Pentti Saarikoski. Luuletused. Tõlkinud Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Kalju Kruusa, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Joel Sang, Elo Viiding. Tööjuht Elo Viiding. Toimetanud Hasso Krull ja Kalju Kruusa, kujundanud Asko Künnap, küljendanud Ulvi Lahesalu. Tuum 2012, 558 lk. Pentti Saarikoski on muidugi erandinimene, üks ime kogunisti, selles pole suurt küsimustki. Aga selles erandlikkuses on mingeid jooni, mis panevad mõtlema tänase Eesti elu ja luuletaja staatuse ja saatuse pääle üldisemalt. 1960ndate hakul sai Saarikoskist oluline noorpoliitik, kommunistide „parteiprints”. Oli siis juba ammu hüljanud noorpõlve teoloogiaõpingud, aga kirgliku, loomult religioosse inimesena vajas ta midagi asemele, aga see „midagi” oli kahjuks kommunism. Mis teha. Soome on teistmoodi maa ja sääl oli omamoodi ühiskondlik surutis ja viletsus sel hetkel ka. Ma olen vahel spekuleerinud, et mingis mõttes olid Saarikoski ja Uku Masing sarnased, mõlemad olid loomult veidi mässulised iseolijad (võib-olla jäi see mulje mulle Masingu noorpõlvekirjadest Kiivitile, neis oli miskit saarikoskilikku nipsakust), nii et äkesti oleks Saarikoski kommunistlikku Eestisse sündides hoopis sissepoole tõmbunud kristlikuks kirjatsuraks hakanud, mitte olnud selline (väike)kodanlikku korda solvav joodikpoeet-kommunist, räpane paaria ja edvikust meediastaar korraga.

Muide, see vahe on küll tasandunud, totakas kapitalism on Soomeski võitnud ja luule tähtsus pole enam sama. Soomlased (rääkimata meist, kes me tuleme sellest kommunismimülkast) ei loe oma uuemat luulet sama moodi nagu meiegi, kuigi säälgi on ägedaid uusi autoreid. Ja päris palju.

Mingi vahe ikka on: juba staatuse saavutanud, ühiskondliku väljundiga poeetide vastuvõtt, suhtumine neisse, on hoopis teine. Mäletan üht korda, kui mu lemmikpoeete Turust Joni Pyysalo, must veidi vanem, aga Soome kohta ikka puhas „noorluuletaja”, intervjueeris Sirkka Turkkat, Soome mõõtmes elavat klassikut, kellel tollal just oli ilmunud kogutud luuletuste telliskivi. Turkka oli nii purjus, et kippus vastuste vahel magama jääma, Pyysalo koputas vahepääl talle põlvele, Turkka nokkis tasapisi, aga siiski rääkis, kohati täitsa põnevaltki.

Mul oli Jonist kahju, ma oleks pigem ära läind, Eestis oleks saal kindlasti tühjaks marssinud (aga mine sa tea, mõned me klassikud lihtsalt ei pane oma publikut joomarlusega proovile), aga soomlased istusid selle piinarikka tunni, ja neid oli päris paras hulk, üle saja inimese kindlasti, ja plaksutasid lõpuks.

Ei-ei, ma ei ihka ega unista poeedile tingimusteta armastust ja imetlust, seda pole olemaski. Aga Saarikoski puhul justkui imeväel oli (eks seda Turkka juhtumitki tuleb vaadelda tema tuules): kõik armusid temasse – ja tema käitus selle armastusega nagu siga.

Muidugi, ta oli ka pagana andekas. Tõsi: suurem jagu ta luulest on selline, et tänane eesti lugeja, kellele nõukogude (ja hiljem vabariigi) haridussüsteem on riimikirkaga pähe tagunud, ei tunneks seda luulena ära. Ja eks soomlastegi teadvuses oli Saarikoski ise see suur (tollal juba pigem lahtisest või praokil) uksest sissemarssija. Ses mõttes olen ma pagana õnnelik, et too Saarikoski madjakas, millega vastu lajatada, meil nüüd olemas on: see on viimaste aastate üks olulisem luulekogu eesti keeles, kindlasti.

Saarikoski ise tõlkis ju tohutult: esiteks kirjandusklassikat, teiseks moodsat klassikat ja modernismi pärle ja biitluulet ja USA „kultuskirjandust”. Ühesõnaga – oli vastuolude mees. Kirjanduses ja eluski.

Õnneks ei läinud tal kommunisti ja luuletajana hästi, 1960ndate algul ja keskel oli ta ikkagi end juba sisse ja varsti ka ära joonud, lisaks sellele loomult peiar ja trikster. Aga kuidas sa elad triksteriga? Siuksega, kes võib õhtul pahandama hakata, et viina asemel on kodus džinn, olles ise päev otsa juba väljas joonud. Kes unustab alati lapse lasteaeda, kes ei oska süüa teha ega pesu pesta ega miskit muud säärast, paratamatut. Kes võib alati, kui tuju tuleb, mõne tütarlapse kaasa vedada või end vedada lasta (ta biograaf Pekka Tarkka väidab kuskil, et kui Saarikoski järjekordne naine sünnitusmajas oli „tõi ta koju mõne naise, nagu sel puhul alati”). Kõik on nagu kole ja kohatu ja paigast ära, aga Saarikoski oli üks neist meestest, kellele kõik see andestatakse (enam-vähem, eks sai ta elult siiski ka koslepit kõvasti), sest ta ongi teistmoodi, miski vaimolend, keda ei saa omada, keda ei saa mingite reeglite järgi elama-mängima panna.

Kuigi mõned mängud (nt meedia, seltskonnaajakirjandusega) tegi ta kaasa, arvatavasti trikimehena tajudes, et need toovad ta laiema lugejahulgani. Ja seda oli vaja, sest elas ta peost suhu, lastele mõnikord alimente makstes (või lastes oma naistel maksta), pidevalt juues-kirjutades-tõlkides. Neist kõigist aeg-ajalt võõrutuspause võttes. Armudes, alati armudes.

Saarikoski käis Eestis ja otsis ikka võimalust siia tagasi tulla, talle määratud n-ö parim „eesti semu” oli Uno Laht, aga las ta siis oli. Ku-Ku klubis on Saarikoski ka joomingulisena üles astunud ja Meriväljal kuskil loomeliidusuvilas raamatut kirjutanud, nii et tal on me kultuuriloos ka väike kohake, kuigi päris Leino moodi siia elama ta tulla ei plaaninud. S.t plaanis küll, aga Saarikoski plaanis üldse impulsiivselt kogu aeg mingeid asju, millest suurem jagu kunagi ei teostunud – võib-olla siis ikka Leinoga sarnaselt. Geeniuse tunnuseks ongi sageli see, et ta teeb ja plaanib palju rohkem, tulemuseks on palju jama, aga sellest jamast ka palju suurem protsent ägedat materjali.

Muidugi, on vastandeid: teistsugu geeniusi, kes lihvivad üht väikest asja terve elu, nagu kristallmuna. Saarikoski polnud selline. Ta oli inimesekujuline plahvatus. Õnneks piisavalt lähedal, et nägime toda tulevärki, vähemasti eemaltki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming