Intellekti uhmer ja pühaduse padi

Meelis Oidsalu

Paavo Matsin, Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit. Kujundanud Kaido Kivitoa, Mait Laas, Kristjan Mändmaa, Arbo Tammiksaar ja Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz. Lepp ja Nagel, 2011. 75 lk. Ei saa kuidagi nõustuda siin-seal välja hõigatud väidetega, nagu oleks Paavo Matsini „Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit” läbimatult krüptiline, müstiline või alkeemiline tekst, mille lugemine selle sõna tavatähenduses on võimatu ja kuhu seetõttu hoopis viskuda tuleb. Kuigi raamatu aines on alkeemia ja sellega seotud üleloomulikud sekeldused, võimaldavad teose kõnekas kompositsioon ja minajutustaja Doktor Schwarzi iroonilised märkused raamatus kulgemist ka transsi langemata ja mõistust kaotamata, kuigi oht mõlemaks on täiesti olemas. Teose atmosfäär meenutab nimelt Lewis Carrolli psühhedeelset muinasjuttu „Alice imedemaal”. Õigemini on Matsini raamat „Alice…” on acid. Keegi alkeemiahuviline lastearst Schwarz üritab jutustada lugu sellest, kuidas ta ülikooliõpingute lõpuaastail tõeliselt lugema õppis, nii nagu seda oskavad müstikud. Just nimelt üritab, sest Toompea anatoomikumi küünaldega valgustatud suursaalis alanud lugu kujutab peamiselt minajutustaja kui ka teiste tegelaste sattumisi hämarate salasepitsuste ohvriks: neid uimastatakse, uinutatakse, külmutatakse, suletakse sarkofaagi ning mumifitseeritakse – ja seda kõike enne enda olemasolu õigustavate tegudeni jõudmist. Loo turvalist kulgu häirib ka see, et isegi neil selgusehetkil, mil lugeja oma pea esoteerilise uimastatuse padjalt tõsta jaksab, peab see vaene uimane pea ühe lühikese peatüki vältel hakkama saama Snelli tiigi äärses vahimajas kaarte mängiva kooboldi, jänese ja ingliga, kellest viimane armastab lõhkuda pangaautomaate ja kirub salakuulajana maja ümber nuuskivat Balthasar Russowit. Igaks juhuks saatsin mõned lõigud raamatust oma tuttavale tohtrile lugeda, kelle arvates kohakuti kultuurikontekstide, reaalsustasandite, ajastute, füüsiliste ja mentaalsete ruumide ning jutustajaidentiteetide vaheline pinge läheneb hetkiti erudeeritud skisofreeniku mõttemarule. Seda vaimuhaigust põdevate inimeste tekstid olevat teinekord silmapaistvalt kujundlikult, intensiivselt sõnastatud, ent pigem haiglasliku, s.t ebaadekvaatse vaimu ilmingud. Kohe näha, et mu arstist sõber on kirjanduses võhik, et ta pole midagi kuulnud postmodernistlikust kirjandusest ja selle tänaseks juba aastakümneid kestnud mängudest autori, narratiivi, tegelaste ja lugeja suhetega. Aga eks oleks kirjandusajalugugi mõnevõrra vaesem, kui kõik kirjanikud õigel ajal arsti vastuvõtule taibanuks minna. Paavo Matsini mängulisus tundub olevat siiski pigem mõistuslikkuse ja tahte ilmutus. Autor on ühes hiljutises intervjuus tunnistanud, et soovis kirjutada raamatut, mis küsiks kirjanduse olemuse järele. Doktor Schwarzi „alkemiaad” tundubki olevat muu hulgas katse luua „traditsioonilisest” loo-, tegelasteja sündmuste-põhisest kirjandustajust puhastatud tekstiline substants, mis heidab valgust autori, kirjanduse ja lugeja arhetüüpsetele suhetele.

Kohe raamatu alguses, veel enne, kui Doktor Schwarz oma lugu jutustama hakkab, pöördub ta lugeja poole provotseeriva küsimusega: „Aga kes olete Teie, Lugupeetav? Kus Teie õppisite lugema? Milleks, lubage küsida?” (lk 10). Sarnaste, naeruväärses ärkamiseaegses rahvavalgustuslikus kõneviisis pöördumiste osaks saavad Lugupeetavad ka edasiste sündmuste arengu käigus korduvalt. Enamasti kõnetab Schwarz lugejat selleks, et talle, aga ka iseendale ja tegelastele kirjandusliku olukorra halenaljakat tehislikkust ja manipuleeritust meelde tuletada. Näiteks arutlus lk 42-43: „Hea Lugeja, kas Te olete mõelnud, mida teevad tegelased, kellest parasjagu romaanis juttu ei ole? […] Siis kui Te parajasti olite lugemisega hõivatud, paigutasin ma nad ilusti ära ühte anatoomiasaali kõrvalruumi. […] Ma võin Teile laenata taskulampi, kui tahate piiluma minna, minu väikesed tukkuvad muumiad… […] Mingil hetkel pean nende eest hakkama muidugi rohkem hoolitsema: nendega vestlema, neid toitma, tekke peale panema jne. Ma luban teha seda nii, et Teie, Lugupeetav, neid minu väikeseid ärakäimisi tähelegi ei pane. Loete sellel ajal miskit looduskirjeldust või nuusutate mõnda punnauku või nii”. Nagu tsitaadist aimdub, ei suhtu jutustaja tegelastessegi ülemäärase austusega, pigem peab neid tülikaks. Ka enese ja oma jutustuse mõttekuses ei näi Schwarz kindel olevat. Korduva sarkastilise osatamise osaliseks saavad kirjanikud ja poeedid. Vahimajas kaarte taguv ingel nimetab neid idiootideks (lk 37), aga kohtame võrdlusi, kus kirjanikud asetatakse ühele reale muumiate ja ajudeta inimestega (lk 67). Leheküljel 21 kirjeldatakse Tallinnas ühe kose ääres asetsevat „igaviku pinki”, millele istuma sattujad end kosest alla heitma kippusid: „Eriti tihti kasutasid seesugust kiiret allavaadet poeedid ja kirjanikud, kui elu oli toimetanud nad pingile. Tuul sasis praegugi õhus narmendavaid poeetilisi hüvastijätukarjeid, veepiiskade kammerteenerlik laulukoor kandis tuhandeid musti siidkaelasidemeid, mille uhked Šleihvid peegeldusid müriaadidena kõikjal Õhus. Siin lõhnas Poeesia! Ja see oli üks vänge lõhn,” kirjeldatakse varjamatu irooniaga poeetilise eluhoiaku suhtes. Oma jao saavad ka kriitikud, keda nimetatakse ilustamata „topakaiks”.

Matsini raamatust võiks pikalt vahutada, ja eks säärased alkemiaadid olegi oodatud materjaliks minusugustele, kes „poeesia vänge lõhna peale” kergesti erutuvad ja õhinal õhulosse ehitama kipuvad, endal pühalik sügavmõtteline teadja-ilme näol. Võiks ju kirjutada Matsini intrigeerivast mitmemõõtmelisest teksti- ja lugemisekäsitlusest, süveneda teose alkeemilisse sümboolikasse, lahata detailsemalt põnevat stiilikompotti ja aja kulgemist (või õigemini – kulgematust) teoses jne, aga see kõik viiks tähelepanu peamiselt, mis mind raamatus enim kõnetab – s.o teose kompositsioonilt. Raamat ei järgi nimelt tavapärast loomeloogikat, võib isegi väita, et ülesehituslikult ei ole see raamat „teos”, st „loomingu tulemus”. Me ei ole seda lugedes tunnistajaks niivõrd sündmustiku, tegelaste ja olustiku loomise tulemusele, kuivõrd potentsiaalselt jutustatava loo (s.t minevikus aset leidnud loo, mida Dr Schwarz kavatseb teose alguses jutustada) lagunemisele jutustamise- ja lugemise-olevikus. Matsini teos ei ole komponeeritud, vaid dekomponeeritud, selle käigus lagundatakse nii jutustaja, tegelase kui lugeja identiteet ja subjektsus näotuks-nimetuks tekstiliseks substantsiks, pelgaks kirjanduslikuks potentsiaaliks, et siis kõigest puhastunud asjaosalised müstilise valgustatuse osaks saaksid. Kui kaks kolmandikku raamatust loetud, tuleb lugejal koos autoriga tõdeda, et „siin raamatus ei ole enam ühtegi jutustajat […] Tegelased peavad surema. Ka lugeja peab surema. Vaid valgustatud sisemuses, kui silmad on lõplikult kinni, võib toimuda kohtumine valgusega” (lk 70). Viis lehekülge hiljem kirjeldatakse surnud tegelaste jõudmist ekstaatilise valgustumise eeskotta: „Pimeduses, keset sammassaali põleb punane tuluke. Kõik meie tegelased on nüüd siin, aga me ei tohi nende nimesid enam nimetada. Nad on ütelnud salasõna ja astunud ruumi, mille laeks on tähed.”

Säärases lammutustöös poleks midagi kõnekat, kui jutustaja, tegelaste ja lugeja surmale ei järgneks uuestisündi (kirjeldatakse idüllilist pilti maakohas: „Hommik. Laps lebab murul, ingli sinine jalg puhkab taevaäärel” (nummerdamata lehekülg)) ja uuestisünnipildile omakorda tekstilist transtsendentsi, milleks on hoopis eraldi müstiline teos, mis Matsini teosele „järgneb”. See on dr Schwarzi „Alkeemia 12 võtit”, ekstaatiline ja esoteeriline (laadilt apostel Johannese ilmutusi meenutav) tekst, milleni jõudnud lugejal pole kirjaoskusega selle tavatähenduses enam midagi peale hakata, mille vastuvõtmiseks tekstina läheb lugejal mõistuse asemel tarvis usku, et tegemist võiks olla ilmutusega, s.t leppimist oma mõistmatusega ja enese arutut usaldamist müstilise (kunstilise?) kogemuse meelevalda.

Tegelaskonna, jutustaja ja seeläbi ka lugemiskogemuse lagundamist ja sellele järgnevat teispoolsuslikku ilmutuslikku teksti võib hõlvata mõne lihtsa ja lööva lausega, nagu näiteks: „kirjandus ongi alkeemia”. Võib ka midagi muud ilusat ja müstilist välja mõelda, ainest härduseni liigutavaiks võrdlusiks raamatus jagub (nt lk 69 stseen, kus minajutustaja lämbub, lugedes viimaste hingetõmmete ajal – laup vastu raamatut – Johannese evangeeliumi esimesi lauseid). Mulle enesele tundub Matsini teose (de)kompositsioon kõnekana millegi muu tõttu: selles lavastub vulgaarne, ent tugevalt kinnistunud ja levinud arusaam kunstile omistatavast õigusest lagundada kunsti loojate ja tarbijate identiteeti ja subjektsust, nõuda ohvreid. Vulgaarse ja vastupidava arusaama kohaselt seisab kunst nähtusena lähedal religioonile, kunsti eristavat religioossest praktikast peamiselt see, et tema transtsendentsiks on jumala asemel (väidetavalt) ilu. Sarnaselt religioonile kätkeb aga ka kunst levinud käsitluse kohaselt alati tehingut transtsendentsi ja reaalsuse vahel, võimusuhet, mille kinnistamiseks tuleb „siinpoolsuses” viibijail osa enese subjektsusest loovutada. Armastavad ju paljud kirjanikud, muusikud ja muudki kultuuritegelased loome-elu müstifitseerida või sakraliseerida, taandada end silmakirjalikult pelgalt millegi kõrgema (transtsendentse, püüdmatu ilu) vahendajateks, meediumideks, ilmutajateks, kes oma äravalituses ja geniaalsuses kunsti altarile äraütlemata palju ohverdanud on ning seetõttu intellektist ja moraalistki puutumatutena kõrgemal, eelisõiguslikus pühakustaatuses püsivad. Meedia, kultuuritarbijad kui ka -kriitikudki on omakorda maiad kunstiinimeste müstilist „äravalitust” pühitsema, teadvustamata, et nii „äravalitud” kui ka nende järele kiimlejad loovutavad selle „valgustusliku” tehingu käigus meeleldi osa oma intellektuaalsest iseseisvusest, identiteedist ja väärikusest kaheldava väärtusega transtsendentsile, õigemini küll selle (enamasti haledale) ilmutusele ehk teosele. Leheküljel 75, enne doktor Schwarzi ilmutusliku „Alkeemia 12 võtme” lugemist, võib lugeja südamerahus alkeemilist ainest asjata purustada üritanud intellekti-uhmri nurka visata ja oma mumifitseeritud pea pühaduse padjale puhkama seada …

Doktor Schwarz kirjeldab raamatu alguses kirjandusteoseid kui ruume, milles on võimalik reisida. Paavo Matsini raamat ilmutab selgelt ja tänuväärselt, et samavõrra, kui teostes on võimalik reisida, on neisse võimalik ka ära eksida, end kaotada ja, mis veel hullem – mõistusest ilma jääda, mumifitseeruda, nii nagu see juhtus sümpaatse Schwarziga, kellest kirjanduslike alkeemikute salasepitsuste tõttu sai AjutuSchwarz. „Milleks, lubage küsida, õppisite lugema?” küsib Schwarz kohe raamatu alguses. Siis, kui tal ajud veel alles olid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming