Islami ingel

Šihāb ad-Dīn Yaḥya Suhrawardī tekstide kaudu on eesti lugejale antud võimalus osa saada islami müstika alustaladest.

ELO SÜLD

Viimastel aastatel on Euroopas islamialast kirjandust ilmunud suisa külluslikult. Mõned teosed ülistavad suurt monoteistlikku religiooni, teised hoiatavad ja oponeerivad igale islami usulisele seisukohale. Ka eesti lugejate arvamust kujundatakse „hoiatavate“ tõlketeostega, näiteks „Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist“ (Robert Spencer, 2012) või „Islami fašism“ (Hamed Abdel-Samad, 2016).

Tartu ülikooli kirjastuses ilmuvas uues raamatusarjas „Islam kontekstis“ on alus pandud teistsuguste islami usu, mõtteloo ja filosoofia käsitluste väljaandmiseks eesti keeleruumis. Eesmärk on see, et lugeja pääseks ligi allikatele ja saaks ise oma arvamuse kujundada. „Ingel Gabrieli tiibade sahin“ on selle sarja esimene raamat.

Häid allikaid arvamuse kujundamiseks on ilmunud juba ka varem: näiteks Kalle Kasemaa tõlkes Abū Hāmid al-Ghazālī „Eksitusest päästja. Lampide orv“ (2007) ja XIII sajandi autori Nasafī „Raamat täiuslikust inimesest“ (2017), mis kujutab endast klassikalist sufistlike eetika- ja psühholoogiatraktaatide kogu. Ka Haljand Udami „Orienditeekond“ (2001) on hea allikas, samuti tema tõlked pärsia ja araabia keelest. Juba see lühike loetelu esitab kaks tõlkekorüfeed, kes on taas toonud ühe islami mõtteloo pärli eesti lugeja ette.

Šihāb ad-Dīn Yaḥya Suhrawardī tekstide kaudu on lugejale antud võimalus osa saada islami müstika alustaladest. Lugemist väärib juba saatesõna, mis ei aseta Suhrawardī isikut ja loomingut ainult ajaloolisse, vaid ka islami müstika ja filosoofia konteksti. Linnulennult esitatakse ülevaate islami ratsionaalse filosoofia patriarhidest: Abū Naṣr al-Fārābī (surn 950), Abū ‘Alī al-Ḥusayn ibn ‘Abdallāh ibn Sīnā (euroopapäraselt Avicenna, 980–1037) ja teoloog al-Ġazālī (surn 1111). See esitus on kooskõlas Suhrawardī enda arusaamaga, et suurepärane õpetaja on see, kes ei hoia õpilase eest ühtki saladust varjul. „Ent saladuste koormat pole kerge kanda. Selle maailma tavad ei näe ette Ingli sõnumi omaksvõtmist. Teadja seisab dilemma ees: rääkida, mis võib ta ohtu asetada, või vaikida, mis tähendab allaandmist“ (lk 60). Õpetajana Suhrawardī ei vaikinud ning nii sai temast märterõpetaja.

Al-Suhrawardī, kelle elu XII sajandi keskpaigas kestis vähem kui 40 aastat, suutis oma idee kirja panna mitmes teoses. Temast sai islamimaailma uue filosoofia koolkonna asutaja, valgustusfilosoofia (ḥikmat al-išrāq) esindaja. Selles koolkonnas kasutati valguse mõistet, et uurida seoseid Jumala kui suurima valguse ehk Valguse Valguse ja tema loomise vahel. Selle tulemusena vaadeldakse kogu reaalsust kui jätkuvat, kusjuures füüsiline maailm on jumalikkuse aspekt. Suhrawardīle ei tähenda „valgus“ tavalist füüsikalist valgust. Pigem on valgus see, mis iseendast on nähtav ning mis teeb nähtavaks muu. Suhrawardī teoses „Ida tarkus“ esineb „valgus“ intellekti või mõistuse tähenduses. Sellegipoolest pole valguse mõiste Suhrawardīl lihtsalt intellektiga samastatav: emanatsiooni kujutluse puhul on valgusel tunduvalt suurem osa kui intellektil, teiseks on valgusele omane „nähtavus“ ning kolmandaks teeb valgus ka muud asjad „nähtavaks“ – seega näitab valguse mõiste, et on võimalik tunnetada esemeid (lk 18).

„Ingel Gabrieli …“ eessõnas tõstetakse esile Suhrawardī araabia- ja pärsiakeelsete kirjutiste mitmekülgsust, jaotades need kolme rühma. Esimesse kuuluvad kirjutised „Märkused“ (al-Talwīḥāt), „Vastandused“ (al-Muqāwamāt), „Jootmiskohad ja vestlemised“ (al-Mašāri‘ wa-l-mutā rāḥāt) ning „Ida tarkus“ (Ḥikmat al-išrāq). Teisest rühmast tuuakse esile Suhrawardī lühemad araabia- ja pärsiakeelsed traktaadid nagu „Valguse paleed“ (Hayākil an-nūr, millest autor valmistas lühendatud pärsiakeelse tõlke), „Kirjalauad ‘Imād ad-Dīnile“ (Kitāb al-Alwāḥ al-‘Imādīya, araabia ja pärsia keeles), „Valguskiirte raamat“ (Partaw-Nāmeh, pärsia keeles) ja „Tarkade usutunnistus“ (Risāla fī i‘tiqād al-ukamā’, araabia keeles). Osa neist on seniajani trükis ilmumata. Kolmandasse rühma liigituvad allegoorilised pärsiakeelsed jutustused ja araabiakeelne jutustus „Kiri õhtumaisest pagendusest“, mille leiab antud teoses Haljand Udami tõlkes.

„Ingel Gabrielis …“ on esitatud üks Suhrawardī filosoofilistest paladest, „Valguse paleed“, ning kaheksa müstilist jutustust. Nende kommenteerimisel on kasutatud tunnustatud Suhrawardī tõlkija, Prantsuse islamoloogi Henry Corbini (1903–1978) raamatus sisalduvat materjali, samuti on antud viiteid asjakohasele kirjandusele. Võib küsida, miks ei valitud kogumiku avatekstiks Suhrawardī peateost „Ida tarkus“, mille mõju ulatus Iraanist väljapoole ja mis on tõlgitud Euroopa keeltesse. Vastus peitub ehk selles, et kuna antud valimiku puhul on tegemist Suhrawardī filosoofia ja müstika esitlusega, sobib avatekstiks paremini „Valguse paleed“ – seda on peetud teoseks, mis annab Suhrawardī õpetusest lühida ja selge ülevaate. Ka tõlgitud kaheksa müstilist jutustust tutvustavad eelkõige Suhrawardī õpetust: iga tõlke juhatab sisse ülevaade kirjutise filosoofilisest essentsist, aga ka seletused teksti kandvate mõistete kohta.

Tõlge on voolav ja müstikale omaselt tundeküllane. Ühe õpetlase filosoofia edasiandmine ei tähenda ainult sobivate sõnade leidmist, vaid hingamist müstilise õpetuse rütmis. Kalle Kasemaa tõdeb Suhrawardī esimese jutustuse („Ühel päeval sufide seltsis“) eessõnas, et kogu see paragrahv annab tunnistust sügavast vaimsest kogemusest. Seda mõtet võib laiendada raamatule endale: valimik „Ingel Gabrieli tiibade sahin“ annab tervenisti tunnistust sügavast Suhrawardī müstilise mõttekeele kogemisest.

Teine kirjutis „Kiri lapseseisuse kohta“ kujutab endast „sisemist dialoogi“ anonüümse õpetajaga. Selles traktaadis hoiatatakse kommetega liialdamise eest ja nenditakse, et sinise riide kandmine ei tee sufiks ega tantsust piisa ekstaasi saavutamiseks. Dialoogis õpilasega manitseb Šeik: „Tants on (vaimse) olukorra tulemus; (vaimne) olukord pole tantsu tulemus.“ Teisisõnu, muusika ja tants on vahendid inimese sisemise ekstaasi väljendamiseks ning mitte vastu­pidi. Tõlkija lisab siia juudi müstiku Dov Baeri sõnad: „Kontemplatsiooniga ei tegeleta selleks, et ekstaasi esile kutsuda; vastasel korral teisene muutub esmaseks eesmärgiks“ (lk 74). Esitatud katke tõstab esile tõlke ja kommentaaride sügavuse võrdleva religiooniloo perspektiivist. Seletused traktaadi eessõnades ei ole lihtsad sisukirjeldused, vaid teksti sisu asetatakse tõepoolest nii islami müstilise mõtlemise kui ka laiemasse konteksti.

Kolmas jutustus „Ingel Gabrieli tiibade sahin“ kujutab endast ingli õpetust, kus jutustajale ilmutatakse kõrgemaid maailmu ja antakse juhiseid vaimseks rännakuks nendesse maailmadesse. Keskseks kujuks selles loos on Ingel / Püha Vaim, kes on inimsoo Ingel ja keda filosoofid nimetavad toimivaks Intellektiks. See Ingel on niihästi prohvetite inspireerija kui ka filosoofidele valgustuse andja. Tema läbi jõuavad filosoofid jumaliku tarkuse tunnetamiseni, mis on Suhrawardī jaoks täiusliku filosoofilise tunnetuse ühendus reaalse müstilise kogemusega.

Neljandas kirjutises „Purpurpunane peaingel“ tuleb eristada mitut mõistmise tasandit: sõnasõnaline, filosoofiline ja müstiline. Teksti ilmestavad astronoomilised ja kosmoloogilised detailid, kuid need tähistavad sootuks midagi muud kui lihtsat arutlust taevageograafia teemadel.

Viiendast jutustusest „Armastajate teejuht“ arusaamiseks tuleb kesken­duda eessõnale, kus avatakse selle teksti mõisted ja neile omased arhetüüpsed funktsioonid: Intelligents on ilu, anima caelestis on armastus ja taevas on kurbus.

Kuuendat Suhrawardī kirjutist „Sipelgate keel“ on Corbin nimetanud ka rapsoodiaks. Sellesse on kokku põimitud tosina jagu mõistukõnesid.

Seitsmendat traktaati „Simurġi hüüd“ võib pidada Suhrawardī müstika kompendiumiks. Teose ülesehitus on lihtne: see koosneb kahest osast, kummaski kolm peatükki. Alapealkirjad pärinevad Suhrawardīlt endalt.

Viimane jutustustest on Haljand Udami tõlgitud „Kiri õhtumaisest pagendusest“. See võtab veel kord kokku Suhrawardī müstilised arusaamad ning tutvustab Suhrawardī rolli tema eelkäijate kontekstis. Teatud mõttes on see eessõnas toodud islami müstika ülevaate kordus, kuid Udam lisab oma versioonile šiiitliku müstika aspekte.

Viimane kirjutis kogumikus on Udami artikkel „Suhrawardī ja Dante“, mis annab lühikese sissevaate Suhrawardī esoterismi ning esitab selle sarnasuse Dante arusaamadega reaalsuse pealispinna all peituvatest ülemaailmsetest hierarhiatest.

Kalle Kasemaa ja Haljand Udami tõlketöö tähenduse võib kokku võtta Kasemaa enda sõnadega: „Suhrawardī mõttemaailmaga tegelemise najal võib väita, et ka pärast 12. sajandi lõppu filosofeeriti islami maailmas pingsalt ja loovalt“ (lk 16). Tänu tõlkijatele, et kõigi hoiatavate teoste kõrval valgustab nüüd see islami maailma filosofeerimise pingsus ja loovus ka eesti lugejaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming