Island on isiklik asi

KÄTLIN KALDMAA

Kärt Hellerma ei ole lugejale inimesele kindlasti mitte võõras nimi. Tema esimene romaan „Alkeemia” ilmus 1997. aastal ja sealtpeale on Hellerma vaikselt, aga kindlalt aina edasi liikunud: ilmunud on niihästi ilukirjandust, artik­li­kogu kui ka lasteraamatuid. „Islandi kirja” eellane, loomemaju ühendav reisikiri, on 2008. aastal ilmavalgust näinud „Sinine missa”, kus kirjanik on käinud Soomes, Rootsis, Lätis ja Itaalias. Loomemajades käivad kõikmasti kunstnikud, tegelgu nad visuaalia, muusika, kirjanduse või millega tahes. Süvenemist nõudvale tööle mõjub see igatahes ääretult soodustavalt ja kui palju jääks tegemata, kui selliseid kohti poleks, teab ainult kõiketeadja. Ka Kärt Hellermal on see võimaldanud lisaks reisipäevikule valmis saada vähemasti lasteraamatu „Õrnad kõrvad” (2010, vt lk 73).

Ajaliselt hõlmab „Islandi kiri. Reykjavík. Akureyri” aastad 2009–2012 ning ruumiliselt Reykjavíki, Akureyri, Freiburgi ja Tallinna. Nagu pealkirigi ütleb, on põhirõhk Islandil. Seda väikest saareriiki on viimaste aastate jooksul tabanud loomemajade rajamise tuhin. Loomise tuhin. Björk, kes muutis niihästi maailma vaadet Islandile kui ka Islandi vaadet maailmale ja iseendale, tõi kaasa üleislandilise kestva loomepalangu – ja mitte ainult muusika vallas. Sellest nähtusest on Grapevine’is teravmeelselt kirjutanud kirjanik Hallgrímur Helgason (seesama, kellel ilmus 1996. aastal romaan „101 Reykjavík”, mis pani Baltasar Kormákuri režiiga 2000. aastal alguse Islandi ja Islandi filmi buumile ja mida on näidatud ka PÖFFil). Niisiis, maailm enne Björki: „Ainult üks mees võis olla peaminister ja tema oli üksiti ka Islandi kõige rikkam inimene, ainult üks mees oskas islandi keeles kirjutada ja tema oli juba väga vana, ainult üks mees (jah, nad kõik olid tollal mehed, naised olid ainult modellid või õpetasid televiisoris prantsuse keelt) oskas hästi maalida ja tema elas Pariisis, ainult üks mees tantsis hästi ja tema elas San Franciscos, mitte keegi ei teinud head teatrit ja absoluutselt mitte keegi ei osanud teha filme. Olgu, tollal tehti Islandil ainult üks film ja seda näidati … üks kord”.* Kui Hallgrímur 20aastaselt kunstikooli õppima läks, küsiti temalt: „Miks sa sinna lähed? Kuduma tahad õppida või?” Nüüd aga, pärast seda ühte väikest naisterahvast Björki, loodavad paljud Islandi lapsevanemad, et nende laps läheb kunsti õppima, kasvatab pika Mugisoni habeme ja saab tuleviku Islandi teejuhiks (ibid.).

Ja kuidas seostuvad sellega loomemajad? Väga lihtsalt. Sellal kui Islandil pole kunagi käinud nii palju turiste kui praegu ja loomine pole kunagi olnud nii moes kui praegu, jääb pealinna kanti liikuvate inimeste järel maapiirkondades aina enam hooneid tühjaks. Osa neist jääb kasutusse suvemajadena, aga juhtub ka nõnda, et näiteks vanasse koolimajja rajatakse loomemaja. Nii on oma loomemaja igas teises külas, selle võivad asutada lihtsalt aktiivsed kultuuri sisse uskuvad kodanikud. Minu kodukülas asutasid loomemaja kolm peret, kes tahtsid endist Päästearmee hoonet lammutamisest päästa, remontisid selle, ja juba aastaid käib seal igal aastal vähemasti 12 loomeinimest, kellest paljud jäävad käima Islandil ja Siglufjörduris. Sest sellised need lood Islandiga kord juba on: ta kas ei liiguta eriti midagi või seob südame ja hinge. Ja selge on, et Island on pääsenud ka Kärt Hellerma südame ligi.

Edel

Raamat algab pika põhjaliku sissejuhatusega, kus Hellerma kirjutab lahti oma teekonna tagamaa. Island ise algab edelast, Reykjavíkist. Enamasti. Kui sinna just laevaga ei minda. Siis on hoopis teine lugu. Hellermagi Island saab alguse Reykjavíkist, kus ta kolm nädalat Islandi kirjanike liidule kuuluva Gunnarshúsi külaliskorteris elab ja kirjutab. Täienduseks olgu öeldud, et sellesama maja ülemisel korrusel on tuba, kus kirjutas ka Gunnar Gunnarsson, Halldór Laxnessi kõrval üks olulisemaid XX sajandi Islandi kirjanikke. Kui Gunnar selle maja ehitas, oli tema kindel nõudmine, et tema kirjutamise kohast peab nägema kolme ilmakaarde. Kirjaniku tahtmine sai, kirjutuslaua tagant avaneb imeline vaade, ehkki nüüdseks on see muidugi suhteliselt täis ehitatud, ja see on nüüd koht, kus töötab kirjanike liidu esinaine Kristín Helga Gunnarsdóttir. Maja alumisel korrusel on külaliskorter, kus käivad töötamas niihästi kirjanikud kui ka islandi keele tõlkijad. Tung sinna ei ole just väike.

Gunnarshúsis algab ka Hellerma tutvus Islandiga. Saar hakkab lähemale tulema oma isikliku Gunnar Gunnarssoniga, kes hakkab eesti kirjanikule giidiks, viib teda muuseumidesse ja tutvustab ajalooga. Ja muidugi Lemme Linda ja teised eestlased, kes Reykjavíkis elavad ja kirjaniku külla kutsuvad. Sellest, mida eestlased räägivad, ei saa lugejad eriti midagi teada. Eks neilgi ole oma Island.

Usun, et inimene jõuab Islandile alles siis, kui ta puutub kokku loodusega. Linnad on linnad, olgu seal kui tahes head kohvikud – ja Reykjavíki kohvikud on võrratud ja neid on palju. Islandil on aga midagi, mis väga paljudele eestlastele mõju avaldab – mäed. Olen ise nende võlu tundnud esimesest kohtumisest saadik, tuttavatest Põhja-Islandi tippudest rääkimata. Kui ikka Halvailmamägede ümber kogunevad pilved, läheb tormiks. Mäed on need, mis ka Hellermaga rääkima hakkavad. Ei ole midagi teha, proosakirjanikel on selline kergelt skisofreeniline mõõde, et nad kuulevad hääli, kõiksugu tegelased ja asjad räägivad nendega. Nii ka mäed Hellermaga. See on Island. See on maailma kõige loomulikum asi. Islandi loodus on nii elus, kui olla saab. Eks sellest räägi ka kõik need tulemäed ja maa­värinad.

Vahemäng

Igal mitmeosalisel lool peab olema vahemäng. Seekord on selleks Saksamaa ja Freiburg, kus autor kohtub taas mägedega. Need on igal pool erinevad. „Islandil on mäed, mille tippudel elavad mu esivanemad” (lk 16). Saksamaa mäed sunnivad oma elu analüüsima. Eks ta ole.

Põhi

Põhja-Islandi pealinn ja ühtlasi Islandi suuruselt teine linn on Akureyri. Seal õnnestub kirjanikul veeta terve kaunis septembrikuu. Sedapuhku luuletaja Davíð Stefánssoni kodumuuseumis. Varasest sügiskuust hoolimata kipub kirjanik külmetama, millest võib järeldada, et tal ei ole veel oma lopapeysa’t ehk islandi kampsunit, mille asendamatusest sealses muutlikus kliimas väga kähku aru saab. Lopapeysa, mille kõige üllama legendi järgi kudus esimesena Halldór Laxnessi naine oma kõrgeaulisele abikaasale, käib iga islandlase põhivarustuse hulka, olgu see islandlane pärit Islandilt, Rhodoselt või Eestist.

Tundub, et seekord, seal põhjas, jõuab Hellerma päriselt kohale. Päriselt Islandile. On tal seekord ju terve kuu aega ja turistitamine ei võta liiga palju aega ära. Vähemalt minule on Island koht, kus lihtsalt olla. Iseäranis see põhi. Pealinnas ikka toimub palju, nii suvel kui talvel. Põhi on see koht, kuhu on kogutud maailmast kaduma läinud aeg. Nagu üks tark mees kord ütles: „Ma olen sulle juba öelnud: aeg on see, mida meil on.”

Aeg tähendab seda, et astud hommikul teed juues uksest välja ja vaatad, mis näoga su mägi täna on. Nii nagu teeb seda Hellerma. Aeg tähendab seda, et kõnnid vabalt ükskõik kuhu ega pea muretsema, et tuleb ilmtingimata mingiks kellaajaks kusagile jõuda. Nii nagu teeb seda Hellerma. Aeg tähendab seda, et õhtul astud lihtsalt sõbra juurde sisse, ette helistamata, kokku leppimata, ja oled. Nii nagu järgmisel korral teeb seda Hellerma.

Hea on lugeda, kuidas kirjaniku kiindumus mägedesse kasvab ja tugevneb. Mingit kahtlust ei ole selles, et tal on nende maastikega väga tugev side. Dialoogid lähevad pikemaks ja põhjalikumaks, kirjanik saab kingituseks lausa nägemuslikke kogemusi. Mäed, meri, sügisõhtused valgusmängud puudutavad ja jätavad jälje. Seegi kord leiab autor kohalikud teejuhid, kelleks on seal juba pikalt elanud eestlased ja kellele Island on kodu.

Reisipäevikut rikastavad mõtisk­lused loetud raamatute üle. Loetakse Miranda Julyd, Torgny Lindgreni, August Strindbergi, Nancy Hustonit. Neid on põnev lugeda, iseäranis kui ise samu raamatuid loetud ja on ainest kahekõneks, ehkki arvamused mõnigi kord üksteisele risti vastu käivad. Kurb hakkab, et sellist üldinimlikku esseistlikku kirjutuslaadi meil endil nii vähe leidub.

Ja nagu pikema vaikuse puhul seda ikka juhtub – see on see neljas nädal –, tõusevad kirjutajas pinnale kauges lapsepõlveaegses minevikus alguse saanud tundejadad ja kompleksid. Meenuvad nõukogude ajast pärit käitumismallid, millest meil on ikka veel raske lahti saada. Naiste ja meeste maailma suhted ja kokkupõrked, millesse meil suhtutakse ikka veel liiga enesestmõistetavalt. Vaikus. Eksib kirjanik selles, et vaikus on 50ndatel sündinud naiste maailma põhiline koostisosa. Kui kodu selle vastu oskabki astuda, siis meie tavapärases koolis kasvatatakse see tüdrukutele ikka suuremal või vähemalt määral sisse. Vaikus ei ole veel kusagile läinud.

Reis

Eks nende reisidega ole nii nagu eluga üldse: igaüks leiab oma teelt just seda, mida otsib, kui tahes teadlikult või mitteteadlikult seda siis ka teha. Nii on see rändaja leidnud „Sinisest missast” tuttavaks saanud seose kirikuga, kohtunud looduse kõikvõimsusega, sõbralike islandlastega, otsinud mägede häält – islandi keeles on üks imeilus sõna, bergmál, otsetõlkes mäekeel, lihtsurelikele kohandatult kaja – ja kõige selle juures otsinud iseennast, nagu seda päevikute puhul ikka kipub juhtuma.

Islandi kiri” on aga päevik, mis kaldub reisikirja poole. Siin on piisavalt seda mittekonkreetsust, mis žanri­puhtamates reisikirjades sageli puudub. Vähe on paikade ja juhtumuste kirjeldusi, palju on kaemusi kirjaniku sise­ilmadesse. Islandi-igatsus saab kokku köidetud Eesti-igatsusega. Maailm on üks.

Lõpp

Island on isiklik asi. Igaühe juurde tuleb ta isemoodi. Hellerma Island on natuke väljastpoolt vaataja Island. See on Island, mis kujuneb inimeses, kes tunneb tugevat tõmmet selle meie igapäevasest nii teistsuguse maailma poole. See on Island, mis avaneb omade silmade, Islandi eestlaste silmade kaudu, kus oma (Eesti) ja oma (Island) on huvitaval kombel segunenud.

Minul läks veidi teisiti. Sealsete eestlastega olen muidugi suhelnud, aga mulle avanes see paik tänu islandlastele. Mind lapsendati nii kiiresti ja nii põhjalikult, et minu sees kõlavad islandikeelsed laulud haldjatest ja hobustest, minu ees avanevad koduküla vaated koos lugudega, mis panevad maastiku sajandite­pikkusest pärimusest kihama, nii et ühekorraga möllavad seal viiesaja aasta tagused viikingid ja seitsmekümnendatel mägedesse eksinud natuke nupust nikastanud prantslane, rääkimata aegadepikkusest vaenust kahe naaberküla vahel, mille identiteeti kujundav mõju ulatub üle põlvkondade. Maastike kõrval on Islandi suurim väärtus inimesed ja loodan väga, et Hellerma ees avaneb ka see uks, mis juba tekkinud sügavale sidemele veel paar tugevat tiiru peale seob. Igavesest ajast igavesti.

* http://grapevine.is/mag/column-opinion/2014/08/11/the-magnificent-7percent/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming