Issanda koerad raamatu sees

Arno Oja

Aleksander Müller, Jumal, kes oli näinud koeri. Memuaarid. Jumalikud Ilmutused, Pärnu 2011. 143 lk. Kivisildnik, (:)raadiopastor. Jumalikud Ilmutused, Pärnu 2011. 156 lk. Mõlemas vaadeldavas raamatus kohtume Jumala ja koeraga. Ehkki Aleksander Müller liigitab ennast pigem koerte kui jumalate seltsi (Müller, lk 18) ja ilmutusmees (:)kivisildnik eristab karavan- ja koerkirjanikke (Kivisildnik, lk 52), astuvad mehed ette üksmeeli kui Issanda koerad. Seda siiski mitte niisuguses ajaloolises seoses, mida oma romaanis ammuilma (1938) edastas Enn Kippel. Nad on otsesõnu domini canes, kirjanduskloostri dominiiklastest jutlustajavennad. Juba viie aasta eest teadis Kivisildnik, et „kui kala hakkab mädanema peast, siis inimkond alustab roiskumist televisioonist” (Kivisildnik, lk 152) ning luges oma jutlused raadiomikrofoni. Ometi üritab riigitelevisioon praegu kaasvend Jim Ashilevi juhitavas tele-show´s „OP!” vahel ka kirjarahvale külje alla pugeda. Mõistetavail põhjusil, sest „OP!” pole ju muud kui lühend väljendist „Ordo Fratrum Praedicatorum”, mis maakeeli tähendab „jutlustajavendade ordu”. Nii nimetati keskajal dominiiklasi. Ja „OP!”-i retoorilist tühjust jälgides tekib vahel tunne, et vaatajat kutsutakse mitte edasi ees olevasse, vaid tagasi keskaega. Seda saate pingestatuse mõttes. Ent see selleks. Siinses kontekstis viivad kõik teed Tartusse, tarkuse ja teadmiste linna. Aleksander Müller ehk kodusemalt Mülleri Sass (nii on ta enamgi tuntud) on nii või teisiti Tartu vaimu elav kehastus, nüüd poeg Arpi kaudu ka „raadiopastoreile” lähedane. Ning just Taaralinn andis jutlustaja Kivisildnikule ta kirjanikunime, millest poole on moodsa ajastu „jumalikud ilmutised” netipäraseks emotikoniks moondanud. Nüüdses raamatus on ta lugejat mõttele häälestava kaksikpunktemotikoni oma jutlustekogu pealkirjale välja laenanud.

Emajõe kaldalt läksid 2006. aastal teele „Mülleri jutlused”. Kuigi neid raadios ette ei kantud, on Sassi peibutavalt karupunnideks nimetatud jutlused stiililt „(:)raadiopastori” kaudsed eelkäijad. Nende raamatuks saamise aegu vägistas (luuleliselt) (:)kivisildnik Pärnus jäämäge ja tast sai Eesti Iseseisvuspartei peasekretär. Koerale koera, jumalale jumala palk või malk … Aga parem kõigest üksipulgi.

Mülleri Sass ja memuaarelu

Hiljaaegu tähistas Sass oma 65. sünnipäeva. Siin takkajärgseid õnnitlusi edastades on mul teatada kaks uudist, üks neist hea ja teine vähem hea. Hea uudis ütleb, et nüüdset kaasa arvates on Mülleri Sass avaldanud juba kolm raamatutäit karupunne. Vähem hea uudis teatab, et karu punnitab tihti vaevaliselt ega eralda sageli enam puuksu toodangust või mälestusi jutlustest.

Seda raamatut on juba nimetatud ulaharitlase valememuaarideks (R. Hanson), kus lood püsivad koos tahtejõuga (K. Kressa). Olgu. Ulaharitlaseks nimetab ennast Müller ise ja ilu olevat vaataja (interpreteerija) silmades. Igatahes raamatukese kaanepildilt vaatab vastu „Tartu vaim blues’i pudelis” ühes kõigi talle omistatud atribuutidega.

Kogumiku segažanriline sissejuhatus näitab, et vahel saab autori memuaare ka tõesena võtta. Järgnevaist 20st lühijutust saame teada, et Koit Pikaro „ei karda siin ilmas mitte kedagi peale enda abikaasa” (lk 96) ja „armastus on vabatahtlik tahtmine ori olla” (lk 30). Lood põrgusigitis Lilithist (lk121–128) ning jutud „Tööõnnetus” ja „Äikese eel” aga ilmestavad, et nad ei suudaks pelgalt tahtejõu varal koos püsida. See on Mülleri Sassi verbaalne bluus, mille taustale ta ise kannab oma noorusaja itaalia meistrite Dino Buzzati ja Pier Paolo Pasolini nime.

Autor osundab, et raamatu pealkiri on ühe Buzzati jutustuse parafraas (lk 10). Sellest ajendatud nimiloos kohtume Pasoliniga (kuulsa režissööri sugulasega?), kes vaimulikuna toimetab seal ühe nägusa 20aastase neiu matusetalitust. Neiu isa (ühtlasi oma tütre vägistaja) on Mario Puzo „Ristiisast” tuttav don Corleone ja kogu talitust saadab ogalise tapariista morgensterniga („hommikutähega”) vehkiv Jeesus. Säh sulle siis elu, jumalat või memuaare!

Kõiges kokku on midagi filmilikku. Igaühes meist peitub Dino Buzzati romaanist „Tatarlaste kõrb” (1940) või selle järgi vändatud Valerio Zurlini filmist (1976) tuntud leitnant Drogo, kes igavleb mägedes, uneleb elu hiilgehetkest ja ootab olematut vaenlast. Ning igaüks tajub neid hetki isemoodi. Mülleri Sassi bluus sobib Pasolini viimase filmi „Salò” (1975) taustale, aga film on sadistlik, sest lähtub markii de Sade´i kirjeldatud 120st Soodoma päevast. Nõrganärviliste lohutuseks lisagem, et üks Sassi karupunn asendab virgutusvõimlemise võrgutusvõimlemisega (lk 76) ja teine räägib tõsimeeli kassihambapuurist (lk 53).

Kultuuripastor (:)kivisildnik

Kivisildnik (nii emotikoniga kui ka ilma) on tingimusteta kultuuriusku jutlustajavend. „(:) raadiopastor” koondab 37 lugu, mis aastail 2006–2008 on peaasjalikult Vikerraadio „Kultuurikajas” kuuldaval olnud.

„Minu positiivne programm on kohustuslik kultuur,” kuulutab autor veel nüüdki (lk 156). Jutluste kasutegur on iseasi. Näiteks eesti kirjandus ei ole tänaseni piisavalt integreeritud ühiskonda (lk 107) ja kultuuri arvelt koonerdamine ning üleüldine loomastumine (lk 30) kestavad endistviisi.

Kuid muidugi ei ole igavesti protestimeelse Kivisildniku raadiojutlused saanud ainest vaid kitsalt kultuurist. Nagu dominiiklaste müstikukuulsusega isemõtleja Meister Eckhart ordu algusaegadel, nii jutlustab ka Kivisildnik oma negatiivset teoloogiat ning on tõsimeelsete usuvendade poolt ketseriks kuulutatud. Üritades siiski pimedaid nägijaiks teha, kirjutas Tõnu Kaalep hiljaaegu: „(:)raadiopastor” „nuhtleb siga meie sees ja ümber” (Eesti Ekspress, Areen 3. II ). Nuhtleb küll, nii suur- kui väikepahesid, aga kas just siga? Teadmaks, et siga iseenesest on puhas ja ümbrust mitte rüvetav loom, pole tarvis eriline loomakaitsja olla. Kärssninale poogitud sigadused tulevad ikka meist endist. Ent seegi õiendus kuulub Kivisildniku juba nelja aasta eest kõlanud tõdemusega ühte ritta: „Ma tunnen teid väga hästi, lugupeetud raadiokuulajad. Nii et olge vait, midagi uut mul teile öelda ei ole” (lk 45).

„(:)raadiopastori” igat masti arvamusliidrite, prognoosijate ja muude enda meelest Jumalast valitud tüüpide pihta suunatud kõvahäälses pilas pole tõepoolest kuigivõrd senikuulmatut. Aga autor on siiski kirjanik ning nende lugude trükkiandmist õigustavad raamatu stiil ja igale loole eelnevad lühikokkuvõtted, kus avaneb teksti „uba”. Kas edasi lugeda või mitte, sõltub juba lugejast. Raamatu kaanetekst, kus kirjas, et „raamat on aus, täpne, valus, poeetiline, väga ilus ja lohutav”, on aga puhas reklaamitrikk. Kiidab ennast ja kergitab justkui koer oma saba? Võib-olla, kuid ega see ka õige koer (pealegi Issanda koer) ei ole, kes teisel oma saba kergitada laseb!

Issanda koerad on oma sõnumised sõnunud, haukumised haukunud ja jutlused kimpu köitnud. Siinjuures näitab kirjanik Kivisildnikus elunev Meister Eckhart oma teist palet ning tast saab kirjastajajumal, kelle ilmumine rahvale on ikka häid vilju kandnud. Kui Jumalikke Ilmutusi poleks, siis tulnuks need välja mõelda …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming