Jääger ja meister

Aarne Ruben

Romaan soome mentaalsuse muutumise ajaloost  

 

Soome punased ja valged. netifoto

 

1917. aasta 4. detsembril oli tollal veel noorukesel Urho Kaleva Kekkosel au oma päevikusse kirjutada: “Hurraa!! Soome on iseseisev! See on ju lausa grandioosne.”

Kekkonen kirjutas need read Põhja-Soomes Kajaanis, kus tasakaalukas talupojasugu tegi ürgsoomelikku arktilisse hüsteeriasse sattumata oma igapäevatööd, umbusaldas kõike võõrast ja allus kirikuõpetajatele ja nimismeestele. Kekkonen oli pärit jäisest riigist, soome rahva tugevate tammede hulgast. Selle raamatu sisu kõneleb aga siiski Lõuna-Soome elust. Soome lõunaosa saartel leidub suvitusrajoone, villasid, lõbusat laevaliiklust Soome ja Eesti vahel. Põhjanaabri maa osad on väga erinevad ning ainult Lõuna-Soomes sai sel ajal eksisteerida selline “erakliinik” neemel, nagu me raamatust leiame. Jutt on fiktiivsest Ruukkajoe neemest (tegelikult Inko).

Kui raamatut üldiselt iseloomustada, siis on tegu naiseliku teosega, kus möllavad tunded ja näidatakse erinevaid naiskaraktereid. Kogu võitlus käib punaste ja valgete vastuolu foonil. “Hullukestest” tühjenenud kliinik on piisavalt saksik koht, kus võibki eksisteerida raamatu niisugune tüüpiline võtmekuju nagu on kohtunik Emil Hallenberg.

Soome iseseisvussõda või lühemalt nimetades ka 1918. aasta sõda tuntakse siinmail vähe. Väljaspool ajaloolaste pisikest ringi on see vähe tähelepanu pälvinud. Teatakse, et nende omavaheline arveteklaarimine osutus verisemaks kui meie Vabadussõjaga kaasnenud vennatapp, mis ongi tõepärane, kuivõrd soomlaste rahvaarv meie omast suurem ja nende rahva toonane haridustase keskmiselt madalam kui eestlastel. Palju tähelepanu on pälvinud Jüri Vilmsi saatus seoses Jaan Krossi romaaniga “Tabamatus” ja Seppo Zetterbergi uurimustega. Näha “Käsustki”, et brutaalne mahalaskmine käis punktuaalse asjalikkusega, umbes nagu Soome piiripunkti ametnik passi tembeldaks: “Miina käed põimusid ümber Martta. Ta tõmbas kaaslanna oma rinna vastu, nagu oleksid nad järsku olnud parimad sõbrannad. Armastajad koguni. Mõtle, nagu oleks see foto. Meie kahekesi kuldlõikes.

“Üks, kaks, kolm…” /—/

Enne paukude lajatamist ei tuksunud mingit elu. Pilved püsisid paigal. Ja meri – selle kohin lakkas. “Tuld!”

Naised kukkusid üksteise peale. Nad surid arusaamatult ruttu, peaaegu korrektselt. Ja mehed langetasid kergendust tundes relvad.” (Lk 111.)

Autor on oma romaani ilmselt kirjutanud nii, et algul oli tal käes kolm-neli niidiotsa. Nendeks oli pastor Henrikssoni pea alaspidi ristilöömise eest ühiskalmu langev Martta, esteedist kohtunik, kelle huvialaks mõtiskleda soomlaste kui noore rahvuse üle, “valgest saatanast” rase Miina Malin, kes teeb õigel hetkel panuse õigele mehele, ja jääger Aaro Harjula, kelle arvates juba aitab vägivallast. Ülejäänud liinid nagu Frans Rapola, endistest hullumajaaegadest neemele jäänud ning veejoomisest soiguv Konsta, ka erootiline kohtunikuproua, on tulenenud eelmistest, et näidata jääger Harjula inimlikku missiooni kesk lokkavat koledust: olla hea onu ja lausa jõuluvana pisikesele Einole.

Üldiselt on teos just niisugune, et selle üle tasuks kaua mõtiskella, kuid just psühholoogiliste ebausutavuste tõttu ei saa “Käsul” olla üle-euroopalikku mõjujõudu.

Aga vaatame edasi: jääger tuleb Rapola juurde, ehkki ta on ju jääger, tema on Saksamaal treenitud, alandab ta ennast ikka talupojatarest sisse astumisega. Tal on seal asjad ajada. Veel mõni aasta tagasi oleks ta julgesti maamehe laua taha kutsutud, tema suksu eest oleks hoolitsetud, kõneleb autor kõnekalt. Nüüd jääb soome mees võõra ees reserveerituks. Me kõik ju teame, mis tähendab kuulus “soome ausus”. Enne Esimest maailmasõda leidus Soomes laialdaselt maakondi, kus elumaja uksi ei pandud lukku, kui elanik läks jalgrattaga posti tooma, mööda pikka tolmust teed külavanema poole läbi rääkima – uksed pandi kulunud krampi nagu peldikul. Vargaid ei kardetud, sullereid liikus maad mööda vähe. Saame “Seitsmest vennastki” teada, et selle raamatu jääratsevate meestejõukude vahel oleks võõras näppaja ning petja lihtsalt valge vares. Soomlane võib küll olla vägivaldne, aga ta ei ole meistervaras, grandioossed läbimõeldud krutsikud ei kuulu tema mõtlemissüsteemi. Kes Helsingis panku röövivad? Need on pigem meie tüübid.

1918. aasta tõi “soome aususesse” muutusi. Ootamatult oli see ausus kõiksugu politseide võrgustikuga kaetud. Usaldava rahva sekka tekkisid korrakaitseorganite hordid: kaitsepolitsei, välipolitsei, raudteepolitsei, linnapolitsei, postipolitsei… oeh! Leena Lander kui meister kirjeldab seda muutust mõne lausega ja geniaalselt. Leena Lander on meister ja tema tegelane Aaro Harjula jääger.

On huvitav vaadata rahvuses toimuvaid muutusi võimaliku mentaalajaloolise pilguga. Nii on põhjanaabri üsnagi rahvusomast vahkviha seletatud Soome XIX sajandi maadejagamise iseärasusega (talude piirjooned kujunesid maastiku tõttu liiga keerulisteks, territooriumid lõikusid üksteise sisse, piiridest ületulekul puhkesid ohjeldamatud massilöömingud). Kas olete näinud “vene mässu”? Aga “soome mässu” Frans Rapola stiilis? Kes on vaadanud filmi “Pahat pojat”, see on juba näinud. Rahva mentaalsusse tuleb muutus sõja või muu sotsiaalse kataklüsmiga seoses väga järsku. Hiljem saab Soomest heaoluühiskond ja 1918. aasta kurjuse revolutsioon muutub hästi aeglaselt mõistmise evolutsiooniks. Rapola pere kunagine võõraste lahke vastuvõtmise komme taastub ja “soome aususki” saab jalad alla. Kas kaasaegse Helsingi jõukamates, just nimelt vanade traditsioonide ja noobli sisustusega majades kasutatakse paaniliselt võimsaimat signalisatsiooni, mille kõla järel musta riietunud komandod kohale tormavad, kas leidub seal valvavaid kaameraid, infrapunaanduri närvilisi plõkse ja võimalikku lähenejat torkivat aeda?

Ei kasutata, ei leidu. Head lukud tagavad passiivse kaitse, ülejäänu lootus sootsiumi laiemale ja sügavamale turvatundele, s.o usaldusele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming