Jälle need Nobeli-trallid

Jan Kaus

Järjekordne Nobeli kirjanduspreemia laureaat tehti teatavasti teatavaks 9. oktoobril. Nagu ikka, keesid auhinna ümber vähem või enam emotsionaalsed ootused, õhku paisati nimesid, kõige rohkem ehk selliseid nagu Claudio Magris või süüria poeet Adonis. Sel korral aga tekitas lisaelevust Rootsi Akadeemia alalise sekretäri ja auhinna üleandja Horace Engdahli sõnavõtt, mille kohaselt on Ameerika Ühendriigid liiga ignorantne ja suletud, et suuta pakkuda ilukirjanduse vallas Euroopale konkurentsi. Millegipärast peab Engdahl vajalikuks rõhutada, et ikkagi Euroopa on ilukirjandusliku maailma keskpunkt, mitte Ameerika (Ühendriigid). Vahva. Engdahl vastab praeguse meedia ootustele, pakkudes probleemina välja midagi, mis probleemiks teps mitte ei lahterdu. Uudisekünnis tuleb ületada. Enne kui üllatusmuna avada, tuleb see vahule lüüa. Samas ei maksa üllatuda: kuigi rahvuslik ja riiklik kuuluvus ei peaks auhinna saaja puhul mingit rolli mängima, tekitavad pahatihti Nobeli auhindade määramisel kõige rohkem spekulatsioone ja jutuvahtu just sekundaarsed parameetrid – mitte ainult auhinna saanu rahvus, vaid ka tema sugu, poliitiline ja sotsiaalne taust. Olgu, kontekst on oluline, mitte ainult tegu. Pealegi, auhinna politiseerimine tundub muidugi olevat ilmsem ja ka paratamatu rahupreemia puhul. Tuletagem kas või meelde eelmist Sirpi, kus Anders Härm arvustab Mart Laari ja Andres Herkeli raamatut „Kuuba südames”: „Mart Laar küsib ühes oma osa lõpupeatükkidest, et miks küll dissident Oswaldo Paya ei ole saanud Nobeli rahupreemiat, ja vastab ise: „Erinevad organisatsioonid on teda korduvalt Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitanud, kuid vasakule kalduv nõukogu pole kommunistliku diktatuuri vastu võitlevale Payale auhinna andmisest vähemalt seni huvitatud olnud”. Paraku tuletab see meelde, et ka Nobeli kirjandusauhinna saanute nimistust võib välja lugeda muu hulgas „vasakule kaldumist”. Eks Engdahligi sõnavõtus paista välja poliitilis-sotsiaalne arvestus: tema kunstliku väite rajamine USA ja Euroopa vastasseisule.

Jah, mida sellise ütlemisega teha? Kuhu jätta Nobeli kirjandusauhinna nimistusse just viimastel aastakümnetel lisandunud Aafrika ja Aasia kirjanikud? Lootusetu tagamaa? Millele üldse Engdahl oma väite rajab – kvantiteedile? Rääkimata nüansirikkamatest küsimustest: Kas näiteks Londonis elav ameerika kirjanik on ameerika või euroopa kirjanik (näit Lionel Shriver)? Olgu, seni viimane ameeriklasele antud auhind (Toni Morrison) jääb aastasse 1993. Küsigem vastu: So what? Tasub meeles pidada, et häid kirjanikke on tublisti rohkem kui Nobeli kirjandusauhinda. Ning veel: häid kirjanikke leiab igalt poolt. Mõni neist on saanud ka Nobeli auhinna. Lugegem raamatuid.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming