Jäämäe veepealne osa

Mathura

Kivisildnik on nimi, mis on teada ilmselt igale inimesele, kes eesti tänapäevasest luulest kuulnud. Paraku ei tähenda see, et tema luule oleks samavõrd tuntud – Kivisildnik on hea näide autorist, kelle kohta arvatakse midagi ilmselt ka siis, kui inimene tema loomingut üldsegi lugenud pole. Eks analooge leiaks nii pikemas kui ka lühemas ajalises perspektiivis veelgi, Kivisildniku puhul on aga ometigi tõsi, et ka teda lugedes on raske kõrvale jätta tema sotsiaalset imagot. Võime teda nimetada otseütlejaks, tähelepanelikuks kriitikuks, räuskajaks, skandalistiks, kuidas keegi – imago sisuline olemus jääb samaks.

 

Löövus ja loovus

Omadus, mis Kivisildnikule iseloomulik, on mõistagi löövus. Tihtipeale ka tabavus. Kivisildnik pole ei kirjaniku ega ka sotsiaalse kommentaatorina inimene, kes väljendaks ennast läbi lillede. Kui asi mädaneb, siis ta mädaneb, mitte ei lagune algaineteks. “Lihtinimene on / nagu savi / või eesli sõnnik”. (“Vägistatud jäämägi, lk 60); “Perses päevad / perses nädalad / kallasteta paine / ja haisev seine” (sealsamas, lk 22).

Parematel puhkudel suudab Kivisildnik ka “Jäämäe” raamatus olla nauditavalt originaalne ja samas akuutne kriitik, kes naerab ühiskonna idiootsuse üle ja torgib süsteemi peidetavaid probleempunkte halastamatult ja julgelt. “Moosese kvaliteet / On nüüd / Jeesuse kvaliteet” (lk 76), “Mille eest // mind nii raskelt / karistatakse / kolmkümmend // aastat orjan / sunnitöölisena / elutulelaenu” (lk 61). Tuleb ilmselt teistsuguses variatsioonis tänavalt tuttav ette: uus firma on vana firma, anname teile kõik, millest teil oma taskus puudu jääb? Kivisildnik on “reklaamlausete” sõnastamises reklaamitellijatest märkimisväärselt ausam ja täpsem.

Ometigi sisaldub Kivisildniku löövuses minu jaoks ka probleem, nimelt suutmatus end vältida, ka puhul, kui löömisele väärilist objekti ei leita. Nii juhtub, et autor hakkab teravalt ütlema (sest teisiti ta endale ei luba), ent leidmata kriitika tegelikku objekti, kukutakse omaenda jõu otsa. Tulemuseks võib olla kas keskpärane naljaviskamine või sisutühi ilkumine. (“Sa võta ilust / Viimne tõde / Ja preeriast / Võta sa viimne / mohikaanlane”, lk 46; “kui sinu / seksuaalfantaasiatesse / ilmuvad norman milling / ja härri potter // siis lisandub neile/ ka arnold rüütel // ma tean”, lk 34, jm)

Sügavamalt vaadeldes ilmneb siit Kivisildniku kui loomeisiksuse paradoks – et ta on loojana pigem lõhkuv kui loov. Tema jõud on suunatud pigem sellele, et lammutada mitte toimivaid või anastavaid struktuure, kui sellele, et luua uusi. Tema luule ei esita lugeja reaalsustasapinnale uusi sisulisi väärtusi. Osalt on selle taga ehk ka asjaolu, et Kivisildniku kriitika pöördub haruharva enese poole ning reeglina tegeldakse väliste teguritega. See jätab aga omakorda tunde, et Kivisildnik näitab oma luules meile oma olemuse jäämäest vaid “veepealset osa”, mille sügavamad aspektid jäävad varjatuks lugeja ja ehk koguni autori endagi eest. Sest õhku jääb küsimus: mis on see, mille autor oma sotsiaalkriitilise mässu taha ära peidab?

 

Uus esteetika on esteetika puudumine

Viimastele väidetele võib mõistagi vastu vaielda ja öelda, et see mäss ongi tõde autori kohta. Ja ilmselt ongi see vaid vaatekoha küsimus. “Jäämäes” vastandub Kivisildnik mitmele varasemale esteetikale, olgu või eesti kirjanduse suurkujude väärtushinnangud, rahvusromantiline paatos, kristlik vagadus ja muud religioossed üllastumised. Leheküljel 31 kirjutab ta: “Kõik need / suits / tuglas / alver / ja muud / teada kirjanikud // kes oma asju / muudkui paremaks / kirjutasid // meenutavad mulle / täiuslikke pesupulbreid.” Raamatu tonaalsust arvestades on raske tõlgendada “täiuslikku” antud juhul muul moel kui irooniana. Ka pikem traktaat viidetega Juhan Liivi loomingule “Mina pean liivi preemia saama” (lk 38–52) väljendab eelkõige Liivi või Liivi-aegse esteetika kehtetust tänapäevasel Eestimaal. Või nagu Märt Väljataga väljendas tabavalt samade raamatute Loomingu arvustuses (2007, nr 5, lk 777): “Kivisildnik on me luule tõeline kuldsete kuuekümnendate vastand, anti-Kaplinski, anti-Rummo ja anti-Luik. /—/ Ajad need pole endised.” (Erinevalt Väljatagast olen küll arvamusel, et “Mina pean liivi preemia saama” kannatab siiski teksti ülekülluse all ning võiks sama efekti saavutamiseks vabalt ka kolmandiku võrra lühem olla.)

Ka teine kultuuriruumiline viide Guillaume Apollinaire’ile (lk 21-22) kinnitab sama ideed – “kallasteta paine/ ja haisev seine”. Kontseptsioonid nagu ilu või armastus on, vähemalt traditsioonilises tähenduses, kehtetud. Armastus taandub ehk vaid seksuaalsele rahuldusele (ja pigem rahuldamatusele – vägistamine, abort). Kehtetu on sügavamas mõttes ka hingelisus või selle analoog, tundeilm. Kivisildnik pole küll sellise suuna ainus esindaja, aga ehk siiski üks markeeritumaid Eestis. See on suund, mille nii-öelda esteetikaks on kõigi seniste esteetika põhimõtete puudumine, järjepidevuseks endiste väärtushinnangute hülgamine.

Ja tõsi ta on, ajad pole endised. Ei Eesti ega maailma sotsiaalpoliitiline olukord pole see, mis ta oli sada või kas või kolmkümmend aastat tagasi. Argireaalsus me ümber eksisteerib teistsugustes vormides. Vähema amplituudiga kehtib sama printsiip ilmselt ka vaimuasjades. Ometigi sisaldub sellises kivisildniklikus “ajad need pole endised” lähenemises ka üks oluline probleem – nimelt seab see põhjuslikkuse täienisti indiviidist väljapoole (põhjus on alati kuskil seal, siin on vaid tagajärg) ning hülgab põhimõtteliselt arusaama, et iga inimene loob oma reaalsuse (aka reaalsustaju) paljuski ise. Vastasel juhul poleks ju põhjust, miks kaks indiviidi võivad kogeda sama hetke ja sündmust äärmuseni erinevalt. Nii on me aeg otsapidi me endi looming ning me tajumus sõltub ka me endi valikust ja häälestusest. Aeg pole kõik, ehkki ta Kivisildniku luules tihti kipub seda olema.

 

Luuletaja roll

Kivisildnik võib olla autor, kes lausa nõuab endale lugejat. Kinnituseks on kas või see, et oma viimase kogu “Torti ja aborti”, “alapealkirjas” nimetab ta oma raamatut kohustuslikuks koolilastele. Kinnituseks on ka raamatu vorm: jooneline koolivihik piinlikult püüdliku käsikirjutatud tekstiga (mõistagi vastava kirjafondi vahendusel), mis vaid rõhutab kirjaniku (või kirjanike?) vaesust. Vormistus pigem raskendab raamatu lugemist, kui aitab sellele kaasa, küll on see aga ilmne deklaratsioon: kirjanik mässab, kirjanik vajab suuremat tuge.

Kahtlen seejuures, kas luuletajal on õigust nõuda endale lugejat – loomulikum oleks ju luuletaja ja lugeja vastastikune üksteiseleidmine. Küll aga tundub, et juhul kui luuletaja maailm on vaid üks võimalikest reaalsuse tajumustest või kui see on vaid kirjanduses eksisteeriv maailm, siis vajab ta adekvaatseks suhestumiseks enese, lugeja ja muu ühiskonnaga ikka ja jälle uusi ja värskeid lähtekohti. Sedasi saab luuletaja roll, mis Kivisildniku loomingu kohaselt luuletajal ühiskonnas kahtlemata olemas on, püsida elusa ja arenevana. Kivisildniku puhul näitab viimase aja loome märke autori vangistumisest valitud imagosse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming