Ja mul oli veel nii palju öelda!1

Marju K?puu

Ühest Balti idealistist valguses ja varjus   

Georg Julius von Schultz-Bertram, Balti idealisti kirjad emale. Tlk Ilmar Vene. Ilmamaa, 2003. 367 lk.

Dr. Georg Julius von Schultz (dr. Bertram), Läbilõige ühe Balti idealisti maailmavaatest Eesti kultuuriloo üldpildis. Eesti kirjanikke. Koost Ülo M. Pärnik. Ilmamaa, 2006. 159 lk.

Dr. Bertram. Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi. Tlk Viktor Sepp. Loomingu Raamatukogu 1999, nr 17. 72 lk.

Dr. Bertram. Kolm Tartu balli. Tlk Viktor Sepp. Loomingu Raamatukogu 1990, nr  26.

 

Kultuuri(aja)lugu on mõiste, millele võib anda väga erineva sisu: seda võib kasutada nii kultuuriruumi kui ka rahvuse tähenduses2, kõnelemata tarvidusest põhjendada ja seletada selle kaudu oma rahva kultuuri(aja)loo erilisust. Igas kultuuri(aja)loos leiduvad oma kangelased ja antikangelased, kes konstrueeritakse või dekonstrueeritakse vastavalt ajastu vaimule. Ent sagedasti tuleb ette sedagi, et värvikad või marginaalsed persoonid kas vaikitakse sootuks maha või vaadatakse neid kohates häbelikult kõrvale, julgemata neid mokaotsastki tervitada, terekäe ulatamisest kõnelemata.

Üks selliseid mehi eesti kultuuri- ja kirjandusloos, kellesse kultuuriavalikkuses senini on suhtutud leebelt öeldes vaikimisi, on baltisaksa literaat G. J. von Schultz-Bertram (1808 – 1899). Eri kümnendite kirjanduslugudes Schultz-Bertramil märkimisväärset kohta pole, kui mitte arvestada mõningaid osundusi tema isikule seoses  Kreutzwaldi elu ja tegevusega rahvuseepose koostamisel ning samuti Jaan Unduski eesti kirjandusloo baltisaksa suuna käsitlemist 1990ndate alguses. Tegelaskujudena vilksatab Schultz-Bertrami värvikas persoon ühes oma heliloojast tütre Ella (Elizabeth) Adajewskiga (1846 – 1926) Jaan Krossi “Kolmandates mägedes”3 ja “Keisri hullus”, Kõivu-Vahingu “Faehlmannis”4 ning Oskar Kruusi romaanis “Aeg atra seada”, samuti Krossi käsikirjalises filmistsenaariumis “Professor Köleri karikas”. Schultz-Bertrami pärandi üks tõlkijaid Viktor Sepp on põhjendanud eesti kultuuriavalikkuse suhtelist leigust nii autori enda kui tema teoste vastu – kui üksikud entusiastid välja arvata – kodukootud eestlusega, mis annab tunnistust talupoeglikust vaimulaadist (LR 1999, nr 17, lk 72, tõlkija järelsõna). Innuka Schultz-Bertrami loomingu populariseerija ning uurija Ülo Pärniku5 sõnul toimus Scultz-Bertrami tutvustamisel teatav murrang Eesti kultuuriloost huvitatud lugejale sisuliselt alles 2004. aastal, kui ilmus Ilmar Talve koostatud Eesti kultuurilugu6. Aasta varem  üllitas kirjastus Ilmamaa “Eesti mõtteloo” sarja 53. köitena Schultz-Bertrami kirjavahetuse (kirjad emale, abikaasale, lastele ja lähedastele ajavahemikust 1833 – 1875), millele järgnes 2006. aastal Pärniku enda koostatud ülevaade Schultz-Bertrami elust ja tegevusest7, eesmärgiga selgitada välja,  “mis on õieti tema poolteist sajandit kestnud ignoreerimise peamised põhjused” (lk 12). Sama trükise viidete ja märkuste rubriigist saab muu hulgas kurvastusega teada, et tõlkija Viktor Sepal seisab kahjuks Schultz-Bertrami eestindatud “Balti visandite”8 täismahus teksti ilmumine jätkuvalt kirjastus(t)e taga9.

Schultz-Bertram oli mees, kes perekonnapärimuse põhjal unistas universaalsetest teadmistest ja soovinuks õppida kosmopoliidiks, kui see olnuks vaid kusagil ja kuidagi võimalik. Ta valis meditsiini, sest toonaste arusaamade kohaselt hõlmas see distsipliin vähemalt 17 teadust. Ent arstiteadusest ei saanud tema südame kutsumust, selleks kujunes kirjanduslik looming. Mitmekülgsed huvid ning koleeriline karakter olid tema õnn ja õnnetus ühtaegu, sellest annab ta endale avameelsushetkil ka kriitiliselt aru.  1839. aastal kirjutab Schultz-Bertram emale: “Lisaks on mul suur umbusaldus iseenda nõuannete suhtes, mis sobivad rohkem poeetilisse kui tegelikku maailma. Olen juba taibanud, et igasugune vahelesegamine teiste asjadesse toob kaasa tulemuse, mis on vastupidine sellele, mida oskasin oodata.”  Püsimatus peegeldub ka tema visandlikus kirjandusloomes, seda nii kirjapandud tekstide fragmentaarsuses ja detailirikkuses kui nende pealkirjadeski: “Baltische Skizzen”, “Polnische Skizzen”, “Nordische Skizzen”, “Peegli pildid” jt. Tema (reisi)kirjad lähedastele on entsüklopeediliselt harivad ja terase sõnakasutuse poolest nauditavad ka tubli poolsada aastat hiljem, kus reisielamused on digikaamera abil visualiseeritud miinimumini stiilis “ka mina olin siin” ning kommertsmaigulisi rännukirjeldusi avaldatakse peaasjalikult meelelahutusajakirjanduse nädalalõpu-rubriikides. Tabav sõnakasutus, lopsakas huumor ning riukalik lapsemeelus ei jäta dr Bertramit maha ka kõrges eas: “…et Sa hiljuti Friedenthalis nii suure eduga Pulma Jüri osa mängisid, see tegi mulle palju nalja ja annab tunnistust  Sinu südame noorusest. Minu oma on juba ammugi kustunud kraatriks moondunud” (Kreutzwaldi kirjast dr Bertramile 24. X 1873). Lihtne arvutus näitab, et Schultz-Betramil polnud toona enam pikalt eluaastaid jäänud.

Tema suhe eestlaste ja Eestimaaga on talle omaselt emotsionaalne, kirglik, kompromissitu ja sügavalt isiklik, et mitte öelda – ajastuomaselt paternaalne. Ta märkab eestlaste rahvuslikus karakteris positiivsete omaduste kõrval ka neid, mis taunimisväärsed: joomarlus, usufanatism, protsessimishimu, oma rahvuse salgamine, hoolimatu lastekasvatamine jne. Tema teadvuses püsib visalt idealistlik arusaam, et “lapseeas” eesti rahvast tuleb ülaltpoolt kasvatada, harida ja valgustada, märkamata oma naiivsiiras innukuses tõika, et armastatud “lapsukesest” on märkamatult sirgunud murdeeas nooruk, kes otsib oma ainukordset rada rahvuseks saamise keerulises rägastikus ida ja lääne kultuuri piirialadel.

Sündinud küll Tallinnas, ent kasvanud üles Tormas Friedenthali (Rahuoru) mõisas, omandas ta seal lapsena ka eesti keele ning estofiilsed huvid: “Ma tahan muide Venemaal niipalju teenida, et saaksin oma hilisemad aastad Tallinnas elada… ja seda ka mu armsate eestlaste pärast, kelle valgustamiseks tahaksin palju teha. Rääkisin ju esmalt alati eesti keelt ning lapsepõlve kõlad köidavad meid ka hilisemail aastail”, kirjutab ta 1838. aastal.  Ka tema viimaseid soove oli samuti seotud Eestimaaga: “Laske vähemalt mu süda Tormasse viia, et ta mu armsate eestlaste seas oleks,”10 öelnud ta mõni päev enne oma surma Viinis. Sel unistusel polnud määratud täituda – Schultz-Bertram on maetud Viini luterlikule Matzleidorfi kalmistule.

1839. aastal deklareerib dr Bertram Õpetatud Eesti Seltsis: “Andkem eestlastele eepos ja ajalugu, ja kõik on võidetud.”  On arvatud, et kui polnuks seda rahvusideoloogiliselt sütitavat kõnet, mis kuulajais vaimustust äratas, poleks ehk “Kalevipoega” praegusel kujul olemaski või oleks selle asemel midagi muud. Schultz-Bertrami roll rahvuseepose tekkeloos Faehlmanni ja Kreutzwaldi kõrval on tahk meie kultuuriloost, mis kahtlemata vajaks värske pilguga läbikirjutamist, seda enam, et ta oma regivärsis komponeeritud eeposi (“Womba Wiido”, “Ilmatar”, “Warawaatja”) tabas kirjanduslik fiasko.

Ent unistajaks ja idealistiks jääb see vastuoluline karakter, kellel tema ema Caroline Schultzi sõnul oli “selle karmi maailma jaoks liiga õrn”,  elu lõpuni. Revideerides 1856. aastal oma seniseid saavutusi, heidab ta endale ette liigset killustatust: “Kuid milles seisneb minu viga? – Liiga mitmekülgses suutlikkuses. Olen oma senise elu jooksul trükis avaldanud 47 kõige erinevama sisuga kirjatööd: meditsiin, anatoomia, mineraalveed, ilukirjandus, luuletused,  ajalugu ja ei tea mida veel…”(Pärnik 2006, lk  40).

Eesti kirjanduse tsensori amet Peterburis on periood Schultz-Bertrami eluloost, mis  tekitab eesti kultuuriruumis jätkuvalt vastakaid seisukohti. Ent ehk oleks ka Schultz-Bertrami pärandi kaasaegsel lahtimõtestamisel abi Jaan Krossi ühest mõttekäigust tema mälestusteraamatust “Kallid kaasteelised”: “Niisugune mees on teinud küllalt, et pälvida kannatlikkust ka oma elu mõne episoodi suhtes, kus tal ei õnnestunud osutuda sangariks” (Kross 2005, lk  538). Schultz-Bertrami 200. sünniaastapäev polegi enam mägede taga.

 

1 Ella von Schultz oma õele Lydia von Baltzile, Viin, 21.V 1875. – G. J. von Schultz-Bertram 2003, lk 335.

2 Vt nt Ilmar Talve, Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Ilmamaa, Tartu 2004.

3 Jaan Kross, Kolmandad mäed. Novell. Kunst, Tallinn 1975.

4  Madis Kõiv, Vaino Vahing; Faehlmann: Keskpäev. Õhtuselgus. Näidend stseenides. Eesti Raamat, Tallinn 1984.

5 1988. aastal oli Schultz-Bertrami mälestuskonverents Tormas, korraldajaks sealne muinsuskaitse selts  ja selle teenekas juht Ü. Pärnik.

6 Ilmar Talve, Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Ilmamaa, Tartu, 2004.

7 Dr. Georg Julius von Schultz (dr. Bertram). Läbilõige ühe Balti idealisti maailmavaatest Eesti kultuuriloo üldpildis. – Eesti kirjanikke. Koost. Ylo M. Pärnik. Ilmamaa, Tartu, 2006.

8 Tegemist on von Schultzi populaarseima teose “Baltische Skizzen” tõlkega, mis originaalis hakkas ilmuma vihikutena aastal 1849, raamatu kujul esitati “visandid” 1853 – 1855. Kolmeosalises raamatus esitab autor humoristlikult ja värvikalt pilte XIX sajandi alguse Eestist.

9 LR sarjas on ilmunud Eesti- ja Liivimaa sakslaste lemmikraamatust V. Sepa tõlkes “Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi” ja “Kolm Tartu balli”.

10 Ella von Schultz oma õele Lydia von Baltzile, Viin, 21.V 1875. – G. J. von Schultz-Bertram 2003, lk 335.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming