Ja sabad hakkavad kasvama …

Merlin Piirve

Tiina Laanem, Õnnelik jää. Novellid ja lühijutud. Toimetanud Kätlin Kaldmaa. Kujundanud Jan Garshnek. Pegasus, 2012. 155 lk. Tiina Laanem on auhinnatud kirjanik. Tema suvitusmõlgutus „Väikesed vanamehed” võitis kahe tuhande kuuendamal aastal Eesti romaaniühingu preemia. Antud tõigast saaks kududa mõne toreda uurimusegi, analüüsida premeeritud kirjanike edasiste tekstide retseptsiooni vms, aga  selleks ei ole ilmselgelt siinkohal ruumi. Mõneti sarnaneb võidukas „Väikesed vanamehed” selleaastase Tänapäeva romaanivõistluse võidutööga ehk Janka Lee Leisi „Vihmasaatjatega”. Mis võtmes, ei ole  kah aega ega ruumi seletada, ent on tore kokkusattumus, et „Väikestele vanameestele” pisut sarnane Lee Leisi raamat ilmus just (peaaegu) nüüd, mil nägi ilmavalgust ka Laanemi uus tekstikogumik. Võib veel targu mainida, et ka Laanemi teine teos oli romaan – pealkirjaks „Sidrunid ja siilid” – ja nüüd on meile lugeda antud uus tekst „Õnnelik jää”, mis koosneb portsust parasjagu tragikoomilisest lühiproosast. Laanemi novelle on kahtlemata põnev ja libe lugeda. Sümpatiseerib, et käsile on võetud just lakoonilised žanrid. Teeb kohe südame soojaks. Niisiis üksteist novelli/lühijuttu, mõni parem kui teine. Kokku kogumik, mida võib nimetada eripalgeliseks ja ehk pisut norides ka ebaühtlaseks. Ja sellest on täna aega ja ruumigi lähemalt rääkida.„Õnneliku jää” tekstid on ja ei ole ka omavahel sarnased. Laanem kasutab nii realistlikke kui ka fantastilisi olgu maagilisrealistlikke võtteid, seega erinevad kogu tükid oma võttestikult. Mõned toovad mõtteisse isegi Mehis Heinsaare. Vahest oleks mõistlik tuua ka üks konkreetne näide, et täpsustada, mida mina heinsaarelikkusena näen: „Nüüd teadis Toomas, kuidas sööjaid õnnelikuks teha. Ta otsis kaua õigeid sõnu, aga kui need lõpuks tema seest pahinal tulema hakkasid, ei paistnud neil lõppu. Särama löönud kokk mõtles iga kord mõnele õnnelikule hetkele oma elus, tuletas parima osa sellest meelde ja sosistas seda vee kohale kummardudes. Ta rääkis nii ilusasti ja oli ise seejuures nii õnnelik, et mõnikord tuli tal endalgi heldimuspisar silmanurka. Sõnad lipsasid väljakallatud vee sisse ja külmusid seal jäätükkideks. Sellest sai õnnelik jää, mida nutikas kokk lisas igale toidule” (lk 65-66). Lool on küll traagiline lõpp, ent just teksti keskpaik on selline positiiv-maagiline, mis meenutab heinsaarelikku tekstiarendust.

On pikemaid ja põhjalikumaid, tonaalsuselt samas laadis jutte, mis justkui moodustaksid eraldi tombu („Härra H. puhkus”, „Medal proua Pallile”, „Mõni mõis”, nimilugu „Õnnelik jää”, „Tigedad tähed”, „Oliver Olli magus elu”, „Must auk”, „Vanad naised”) ja mida saaks omakorda jaotada gruppidesse fantastilisuse määra kõikuvuse alusel. Seda ma lugeja emotsionaalse tasakaalu huvides praegu tegema ei hakka. Veel on Laanemi kogus teistsuguseid palu, pigem miniatuure või lühijutte, mis mõjuvad olenevalt lugeja maitsest kas värskendavalt või hirmutavalt. Ning sellised palad on vähemuses. Mainigem need siis   niisamuti ära: „Ood õhule ja vahule”, „Steve Jobsi jälgedes” ja „Imeline ilm”. Selline on minu subjektiivne jaotus. Ja nagu Tarmo Tedre jutukogus „Keedetud hinged” on ka Laanemi puhul pikemad tekstid need loogilisemad ja lühemad raskemad mõista. See on vist mingisugune trend, kui julgen jõhkralt üldistada. Lühikestest tekstidest murrab lugeja kiiremini läbi, ent tõlgendab aeglasemalt ja pikaldasemalt. Kuidas on Laanem need kahesugused eri võtteid kasutades valminud tekstid kokku asetanud? Mis alusel on need koguks sulatatud, kokku klammerdatud?

Laanem kleebib tekstid kokku sarnaste tegelaskujude kaudu. Tiina Laanemi tekstide karakterid olgu tüübid on tšehhovlikud inimesed. Nad ei ihka küll Moskvasse, kuid olevikust välja, kuskile mujale. Need tegelinskid-tegelased on eluga rahulolematud, suhetes susserdavad väikekodanlased. Kui möönan, et tegu on väikekodanlastega, tasuks arusaamatuste vältimiseks küsida, kes üleüldse on too väikekodanlane. Pöördun siin toomasliivilikult suurte avitaja-raamatute poole. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on väikekodanlus alalhoidlik, kitsarinnaline, stereotüüpse mõtlemisega, oma isiklikest, harilikult ainelistest huvidest lähtuv rahvakiht. Ja sellised need Laanemi tegelased olema kipuvadki, näiteks hobi-kleptomaan proua Pall, kes „paneb justkui muuseas mõned teepakid endale tasku. Nii paar-kolm tükki, kõik eri sordist. Pärast hea kodus juua. Muidugi ta teab, et need on mõeldud kontoris joomiseks, aga kui tööl ei joo, võib seda ju mujal teha” (lk 27). Ent samal ajal võib nende (n-ö) väikekodanlastega juhtuda täiesti imetabaseid asju, näiteks võib neile saba kasvada, nagu juhtub Marteniga, mis sunnib mehe lausa tohtrihärrade poole, või tekib neil justkui Brunol suurepärane võimalus päästa üheksakümmend seitse elu või muutuvad nende unenäod tõeluseks nagu Klaaral, kes tekitab oma ulmadega snooblikus ja ülimalt antipaatses kunstnikus tugeva silmapõletiku (mis õiglase lugeja kenasti muhelema paneb). Enamasti on „Õnneliku jää” peategelased mehed, kes tihti oma naistele hingevalu valmistavad, sundides kaasasid Floridasse, naaberriiki või haiglasesse mopisõltuvusse. Ent on ka naisi. Meeldivaid ja vihasse ajavaid.

„Õnneliku jää“ tagakaanel ilutseb kahvlist mõrvatud kala. Räägin seetõttu esimesena novellist, kus kala on olulisel kohal. Novelli „Oliver Olli magus elu” peategelane ei ole just päris klassikaline väikekodanlane, kuna on tippkokk ja gurmaan. Ja ka suhteprobleemid pole siin nõnda vaatluse all nagu teistes tükkides. Kuid mingite hirmude ja eelarvamuste all vaevleb siinne protagonist ikkagi: kui (kalaga) varustaja hommikul Oliverile helistab ja värsket tinti pakub, hüppab too autosse nagu hull ja kihutab kalale järele „justkui oleks kartnud, et hiljaks jäädes ujuvad tindid merre tagasi” (lk 101). Konflikti kaks osapoolt on siin erinevalt paljudest teistest kogumiku lugudest nuhkiv vanamoor ja vallaline Oliver. Too Oliver suhtub memme vaenuliku ja kartliku eelarvamusega. Peategelane usub, et moor nuhib tema järele, kuid loo arenedes selgub, et memmel – küll uudishimulikul – on hoopiski head kavatsused. Nii annab see loole hellema noodi. See lugu näiteks ei ole nõnda fataalne kui sissejuhatav tekst H-st.

Traagilise novelli „Härra H. Puhkus” (milline see puhkus lõpuks on, peab iga lugeja ise avastama) peategelane rabab väärarusaamade kütkes tänapäevase Andresena tööd, valmistades krõõdalikule abikaasale aina enam ja enam pettumust, mille too valab kroonilisse põrandapesusse. Kõik härra H. kodu põrandad läigivad. Tasub muidugi ka mainida, et kui härra H. naine õnne tunneb, siis koguneb põrandanurka isegi tolmurulle. Iselaadselt ja humoorikalt on Laanemil õnnestunud selliseid õrnuse seinu edasi anda. Vaatan edasi: härra H. peab täiesti põhjendamatut, võib-olla isegi kadedusesegust viha: „Köögiakna juures seistes märkab ta naabrimeest, kes kõnnib ümber oma maja, aeg-ajalt peatudes, mõnda tööriista näppides ja sihitult ringi vahtides. Vaene mees ei oska endaga midagi peale hakata. Tema nahas ei tahaks küll olla. See on ikka õudne, kui sul pole üldse tööd” (lk 10). Samas tuleb kohe tekstist välja, et härra H. ei kujuta elu ette ei tööga ega tööta, seega on ta justkui kahestunud, murdumise äärel moodsas oravarattas tõmblev mehenatuke: „See jube tunne närib teda iga päev. Juba viimased kümme aastat. Kohe, kui mõtted töö juurde lipsavad, on ängistus platsis. Seda tõrjudes unistab härra H. vähemasti korra päevas, kuidas ta kõik tööasjad kuradile saadab ja enam kunagi tööle ei lähe”. Nii on „Härra H. Puhkus” ängistav, töökultust naeruvääristav ja kurvameelne tükk. Peab kindlasti mainima, et Laanemi novellikogule annavad kõvasti juurde Jan Garshneki kujunduselemendid, nimelt on iga novelli alguses fotoke, mis aitab teksti ivale paremini pihta saada. Esimese tüki alguses saame imetleda plekkämbrit ja kaltsu.

Niimoodi kurvalt ja kummaliselt need „Õnneliku jää” tegelased kulgevadki, mõne kurbus ja koduigatsus kasvab lausa sabaks. Ja sabad tuleb loomulikult opereerida. Õnneks leiab Marten, kelle saba on just värskelt ära kaksatud, tee tagasi koju, mitte ei lange lihahimuliste sipelgate saagiks, nagu juhtub ühe vägagi tuntud kirjaniku romaani finaalis. Küll on hea, et Laanemi kogus neid sipelgaid ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming