Jaan Kaplinski tuulega silmitsi

Julius ?t, luuletaja

Jaan Kaplinski, SÕNAD SÕNATUSSE. Vagabund, 2005. 80 lk.

Eestis pole luuletajat, kes ületaks Jaan Kaplinskit oma tuntuses teispool riigipiire. Ja vähe on neidki, kes mitmes keeles luuletamisega hakkama saavad. Luule süda on “imäkiil massa-iq midägi / ilma saadu ja ilma peetü” (lk 51), ent luuletaja (vähemalt ideaalis) kõneleb kogu maailmaga. Kaplinski on avaldanud oma ingliskeelseid värsse, nüüd lisanduvad venekeelsed.

Samaaegu on luuletaja ainuke töövahend – sõna ja selle tähenduspilv, kultuuriline ja lingvistiline kontekst – habras ja kaduv, hetkeks hingekeeli puutuv, inimelu ajalikkusse sekkuv ja siis kaduv, mäletamatu, põgenev, teispoolnegi: “kord ei ole ju enam vahet sellel kas oled öelnud / paari sõnaga kõik või kõigi sõnadega eimidagi” (lk 24) või “sõid ära viimase oma aia õuna / ja teadsid et sulle ei ole jäänud kaasa võtta / ühtegi suurt ega väikest saladust” (lk 41).

Maailm on inimestevaheline suhe, mille jäädvustus (dialoog) enamasti jääbki intiimseks, osaliste kanda. Selle ilmutamine (ja mäletamine) (kirja)sõna vahendusel on suhteliselt hiljutine nähtus inimkonna ajaloos, saati veel massiline levitamine trükisõnas – raamatuina või ajakirjades. Seda, et sõna sõnumise saatus sõltub lugejast, kuulajast, sellest, kas läheb pärale või mitte, teame me kõik, aga enamasti ei adu, ei teadvusta selle kahepoolsuse mõjuvõimu ja nn sõnumi ümbervormumist. Nii nagu “keegi ei maga kellegagi sama und” (lk 25) nii ka ei loeta ühtki luuletust täpselt samas võtmes. Tuleb ju “eluaeg käia vikatiteral / õhukesel jääl / kahe ilma ja nelja tuule vahel” (lk 15), kuid kas see on seesama tera, seesama jää, ilmad ja tuuled, pole niisama selge.

Luuletaja õnn teadlasega võrreldes on see, et ta võib lasta kahtluse- ja kahkluseiva idanema ega pea ilmtingimata mingit seletusejoonist kaasa andma. Luulesõnadest koorub igaühele iseoma ja iselaadne arusaam, millest üldiselt piisab, mis ongi luulele iseloomulik – anda toitu vihjete ja assotsiatsioonide, kuju- ja mälupiltide maailmale, mitte seda ette (lõplikult) valmis luua, ette ära mäluda.

Oma uues kogus tegeleb Kaplinski  ikka nendesamade maailmaga suhestamise probleemidega, mis teda eluaeg kiusanud on – kuidas me maailma ära tunneme, milline ta meie jaoks on ja kas sellel kõigel on argisemat või kõrgemat tähendust? Kuivõrd maailm üldse eristub inimesest ja on väljaspoolne (“tuul astub minu mina tuule jälgedele”, lk 28), kuivõrd siseküsimus (“see on tõde mis ei jäta meid ka teel pimedasse”, lk 37). “Me ise oleme aeg ei ole midagi muud kui aeg” (lk 29). Ja millised on need loomuliku (looduslikud) peitpildid, mis meid meie leidmistes eksitavad (“ainult mõni värisev / härmas oks / talveõhtu hämarikus / jääb vaatama sulle järele / peeglist / kust lind / on ammu minema lennanud”, lk 10). Ja kas me ise oleme ikka needsamad või pidevas muutumises? Kas aeg on midagi välist ja üldist või sisetunde küsimus – “ja siis tiksuvad kõik kellad / korraga ühes taktis / nagu oleks aeg tõesti olemas” (lk 7)?

Üha vähem on Eestis kirjanikke, kes neid eksistentsi põhiküsimusi julgevad esile tõsta, kõik kaldub paremal juhul olmeirooniasse. Elu tuult ja tormi tuntakse ära vaid siis, kui see igapäeva ulatub ning kannatust ja valu kannab. Tunda ära ja luulesõnana jäädvustada vaiksemategi iilide ennustuslikkus (“tuul aga ei saa kunagi jääda / seisma ja kuulatama / omaenda häält”, lk 6, “kui on tuul ei ole juuri on ainult ankur”, lk 48, “ja vahel sa ei tea kas hõikasid inimest koera või tuult”, lk 47) on süva-kaplinskilik. Aimdus, mis osutub tõeks ja mida kuulda võttes nii mõnigi kõveriti tee saab sirgemaks nii vaimus kui ka maastikul.

Ja üha raskem on kaasaegses melus kuulda ja tabada seda kuulmispiiril looduse toimekal foonil kohmitsevat hoiatust või õpetussõnu (lk 70). Üha valitsevamaks saab vaba langemise tunne (lk 75), mis on looduskehade loomulik olek, kus valitseb Albert Einsteini formuleeritud raskusväljade geomeetria ning geodeetilised jooned määravad masside saatuse (dünaamika). Ühiskonnas ja luules tuleb rohkem tegelda äkiliste kiirenduste ja teiste meeleolumuutustega, mida kirjeldavad paremini nn kriitiliste ja isetekkeliste protsesside teooriad. Neile, nagu luuletuselegi, on iseloomulik korraldumine mingi teab kust tekkinud organiseeriva printsiibi (päheturgatanud sõnadeühenduse) ümber, mille tegelik formeerumine ja tähenduslikkus selguvad alles tagantjärele tarkusena, kuid mille toimimise keskel on üldjuhul huvitav olla (isegi kui tulemiks on kollapseerunud hiidtäht).

Ja nii kannab tuul maailma laiali meie vaevaga loodud sõnadeilma  (lk 57), jättes meid küsima mingi toekama ja kestvama keskme järele – “Tema kelle uni me oleme kuidas ta jättis meid siia / kosmose suurde jahtuvasse rehetuppa” (lk 34), sellal kui “uni tuleb ja hoiab sinust kinni” (lk 31). Seega midagi Russelli paradoksi taolist, küsimaks, kas unede uni on samuti uni või midagi muud. Tõeluse otsingust ei saa Kaplinskile kunagi küll.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming