Jaan Krossist, Bertolt Brechtist ja ? Toomas Liivist

Ain Kaalep

Vastuseks Toomas Liivi ?arlataansusele. Esimesega, Jaan Krossiga, on asi lihtne: surun tal südamlikult kätt, õnnitledes sünnipäeva puhul ja mõttes meenutades meie tutvuse algust 1946. aastal Pagari tänaval Julgeolekuministeeriumi keldris. (Pikk sõprus, tohin ma vist öelda: kõigis asjus pole me küll ju mõnikord ühel nõul olnud, kõige tähtsamais aga siiski alati, ja arvan, et seda on tähele pannud meie lugejadki.)

Teine, Bertolt Brecht, on juba problemaatilisem nähtus. Meenutame kas või ühtainust tema luule motiivi: Lenin. Kui nii Jaan Krossi kui minu Lenini-värsse on täiesti võimalik seletada kui katset selle mehe (idealiseeritud) kuju esiletõstmisega kuidagi kritiseerida tema järeletulija (paljastatud) isikukultust, siis Brechtile niisugust taotlust küll kuidagi omistada ei saa. Isegi siis, kui mõni ärksam kommunismisõbralik kirjanik pärast 1937. aasta võltsprotsesse oma Stalini-usust loobus, pidas ta selle säilitamist fa?ismivastasele võitlusele vajalikuks. (Vt Hans Sahli luuletust ?Raskused lävimisel luuletaja Bertolt Brechtiga (1944)? Loomingus 2004, nr 7.) Ometi võiksime meeles pidada, et kommunistliku partei liiget ei saanud temast kunagi, isegi mitte Saksa DV kodanikku, kui ta ka selles ?sotsialistlikus? riigis suuri tegusid oma Berliner Ensemble?iga tegi: tal oli hoopis Austria kodakondsus! Võime aimata, missuguseid evolutsioone tema hing pidi läbi elama, kui ta pärast seda, kui 1953. aastal Berliini tööliste ülestõusu veriselt maha surusid Vene tankid, võis kirjutada nii (August Sanga tõlkes): Täna öösel nägin ma unes sõrmi, osutavaid minule / nagu mõnele pidalitõbisele. Need olid tööst pahklikud ja / need olid katki murtud./ Te ei tea! hüüdsin mina / süütunne südames.

Saksa DV kirjanikest, keda ?sula-aastail? rohkesti eestindati, oli Bertolt Brecht üks kõige silmapaistvamaid. Tema tõlkijate hulka on kuulunud nii Jaan Kross kui siinkirjutaja. Miks me teda tõlkisime? Noh, meie generatsioonil, liberaalses vaimus kasvatatul, ei olnud harjumust hinnata kirjanikke nende poliitiliste vaadete järgi: huviga loeti nii Nõukogude Liitu tunnustavaid Shaw?d ja Rolland?i kui Saksamaad austavat Hamsunit. Et väga head poeedid olid näiteks Pablo Neruda, Nazım Hikmet ja lähiminevikust isegi Vladimir Majakovski, selles ei saanud ega saa praegugi olla kahtlust. Ja kõigilt neilt võis midagi õppida.

Nõnda sattus meiesuguste kirjandussõprade fookusesse Bertolt Brecht lausa loomulikult. Ei saa kuidagi kõnelda mingist Brechti kultusest, aga tunnistan kohe siinsamas, et mõjule avaldas mõju tema dramaatika-kontseptsioon (nagu muide nii mõnelegi mittekommunistile, näiteks sellised suured mehed nagu Friedrich Dürrenmatt ja Max Frisch). Nägin Brechti teatris intellektuaalse euroopluse jätku, mis siis, et mõneti ?rikastatut? marksismiga (mis ju on olnud ka üks sama tüve võrseid). Meile jõuliselt sisse tunginud veneliku teatrikultuuri (?emotsionaalse?, ?stanislavskiliku?) tasakaalustamiseks näis see olevat kasulik, aidates ühtlasi kinnistada eesti teatrikultuuri traditsioone. (Moskvas studeerinud Voldemar Panso ja tema andekate õpilaste nagu Jaan Tooming vastu ma muidugi ei saanud, aga vähemalt püüdsin pakkuda oma kriitilise suhtumisega natuke pinget, et arengule kaasa aidata?)

Nüüd siis Toomas Liivist, kelle pärast ma siinseid ridu ju kirjutangi. (Vt tema kirjutist ?Innustunud brechtiaan Kross? eelmises Sirbis!) Ta on mulle algusest peale suurt huvi pakkunud. Mäletan, kuidas arutasime Jaak Põldmäega, miks paigutab Toomas Liiv oma tekste värssidesse niimoodi, et tekkivad pausid isegi lausa ebaloogilised võivad olla. Jaak Põldmäe arvas selle taga peituvat ikkagi mingi salapärase rütmilise kaalutluse. Mina küsisin Toomas Liivilt endalt, kuidas selle asjaga on, tema naeratas malbelt ja ütles selle sõna, mis ilmselt temale ongi südamelähedane: ?arlataansus! Et niimoodi omaenda poeetikatki iseloomustada võib, tundus mulle küll üllatav, aga ometi täiesti mõeldav. Luule võimalusi on ju igasuguseid, üks imelikum kui teine?

Et Jaan Kross on midagi (minu arvates aga küll õige vähe) õppinud ka Bertolt Brechtilt, kes ju oli tõepoolest hea poeet, on väljaspool kahtlust. Nimetada Bertolt Brechti ?paadunud kommunistiks? ja Jaan Krossi ?innustunud brechtiaaniks? pole aga midagi muud kui Toomas Liivi järjekordne ?arlataansus. Omamoodi nautida seda ju võib, tõsiselt võtta aga küll mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht