Järge oodates

Kaarel Tarand

Teet Kallas, Mälestused I. Aeg. Mari-Ann Kallase ja Maire Puki korrektuur ja küljendus. Kaanekujundaja Endla Tuutma. Faatum, 2011. 288 lk. Kõigi õuduste keskel, mida piiritu trükivabaduse ajajärgul eluloo- ja mälestusteraamatute pähe välja antakse, võib päris kirjaoskajale tunduda, et ei olegi mõtet sellele turule tunglema minna. Kuid õige on vastupidine: kirjutamise professionaali kohustus esitada põhjalikult ja stiilselt oma elu aruanne ainult süveneb sellest. Ja loomulikult esitab publik väljaõppinud romanisti tekstile ka hoopis kõrgemaid nõudmisi. Tema elu on ju möödunud lugusid vormides ja jutustades, andes ka tühistele sündmustele ja detailidele lugeja silmi avavaid tähendusi. Kirjaniku elu võib küll olla täitsa tavaline või tüüpiline elu, kuid erinevalt tavatüübist, kes kah raamatu publitseerib, peab kirjanik oma loo erilisena näivaks kujutama. Iga potentsiaalse memuaristi ees seisab enne alustamist kaks küsimust: millal ja kuidas? Teise osas on just kirjanik erilise riskisurve all, sest pikalt ja detailselt oma elust aru andes võib ta ju paljastada oma ilukirjandusliku loomingu allikad, prototüübid jms. Siiski tasub ka eeldada, et memuaristika ja romaanide lugejaskond suures osas üldse kattuda ei pruugi ning nõnda jääb vähemasti osa saladuse loorist loomingu kohal ikka terveks.

Ka esimesele küsimusele on raske vastata, kuid siiski tuleks kirjutamine ette võtta pigem varem kui hiljem, sest halbade ootamatuste eest pole kaitstud keegi. Autorite enesehinnang veab ajastuse asjus pahatihti alt ja nii ongi nende suurmeeste nimekiri maailma ajaloos, kel mälestused sootuks kirjutamata jäid, hoopis pikem kirjutanute omast. Nende seas, kes jõudnud kirjutada, kui võtta näide viimasest ajast, on Mihkel Mutt kahtlemata õigeaegselt alustanud: kuus köidet on juba ilmunud, need on põhjalikud ja detailsed. Ning autorit ei pea kahtlustama selles, et tal aja jooksul mälestustes tegelikkus väga moondunud oleks. Jaan Kross alustas aga paraku liiga hilja. Ehkki ka tema sai valmis kaks mahukat köidet, tunneb iga lugeja ära, kui palju hädavajalikke ridu olemasolevate vahelt puudu on. Vladimir Beekman, kes muidu oli küll produktiivne töömees, suutis oma mälu saadused kokku pressida väheütlevale paarisajale leheküljele. Sama hea kui mitte midagi.

Teet Kallas langeb oma mälestuste seeria avaraamatuga kuskile vahepeale. Pole teada, kui mahukas on ta tervikplaan. Esimese köite „Aeg” järgi ei saa selle kohta isegi oletusi teha, sest kogumik sisaldab ühtteist varem osalt ajakirjanduses, osalt vähese levikuga eriväljaannetes avaldatud teksti, mille kohta autor saatesõnas väidab, et on neid tublisti redigeerinud. Need on tükikesed lapsepõlvest, poisieast, vangikongist ja Kalamajast, aga põhiosas siiski mõneaastaselt Eesti muutumise ajalõigult 1980ndate teises pooles. Kui kujutleda mälestuste jõge katkematu voona, siis kuidas küll Kallas oma memuaaride järgmistes osades neist varem kirja pandud episoodidest üle hüppab? Aeg näitab, mis neist „Aja” järgedest saab, palju neid tuleb ja kuidas hüpatakse.

Hoopis keerukam on lugemise sisuline külg. Kallase mälestusjutud on kirja pandud põhiosas juba kümme või enam aastat tagasi. Kallas kui inimene ei ole muutumatu suurus, nagu on hästi paista sellest, kuidas ta oma 1990ndate lõpul kirja pandud lehesarjas „Proovisõidud mälupaadis” hindab sellest omakorda kümmekond aastat varem juhtunut. Praegune lugeja peab neid tekste läbides pidevalt meeles pidama, et nii mõtles näiteks Kallas aastal 1999, aga nii ei pruugi enam mõelda Kallas aastal 2011. Need hirmud, mida paljud Eesti iseseisvuse kestmise osas tundsid enne sajandivahetust, enne Eesti liitumist NATO ja ELiga, peaksid ju tänaseks olema kadunud. Samuti peaksid olema kustunud viimasedki küsimärgid me ühiskonna vaimse ja haldusliku suutlikkuse, aga ka meelerahu ja sallivuse teemade kohalt. Tähendab, seda, mida arvab Teet Kallas aastal 2011, mälestuste esimesest köitest teada ei saa. Ja sellest on kahju.

Kahju on mõnest muustki. Nagu märgitud, on mõni jutt kirjutatud eritellimusel ja vastavalt tellija soovile. Nii on see lugudega Eesti Kirjanike Liidu ja Tallinna 21. keskkooli juubelialbumites ning Eesti Olümpiakomitee kogumikus ilmunutega. Seda pitserit on ka näha ja tajuda vähemasti koolimeenutuste puhul, millest märkimisväärne osa kulub lihtsalt tuntud koolikaaslaste (kellega Kallas samal ajal üldse ei õppinudki) üleslugemisele. Koolialbumis on see tähtis, mälestustes mitte tingimata.

Võib-olla Kallase elu raskeimast aastast, vangla-aastast 1969-70, kirjutatud pala „41. kong” on kahjuks pitsitatud kokku vaid kuuele leheküljele. Ühest küljest on mõistetav autori soov seda katsumust mitte liiga detailselt meenutada, kuid kui juba, siis juba. Kallas märgib ise selles lühiloos, et „vangla on väga raskesti töödeldav aines. See on kui antiikne lavadekoratsioon, mis pole läbi teinud kuigi suuri muudatusi. Kong on kong ja pole eriti tähtis, on selles puunari või kušett, raadiokrapp või teler. Või pole seal üldse midagi. Sest trellid on ikka akna ees. Ja uks on ikka lukus. Kogu küsimus ongi lukus” (lk 93). Ma ei saa sellega vaba memuaarilugejana sugugi nõus olla. Minu meelest on küsimus inimeses, kes seal luku taga on. Kallas ütleb, et kirjutas seal vangikongis „kaheksa paksu kladet” oma romaani „Heliseb-kõliseb … ” esimest varianti. Kuidas seda tehakse, kui kõik, mida kirja panna, saab toetuda ainult kujutlusvõimele, millele huvitavad kaasvangid ja muutumatu keskkond just eriti tiibu ei paku? Kust võetakse mõttejõud ja keskendumine? Loodetavasti saan ma selle siiski mõnest järgmisest köitest teada, praegune vanglapeatükk kvalifitseerub mahult vaid peatüki kondikavaks.

Kõike pikem ja vaidlema ahvatlev osa raamatust on pühendatud vabaduse taastamise eelõhtule. Ses osas on palju avalikkusele hästi tuntud tegelasi, Kallase kõrval ja üle askeldab nii okupatsiooniaja vana kui praeguse vaba riigi uus eliit. Kallas hindab neid, nagu mulle näib, väga omapärasel, keskendaval meetodil. Põhimõtte järgi, et õilsad ei saanud ju tegelikult olla nii õilsad, nagu näisid, aga samamoodi ei saanud formaalselt kurjuse jõudude esindajad olla tegelikkuses nii pahad. Seetõttu leiab Kallas (eranditega kõige karastunumate, nagu Karl Vaino või kas või Arnold Saia osas) mõne sõbraliku sõna või inimliku mõistmise killu nii Bruno Sauli kui ka koguni Rein Ristlaane käitumise ja motiivide kohta. Väiksemad NLKP liikmed rehabiliteeruvad peaaegu automaatselt. Samamoodi tingimusteta andeksanni leiavad kunstiringkonnist pärit „muidu kenade inimeste” poliitilised vääratused (Heinz Valk, näiteks). Hetkeks muutuste päevil poolenisti pühakute seisusesse tõstetud dissidendid (keda Kallas, ise nende hulka kuulumata, nooremail päevil ikka nägi ja tundis) aga märgitakse tuntavalt ära kui kõigi inimlike puudustega lihast ja luust tegelased. Küllap nii ongi õige ja küllap oli eriti need teistkümned aastat tagasi, kui rahvuslik alalhoiuinstinkt sundis peaaegu igaühes tööle väikese sisetsensori. Ja veel kord: oleks väga huvitav teada, millises ulatuses on Kallas oma kunagi kirja pandud hinnangutega praegu nõus.

Et kokkuvõte liiga viril ei saaks, märgin lõpetuseks, et tegu on huvitava, vajaliku ja ladusa raamatuga, mille järge(sid) tasub oodata. Ma ei saa siiski oma korduvmärkuseta, et niisuguste teoste puhul on nimeregister kohustuslik osa. Masin teeb neid ilma vaevata. Register aitab kaasa müügiedule, aga sunnib ka kahekordselt distsiplineeritult ise jälgima, et kõik ikka õige oleks. Praegu on paraku noorsooteatri näitlejast Enn Kraamist saanud Enn Kreem (lk 83) ja akadeemik Peeter Saarist keegi Paavo Saari (lk 35). Ja Juhan Viidingu suhe 21. kooliga oli selleks liiga episoodiline ja tähenduseta, et seda lausa kahel korral ja eksitavalt esile tõsta (lk 32 ja 36). Hea ja odav toimetaja valvaks niisugused vead olematuks. Järgmises osas ehk …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming