Jalgrattast lillenäppajani ja edasi

Wimberg

Tervitus Mika Keränenile Nukitsa konkursil saavutatud edu puhul Mika Keränen on eesti kirjanduses kindlasti fenomen. Sellest on juba palju kirjutatud. Soomlane, Soome passiga. Sündinud 1973. aastal Helsingis. 14aastasena kolis Põhja-Karjalasse, just sinnasamma paika, millest laulab nii kaunisti üks imelisemaid rokilegende soome Leevi and the Leavings. 19-aastasena tuli Eestisse. Alguses õpingud EPA-s metsanduse alal, siis kiire suunamuutus ning Tartu ülikool, eesti keel ja soome-ugri keeled. Supilinna patrioot, hiljem kolimise tõttu ka Karlova patrioot. Hingelt tartlane. Olnud kirjanikuna vahepeal tuntud ka kui Mihkel Kera. Olnud haridusministeeriumis tähtis ametnik. Pärast seda vabakutseline kirjanik. Üldiselt rahulik ja tasakaalukas inimene, aga vahel ootamatult keevaline ja impulsiivne. Millegipärast tahaks öelda, et soome mehele kohaselt. Mika võiks olla kindlasti selline kirjanik, kelle enesele kuulutamise nimel hakkavad kunagi tulevikus eesti ja soome kirjandus jagelema. Umbes nagu Hella Wuolijoki, ja fakt, et eesti kirjandus Wuolijokit veel enesele ei kibele krahmama, annab tunnistust pigem eesti kirjanduse ... hm ... mõningast totrast rumalusest, millest tulevikus, ma loodan, vabanetakse. Praegu on Mika kindlasti täieline eesti kirjanik. Alustas kunagi ammu-ammu luuletustega, andis välja luulekogu „Tähelepanekuid noorusaastatest”. Need luuletused olid eestikeelsed. Ma ei teagi, et Mika oleks kunagi soome keeles luuletanud. Võib-olla on. Aga fakt, et ma meie enam kui kümneaastase tutvuse juures ei ole sellest kuulnud, näitab ka midagi. Muide, Mikal on Soomes olemas n-ö antipood-kirjanik – eestlanna Kristiina Kass, kes on kirjutanud lastelekirjandust osaliselt soome keeles. Aga kui Mika on soomlasest eesti kirjanik, siis Kristiina eestlasest soome kirjanik siiski vist veel ei ole.

Ma pakun, et see oli 2006. aastal, kui minu meilipostkasti laekus üks käsikiri. See oli lugu, mis kaks aastat hiljem ilmus raamatuna, pealkirjaks „Varastatud oranž jalgratas”. Käsikirja autoriks oli märgitud Alice Jõgeva. Käsikirja saatis küsimus, kas oleksin nõus seda keeleliselt toimetama. Ega ole vahest vaja uuesti märkida, et tegu oli eestikeelse käsikirjaga? Igatahes, too imelikku naisenime kandev käsikiri, mille autoriks teadsin kohe olevat Mika, oli kirjutatud igati viksis eesti keeles, mis kannatas ainult selle häda käes, et eestikeelne ilukirjandus päris täpselt nii siiski ei kõla. Kostsin, et hästi, hakkan tegelema, aga hetkel ei ole mahti – mõne aja pärast.

Ma pakun taas, et tubli aasta see käsikiri lihtsalt ootas mu arvutis, kuni ma selle uuesti üles leian. Ja siis järsku, ühtäkki, mõtlesin, et kui õige nokitseks sutsu. Ootamatust energiapuhangust tagant tõugatud, avasin faili ja nokitsesin paar lehekülge. Siis jäi töö uuesti mõneks ajaks toppama, kuni leidsin uuesti energiat sutsu nokitseda. Niimoodi nokitsesin, mõne lehekülje kaupa, selle käsikirja kallal ka oma aasta. Kiiret ei olnud, sai rahulikult teha. Sõnu sättida, lausejärge siluda, sünonüüme kaaluda. Töö oli veidi teisem kui toimetaja, isegi korrektori oma tavaliselt. Ütleks, et huvitavam, loovam, loomingulisem. Lause lause järel häälestasin teksti kõlama selliselt, nagu eestikeelne juturaamat peaks mu meelest kõlama. Mikale mu töö tulemused istusid, ärgitas aina takka. Nõnda sai tekst 2008. aasta sügisel raamatuküpseks.

Sai alguse eesti lastekrimkade sari: „Varastatud oranž jalgratas” (2008), „Peidetud hõbedane aardelaegas” (2009), „Vana roosa maja” (2010) ja „Salapärane lillenäppaja” (2011). See sari on planeeritud jätkuma. Ega saagi teisiti. Tammsaare kirjutas pentaloogia. Sama peab saama Supilinna noordetektiividest!

Mika on saanud hakkama eesti kirjanduses – ma spetsiaalselt ei hakka tema teeneid pisendama, paigutama neid ainult lastekirjanduse alla – millegi väga olulisega. Lugu! Saate aru, tal on lugu! See on põnev! Saate aru, põnev! Põnev lugu on nähtus, mida eesti kirjanduses leiab väga harva. Ka lastekirjanduses. Seda kirjutada on raske, selleks peab olema jutuvoolu ette rakendatud vähemalt kuus tori täkku, steriliseeritud pegasusest ei piisa, ja neid täkke peab ohjes hoidma raudne käsi. Põneva looga silma paista, tunnustust leida on veel raskem. Põnev lugu on snoobide arvates madal. Indrek Hargla on üle kümne aasta vehkinud põnevaid lugusid kirjutada ja nüüd lõpuks sai ta mullu kriitikute ja hulkade poolt „avastatud”. Mikal on sellega võrreldes hästi läinud, tema avastasid kriitikud ja hulgad poolt kohe pärast sarja esimese raamatu ilmumist. Lapsed, vanuses 8–13, kes on Mika krimkade sihtgrupp, ei tea veel snobismist midagi. Kui neile meeldib, siis nad fännavad julgelt, ja kui neile ei meeldi, siis nad vaatavad mujale ja haigutavad julmalt.

Eesti tänapäeva lasteproosas domineerib tundlemine ja fantaseerimine lühipala vormis. Sitse-satse, pitse-patse, haldjaid, päkapikke, fantastilisi olendeid, mõmmisid ja kiisusid, mudilaste lõbusaid juhtumisi kodus ja varateismeliste sekeldusi koolis on rohkelt. Sel taustal on Mika looming eripalgeline ja värskendav. Äkki hakkavad lapsed ise ka juba tüdinema loomalugudest ja võluilmadest – tahavad lugeda tänapäeva eesti lastest realistlikus ümbruses, põnevat lugu, kus seiklevad lahedad nendesarnased tegelased, saab aeg-ajalt nalja ja vahel on mõtlemiseks paus ka sees?

Neljast seni ilmunud raamatust olen toimetanud kolm, „Vanal roosal majal” oli teine toimetaja. Mõnikord olen teinud väikest vallatust ka, pistnud teksti sisse midagi omaltki poolt ja jäänud rõõmsalt niheledes ootama Mika reaktsiooni. Alati on Mika minu huumorist aru saanud ja sellega päri olnud. Nii on raamatuisse saanud mõni seik, mida Mika ise poleks sisse pannud. Näiteks loeb peategelane Mari kuulsaid romaane „Tom Sawyeri seiklused” ja „Saladuslik saar”, ja küll siis raamatukoguhoidjad kiidavad, et autor teeb tänuväärset tutvustustööd! Aga selgub, et Mika ise polegi neid romaane lugenud! Noores eas, kui on sellise lektüüri aeg, neelas tema hoopis just nimelt noorte krimkasid ja loomulikult koomikseid, mida tolle aja Soomes, erinevalt Eesti NSVst, oli külluses. Ei mingit maailmaklassikat. Ta on seega lootust andev näide – vähemalt noile raamatukoguhoidjaile –, kuidas jalgpalli, koomiksite ja metsanduse kõrvale võib ühel päeval mahtuda ka kirjandusloome. Mis puutub jalgpalli, siis on Mikal Soomes kaugemas minevikus välja teenitud õigus jalgpallikohtunikuna vilistada, seejuures isegi rahvusvahelistes mängudes.

Mika on raudselt tulevane eesti kirjandusklassik. Küllap ka tuleviku kirjanduskriitikud on piisavalt nõmedad, et jagada tähtsa näoga häid raamatuid väärtuslikuks kirjanduseks ja tore-kah-kui-on lastekirjanduseks. Mina sellist jagamist ei tee. Eno Raud, Holger Pukk, Robert Vaidlo, Heino Väli, Juhan Jaik, Raimo Männis, Henno Käo, Olimar Kallas, Jaan Rannap on minu arust olnud vingete lugude autorid, ja austusest nende vastu ei tõsta minu käsi neid iial kuhugi imaginaarsesse liivakasti, et „väärikad onud ja tädid” saaksid samal ajal tähtsaid jutte ajada. Olen arvamusel, et ainuüksi Astrid Lindgren on maailma rohkem mõjutanud kui terve armee neid onusid ja tädisid kokku, ning nimed, keda nimetasin, ja paljud veel hoiavad nagu elevandid enda turjal seda maailma, kus üldse raamatuid kirjutatakse ja loetakse. Kindlasti kuulub sesse auväärsesse seltskonda peatselt ka Mika Keränen.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht