Jalutamise erootika

 

  Keskkooli algul, ühel talvel minestasin enne inglise keele tundi ära. Olin mitmele klassikaaslasele kodutööd nagu muuseas valmis visanud (lühikesed kriminaalsed lood) ja siis kuidagi pahkluualuse soone tooli- või lauanurga vastu niisuguse põrakaga ära löönud, et hing jäi kinni ja silmad virvendasid. Kummardusin kähku aknast välja ja hingeldasin jäist õhku ? see tundus aitavat ja istusin oma kohale tagasi.

Järgmisel hetkel lõi nuuskpiiritus mind virgeks ja sagisid kõik mu ümber ? olin üsna dramaatiliselt lauale vajunud. Kutsuti kooli medõde ja me läksime arsti kabinetti. Kas sa käid alati nii kiiresti, imestas õde. …Või ainult siis, kui minestanud olen, lõpetasin naerdes ta lause.

Pärast lühikest läbivaatust, mille käigus hullemaid terviserikkeid ei tuvastatud, saadeti mind koju ja soovitati rohkem värskes õhus viibida. Kodust ärgitatigi mind jalutama, öeldi ka, et kui jõuad, tee kohe üks pikem tiir. Ma siis läksingi kunstjärve tagant vana makaronivabriku teele, sealt edasi puiesteele Uueveski ja bussijaama vahel…

Nii avastasin jalutamise. Või taasavastasin, sest pea kõikides paikades, kuhu nüüd sattusin, olin tegelikult väiksena koos vanematega käinud, ent ei mäletanud sellest enam kuigi palju. Ja põhikooliajal olin enamjaolt mütanud vaid oma õues; linnas liikunud vaid tavateid mööda: teatris, kinos, raadioringis, tennisetrennis, taskurahakopikaid plaadi- ja raamatupoes laiaks löömas…

Nüüd aga kõndisin ikka ja jälle mõnel ennelõunal või (veel parem) pärastlõunal kaua mööda päris kõrvalisi tänavaid ? raudtee ääres, järve ääres… Või siis lausa maanteel linna piiril ? ühel pool töökojad, teisel pool rohtunud põllud. See piiril viibimine oli erutav, loojangueelne õhtuvalgus võimendas piiritunnet veelgi…

See oli ju omamoodi lantimine. Kuigi mingeid suhteid ju iialgi ei tekkinud ? olin häbelik nohik ja pealegi vallatud lootusetust kirest kõrgi ja ilusa klassiõe vastu. Ja ometi pakitses hinges mingi ebamäärane lootus ? et kui ma lähen õigel ajal õigesse kohta (olgu see või linnast väljas), siis juhtub Õige Asi.

Nii mõnigi kord tuligi mõni ilus tüdruk vastu, või siis tulid nad paaris ? ma ei pidanud neid Õigeks Asjaks ? ainult selle läheduse tunnistajateks. Süda laulis neist ja ma olin kindel, et kõik sujub.

Sellest seisundist endast mulle juba piisaski, loovisin sellega pool linna läbi ning koju jõudeski meelisklesin selles.

Ja viimaks pani see mind kirjutama. Mitte enam kriminaallugusid klassikaaslaste kodutöödeks, vaid oma lugusid ? Õigetest Asjadest, mis neil jalutuskäikudel pidanuksid juhtuma. Nüüd nad siis juhtuvadki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming