Jean Marie Gustave Le Clézio „hea metslase” otsingul

Triinu Tamm

Le Clézio loomingu saab paigutada pika ajalooga kirjandustraditsiooni, mille märksõnadeks on „eksotism” ja „Teine”.'

J. M. G. Le Clézio, vastne Nobeli kirjanduspreemia laureaat, astus prantsuse kirjandusse mässajana. Tema esimene romaan „Protokoll”, mille ilmudes 1963. aastal oli selle autor vaid 23aastane, oli mäss moodsa lääne ühiskonna ja tehnokraatia vastu ning ühteaegu ka mäss traditsioonilise psühholoogilise romaanivormi vastu. Le Clézio kasutab kollaaže, katkeid fiktiivsetest ajaleheartiklitest, teksti on pikitud joonistusi, fotosid, mõned sõnad on maha tõmmatud, mõned laused jäävad lõpetamata. Peategelane Adam Pollo on kummaline, hullumeelsuse piiril vaakuv tüüp, kes eirab ühiskondlikke norme. Küllap oli mäss sel ajal õhus ja mässajaid oli ju teisigi. Ometi ei soovinud Le Clézio, et teda seostatakse toona Minuit’ kirjastuse ümber koondunud „uue romaani” rühmitusega, mis samuti otsis uut romaanikeelt ja millega kriitikud teda alguses siduda püüdsid. Ja kui Prantsusmaa noorsugu 1968. aastal barrikaadidel turnis, oli Le Clézio juba Mehhikos. Le Clézio mäss on alati olnud verbaalne.

Loomingulise tee alguses paelus Le Cléziod vormi küsimus: ta otsis uut kirjutamisviisi, eesmärgiga tabada maailma selle materiaalsuses, vahetult, aistingu tasemel, sensoorselt.

Le Clézio esimeste romaanide peategelasteks on enamasti eluheidikud, ühiskonna äärealade asukad. Juba teoste pealkirjad on kõnekad: „Palavik”, „Veeuputus”, „Põgenemiste raamat”, „Sõda”. Ühise nimetajana on kriitikud sageli toonud välja märksõna „põgenemine”.

Edaspidi läheb Le Clézio teoste vorm traditsioonilisemaks, liikudes suurema lihtsuse suunas ja omandades lüürilisi noote. „Varju poolele” – moodsa ühiskonna pahed ja hädad, linn, masinad, müra, mass, kord – lisandub „valguse pool” – loodus, vaikus, harmoonia, maagia. Tegelased enam mitte ainult ei põgene kusagilt, vaid on teel kuhugi, enamasti iseenda ja oma hingerahu otsingul.

Selle 1970. aastatel aset leidnud tooni ja stiili muutumise kohta ütleb ta ise: „Sest kui te otsustate, et ei räägi enam sellest, mida te vihkate, mis teile haiget teeb, vaid sellest, mida te armastate, siis ei saa enam kasutada sama kirjutamisviisi.”

Sellest ajast saadik iseloomustab tema loomingut suurem isiklikkus ja autobiograafilised elemendid, ilmuvad seosed autori ja tema tegelaste vahele (näiteks pühendused esivanematele). Le Clézio ise on öelnud: „Noorest peast meeldib ikka üllatada, pärast öeldakse seda, mis on oluline.”

Narratiivi pidev kahtluse alla seadmine iseloomustab aga Le Clézio loomingut tänase päevani: see on avatud erinevatele žanritele, jutu sisse on põimitud katkendeid ajalookroonikatest, muistenditest, päevikutest, kirjavahetusest.

 

„Olla korraga siin ja mujal, korraga mitmes loos”

Kodumaatus ja nomaadlus on Le Clézio elus olnud olulised teemad. Le Cléziode perekond on pärit Bretagne’ist, selle üks haru rändas XVIII sajandi lõpus välja Mauritiuse saarele. Jean Marie Gustave on sündinud küll Prantsusmaal, kuid lood eelmisest elust ja mahajäänud sugulastest olid perekonnas igapäevane jututeema. Seitsmeaastaselt reisis ta koos ema ja vennaga Nigeeriasse isa juurde. Teel, laevas kirjutas ta oma debüütromaani, mis algab sõnadega „Millal te ära sõidate, härra Awlb?”. Nigeerias kohtus ta esimest korda elus oma isa, sõnaahtra, range ja üdini oma arstiametile pühendunud mehega. Ühtlasi avastas ta absoluutse vabaduse, kolimine Teisest maailmasõjast toibuvalt Prantsusmaalt tsementpõranda ja õlgkatusega onni Ogojas oli kahtlemata radikaalne elumuutus.

Ülikoolis käis Le Clézio Inglismaal Bristolis, kus ta õppis filoloogiat ja kirjandust. Kohustusliku sõjaväeteenistuse asemel valis ta prantsuse keele õpetamise: kõigepealt saadeti ta Taisse, seejärel Mehhikosse. Seal tekkinud huvi indiaani põlisrahva eluviiside ja kultuuripärandi vastu oli sedavõrd suur, et 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses elas ta koos ühe embera indiaanihõimuga. Sellest kogemusest sünnib autobiograafiline mõtisklus „Haï”. Hiljem on Le Clézio tõlkinud prantsuse keelde indiaani müüte ja muinasjutte ning asutanud koos sõbra Jean Grosjeaniga kirjastuses Gallimard raamatusarja „L’aube des peuples”, kus ilmuvad rahvaste eeposed, müüdid ja legendid.

Hiljem on ta pikemalt või lühemalt elanud Nice’is, Pariisis, Mauritiusel, Mehhikos, Bangkokis, Bostonis. Praegu peab ta oma koduks nii Albuquerque’ linna USAs New Mexico osariigis kui ka Bretagne’i, kus tal on väike maja otse ookeani kaldal.

Hiljuti antud intervjuus ajakirjale Nouvel Observateur ütleb Le Clézio: „Ma kannatan, sest ma ei kuulu mitte kuhugi. Ma kadestan indiaanlasi, kes klammerduvad oma maa külge nagu kivid või taimed. Mina pole kusagil kodus. Minu ainus võimalus on kirjutada raamatuid, need on minu ainus kodumaa.”

Tema rännuteed on kajastamist leidnud arvukates esseeraamatutes ja fotodega illustreeritud reisikirjades. Neist ajendatud küsimused jooksevad aga punase niidina läbi kogu tema loomingu. Ka Le Clézio romaanides kohtame palju võõraid maid ja kaugeid paiku ning eksootilisi inimesi, kellel on alati kanda oluline roll.

 

 

Teise apoloogia

Le Clézio loomingu saab paigutada pika ajalooga kirjandustraditsiooni, mille märksõnadeks on „eksotism” ja „Teine”. Eksotism kirjanduses ei tähenda palmipuud ja kuuma liiva, vaid seda, et võõras topoloogiline ja/või sotsiaalne ruum ise on tegelase otsingu eesmärk. Sealjuures on oluline, et säilib vana (mõtteline) taustsüsteem, uus ja vana astuvad omavahel dialoogi. Niisiis põhineb eksotism „oma” ja „võõra”, „siin” ja „mujal” ja laiemalt „minu” ja „teise” dihhotoomial.

Üks põhjapanevamaid sündmusi eurooplaste eksotismikogemuses on kahtlemata Ameerika avastamine. Raamatus „Ameerika avastamine” ütleb Tzvetan Todorov: „Inimesed, kes seni olid moodustanud osa ilma tervikuta, avastavad nüüd terviku, mille osad nad on.” Kõnekalt sümboolne on tõsiasi, et ka Le Clézio avastas enda jaoks teadlikult Teise just nimelt Ameerikas, indiaanlaste seas elades. On selge, et kohtumine võõraga paneb esitama küsimusi iseenda kohta, see toob kaasa teatud relativismi. Sellest viljakast pinnasest võrsuvad Euroopa kirjandustraditsioonis uued teemad, arhetüüpsed tegelased, uut hoogu saab ka „hea metslase” müüt. Seejuures on „hea metslase” motiiv osa suuremast kuldajastu müüdist, mille kohta leiame teavet juba antiigist. Huvituseta pole ka tõsiasi, et kuldajastu müüt esineb ka nn metslaste endi pärimuses.

XVI sajandist peale kujuneb Euroopas välja kaks võrdlemisi äärmuslikku suhtumist Teisesse: temas nähakse kas õnnelikku, primitiivset (selle sõna ajalises tähenduses) loodusega harmoonias elavat inimest või siis ohu allikat, madalamal arengutasemel metslast, barbarit. Igal juhul annab see kirjanikele ja filosoofidele võimaluse esitada küsimusi inimese olemuse, tsivilisatsiooni ja rikutuse seoste kohta. Nagu ütleb Michel de Montaigne oma essees „Laste kasvatamisest”, tuleb võõraid maid külastada selleks, „et tuua sealt kaasa eeskätt teadmisi nende rahvaste mõttelaadist ja nende eluolust ja hõõruda ja lihvida oma ajusid kokkupuutes teise inimese ajudega”. Sellest saab ka ohutu viis teha kriitikat oma ajastu kommete, tavade ja valitsejate aadressil. Näiteks sobivad siia nii Montesquieu’ „Pärsia kirjad”, Voltaire’i „Candide” kui ka Diderot’ „Lisandusi Bougainville’i kirjale”.

Teisest rääkides seisab kirjanik tegelikult keerulise väljakutse ees: kuidas rääkida Teisest nii, et ka temal oleks sõnaõigus, taandamata teda pelgalt (eksootiliseks) objektiks. Varasemas reisikirjanduses kohtame sageli, et domineerib „oma” vaatepunkt, kõik võõrapärane on vaid dekoratsioon reisimehe seiklustele. Pierre Loti, kes tänaseks on küll juba põlu alla langenud kui poliitiliselt täiesti ebakorrektne kirjanik, viljeles XIX sajandi lõpus seesugust (tol ajal ülimalt populaarset) romaani. Teine võimalus on kirjeldada Teist ja tema maailma autonoomsetena, toomata sisse võrdlust või lugemata moraali. Sellise lähenemise seadis XX sajandi alguses ideaaliks Victor Segalen.

Pole vähimatki kahtlust Le Clézio heades kavatsustes, kui ta toob oma teostesse kõiksugu eksootilisi elanikke maailma eri paigust. Tema enda sõnul on meil neilt palju õppida: keskkonna ja elu kõikvõimalike vormide austamist, rikkuste omavahel jagamist, unenägude ja intuitsiooni tähtsust, müüdi rolli kujutlusvõimes. Kas ja kuidas õnnestub aga Le Cléziol endal vältida „hea metslase” lihtsustavat retoorikat, kaldumata klišeedesse? See osutub tõesti kõvaks pähkliks, esmapilgul ehk liigagi kõvaks. Paljasjalgsed, napis rõivais, sõnaahtrad ja looduse rütmide järgi elavad inimesed Le Clézio romaanides meenutavad sageli otse vastupandamatult XVIII sajandi „häid metslasi”, Rousseau’ käsituses riigist rikkumata looduslapsi.

Ometi on Le Cléziol õnnestunud leida võtteid, kuidas lasta kõlada ka Teise häälel. Näiteks pärismaalasest (pea)tegelase sisemonoloogi kaudu. Niimoodi osad otsekui vahetatakse, Teiseks saab hoopis valge inimene. Teine võimalus vältida hegemoonset kõnet on jutustavate häälte paljusus. Näiteks oma Mehhiko vallutamisele pühendatud essees „Mehhiko unenägu” laseb ta kõlada müüdil, muinasjutul, ajalooteabel ja oma kogemusel.

Le Clézio ilukirjanduslikus loomingus kohtame sageli otsingu teemat: (lääne) elust tüdinud valge inimene asub otsingu-teekonnale. Ja sellel teel on otsustava tähtsusega roll mängida just kohalikul elanikul. Romaanis „Kullaotsija” on selleks pärismaalasest neiu Ouma, „Karantiinis” Suryavati, „Onitshas” Oya, kes peategelase harmoonilise elu saladustesse pühendab. Teine on alguses peegel, seejärel eeskuju ja lõpuks osa „minast”.

Le Clézio on oma isikliku kogemuse Teisega kokku võtnud essees „Haï”, kus juttu tema elust indiaani rändhõimus: „Ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga nii see on, ma olen indiaanlane. Ma ei teadnud seda enne, kui kohtusin indiaanlastega Mehhikos, Panamas. Nüüd ma tean seda. Võib-olla pole ma väga tubli indiaanlane, ma ei oska maisi kasvatada ega piroogi ehitada, meskaliin ei avalda mulle suuremat mõju. See puudutab aga kõike ülejäänut: viisi kõndida, rääkida, armastada, karta”.

Ilmselt on tänasel päeval, kui maailm on jäänud väiksemaks kui kunagi varem, Teise küsimus endiselt tähtis ja päevakorral. Ehk on juba tõesti aeg jätta seljataha maadeavastustega alanud ajastu, mil Teist on püütud koolutada, allutada või koguni hävitada. Aeg taotleda võrdsust, ilma et sellega kaasneks identsus, dialoogi, milles ühtki häält ei sunnitaks vaikima. Ja selle dialoogi pidamisel on Le Clézio panus kahtlemata märkimisväärne. Lõpetagem Emmanuel Lévinasi sõnadega: „Meie ajastu on tegutsemine tulevase maailma heaks, oma ajastu ületamine – eneseületamine, mis nõuab Teise epifaaniat.”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming