Jeesus ja ta bodyguard

Toomas Paul

5. juulil 1946. aastal esitles prantsuse disainer Louis Réard esmakordselt uusi naisterõivaid, bikiine, mille näitamiseks suutis ta palgata üksnes striptiisitari. Striptiisitar Micheline Bernardini ilmumine skandaalses naba paljastavas kaheosalises ujumiskostüümis Pariisi menuka basseini Piscine Molitori ääres toimunud moeetendusel pani rahva ahhetama.

Uudne naiste rannakostüüm sai nime Vaikses ookeanis asuva Bikini atolli järgi, kus USA oli tuumapommi katsetanud. Pariisi moeajakirjandus ironiseeris, et päevitusriided ristiti bikiinideks, sest kandja paistab olevat tõusnud pommiplahvatuse rusude seest, seljas see vähene, mis alles.

1950. aastatel kandsid bikiine ainult Cannes’i filmifestivali tähed. 1952. aastal rabas filmis “Tütarlaps bikiinides” nende nappide hilbukestega üldsust 18aastane Brigitte Bardot, keda hakatigi kutsuma bikiinitüdrukuks.

Aga praegu? Praegu on naba näitamine kohustuslik ka tänavarõivaste kandmisel.

Kui 1951. aastal ilmus marksist Nikos Kazantzakise romaan “Viimne kiusatus”, pani Vatikan selle keelatud raamatute nimekirja. Kui 2007. aastal ilmus romaan eesti keeles, on tõlkijaks teoloog Kalle Kasemaa ning kirjastajaks katoliikliku taustaga Johannes Esto Ühing. Maailm muutub.

Viimastel aastakümnetel on Jeesuse inimlikkust nii innukalt eksponeeritud, paljastatud ja lahatud, et Kazantzakis näib üsna siivas. Pealegi ei ole too kunagi furoori tekitanud raamat realistlikus stiilis ajalooline romaan, vaid fiction. Tänapäeva Eestis, Euroopa sekulariseerunuimal maal – nii kinnitavad religioonisotsioloogid Jaanus Plaat ja Lea Altnurme –, paistab pigem usupropagandana.

Evangeeliumides on Jeesuse viimane võimalus valida ristilöömise asemel tavalise inimese elu enne ta kinnivõtmist Ketsemani aias. Jüngrid magavad ja tema võiks vaikselt kaduda enne vahistajate kohalejõudmist. Loogiline. Kazantzakisel aga hajub piir võimaliku ja võimatu vahel. Tema meelest võinuks Jeesus ristilt lahkuda ka siis, kui mustlased – või inglid, sellel ei ole vahet – olid ta sinna juba naelutanud (lk 406).

Romaan on eksalteeritud, ka olustikku kirjeldades. Kerjuseid kärvab nagu kärbseid. Jeruusalemma rikkad tegid hommikul uksed lahti, nägid lävel öö jooksul nälga surnud inimesi, astusid siidrüüd kergitades üle surnukehade, minnes jalutama sammaskäiku templi ümber (lk 251). Templis põles päeval ja ööl seitset liiki viirukit ning suits oli nii paks, et kitsed aevastasid veel seitsme penikoorma kaugusel (lk 333). Neli päeva mulla all olnud Laatsarus tuias ringi võika zombina (lk 337, 362j, 379j), sest “Jumal ei saanud veel roiskumisest jagu” (lk 358).

Kazantzakise tegelased on afekteeritud, muudkui nutavad ja vihastavad. Nägemused ja “reaalne” elu, inimesed ja viirastused veiklevad romaanis kaleidoskoopiliselt. Ei mingit psühholoogilise usutavuse taotlemist. Maarja poja meeleolud ja vaated vahelduvad nagu unes. Ta väidabki, et tal on ainult unenägudesse usku (lk 134). Unenäod ei ole ei inglid ega deemonid. Kui Lucifer tõstis Jumala vastu mässu, jäid unenäod kõheldes deemonite ja inglite vahele seisma, ja Jumal viskas nad une sügavikku (lk 428).

Kõik piirid on voolavad. Kui Jeesus selgitab Betaania külavanematele, et ta jättis oma töö, tuli kodunt tulema ja pühendas end Jumalale, ütleb pime naerdes: “Hästi tegid, noormees, et maailma käest pääsesid. Aga vaata ette, vaeseke – sul on tegemist jubeda deemoni, Jumala endaga. Kuidas sa temaga hakkama saad?” (lk 247).

 

Jeesus ja naised

Kui peategelaseks pidada Magdala Maarjat, oleks tegemist Jeesuse onutütre Magdaleena õrna ja õnnetu armastuse looga. Tema armastas tõesti Jeesust, lapsest saadik, mil nad mängisid erutavaid erootilisi mänge.

Aga Jeesusele ei lähe Magdaleena korda. Kui surmaagoonias kogetud visioonis tapab Saulus Magdaleena, kuulab Jeesus pikemata oma kaitseingli soovitust ning läheb Betaaniasse Maarja juurde ega põlga ära ka ta õde Martat, kes siis hakkavad võidu lapsi sünnitama. Sest “maailmas on üksainus naine, tal on loendamatu hulk nägusid. Langeb üks, kerkib teine. Sureb Maarja Magdaleena, on elus Laatsaruse õde Maarja” (lk 418).

Jeesusesse olid armunud ka Betaania Maarja ja Marta. Kõiki neid iseloomustab äärmine malbus ja isegi armukadeduse puudumine. “Mõlemad Maarjad olid kükitanud õpetaja jalge ette ning piilusid vargsi teineteise käsi, rinda, silmi, suud, juukseid ning püüdsid murelikult selgusele saada, kumb on kaunim” (lk 365).

Kazantzakise järgi on naise ja mehe psüühika täiesti erinev. Kui Betaania Maarja väidab, et naisterahvale ei aita vaikusest, ta tahab ka head sõna, korrigeerib Marta: “Naisele, õnnetule, ei aita ka heast sõnast. Ta tahab meest, kelle sammudest väriseks maja; ta tahab imetada last, et rinnal oleks kergem… Naine tahab palju asju, Jeesus Galileast, paljugi – aga kust teie, mehed, seda teate!” (lk 244j). Omast kohast on huvitav, et ka feministi Marianne Frederiksoni romaanis “Maarja Magdaleena järgi” (e.k 2001) tahaks armastav naine kiskuda Jeesuse välja ohtlikust poliitikast ja metafüüsikast.

Kazantzakis ei hoia kokku värve ega sarkasmi jüngrite kamba närususe kirjeldamisel. Kõrtsmik Küreene Siimon, ainuke mees, kes astus otsustaval hetkel Jeesuse kaitseks välja, nimetab veinivaatide taha peitu pugenud jüngreid arulagedaks rämpsuks. “Oh, õnnetu Messias, millised sõdurid sa valisid maailma vallutamiseks? Minu oleksid sa pidanud valima. Kuigi ma olen joodik, on mul autunnet. Kui on olemas autunne, võid olla kurjategija ja kõlvatu, aga sa oled mees. Kui ei ole autunnet, siis ole kas või ingel, aga sa pole küünemustagi väärt!” (lk 404).

Kõik Jeesuse kaaslased on vanapoisid, ja kui olla aus, siis – ega sellised äpud ei paku ka naistele huvi. Kuigi peigmeeste põud oli Kazantzakise järgi tollal suur ja kaunid piigad jäidki ootama. Neid ei tõmba pereelu. Jeesus oli kolmekümneaastane, aga ikka veel vallaline, neitsi. Ta polnud kunagi hoolinud oma halvatud isast ega õnnetust emast. “Tema otsib mind, aga mina otsin Jumalat, me ei saa kunagi kokku,” vastas Jeesus onule, kes talle seda ette heidab. “Sul ei ole südant. Sa pole kunagi inimese kombel armastanud oma isa ja ema.” “Seda parem. Mu süda on hõõguv süsi, kui seda puudutada, siis see põletab” (lk 130).

Jeesus silitab küll aeg-ajalt Maarja Magdaleena juukseid, aga see on mõlema jaoks erineva tähendusega. “Magdaleena, mu õde,” ütles Jeesus, “inimesed tulid mind otsima.” Kuid Magdaleena oli süüvinud õpetaja silmadesse ega kuulnud midagi. Ta polnud kuulnud midagi sellest, mis Jeesus oli kogu selle aja jooksul talle öelnud. Ta oli rõõmustanud üksnes õpetaja häälest, hääl ütles talle kõik. Ta ei olnud mees, talle polnud sõnu tarvis. Ükskord ta ütles Jeesusele otse: “Miks sa räägid mulle tulevasest elust? Ma pole mees, mulle pole vaja teist, igavest elu. Ma olen naine ja üks hetk armastatud mehega on igavene paradiis, üks hetk eemal armastatud mehest on igavene põrgu. Meie, naised, elame igavikus juba selles maailmas” (lk 322).

Selgemalt kordab Magdaleena sama visiooni variandis: “Ei, ma ei palu Jumalalt paradiisi igavesi rõõme, ma olen naine ja palun armu mehelt. Ma kaisutan meest, keda ma armastan, ma ei taha muud paradiisi. Igavesed rõõmud on meeste jaoks. Naine on õnnelik ainult piiride vahel. Naine on tsistern, mitte allikas” (lk 433). Ja seepärast: “Kui sa oled seitsmendas taevas ja mööduja küsib sinult klaasi vett, tule alla, et seda talle anda. Kui sa oled askeet ja naine palub sult suudlust, tule eemale oma pühadusest, et seda talle anda. Muidu ei ole sul lunastust” (lk 411). Õige mees vastab: “Hing on elav loom ja tahab toitu. Suu, mis on mu habeme ja vuntside vahel, on tema suu, teist suud tal ei ole. Iga naise üsas istub laps tummalt, tardunult, sirutab käed valguse poole, tahab tulla välja. Mehe käes on võti – tehku siis uks lahti! Kes ei sigita, tapab” (lk 422, vt ka lk 427).

Kazantzakise Jeesus ei ole püha Antonius, kelle nägemused koosnesid võrgutavatest naistest. Tema ihu ei vaja naisterahvast, tema ajab Jumalat taga. Ei Jeesus ega ta kaaslased tunne mingit himu naiste järgi. Nemad taotlevad Iisraeli vabastamist ja otsivad raevukalt Jumala tahtmist. Vana Joonas sedastab: “Seda juhtub nendega, kes ei võta naist ja tahavad päästa maailma. Seeme tõuseb neile pähe ja teeb kahju mõistusele. Võta õigel ajal naine, kuluta tema peale oma jõud, tee lapsi, siis sa rahuned!” (lk 314).

 

Juudas – Jeesuse tugi ja hukaitsja

Romaani peategelaseks on Juudas. See antakse teada juba teose ekspositsioonis, esimese peatüki unenäos, kui Punahabe koos kääbustega ajab Jeesust taga, et teha puusepast, kes valmistab riste roomlastele vabadusvõitlejate hukkamiseks, Messias.

Jeesuses oli sügaval haav, mida aeg ei suutnud sulgeda. Nad olid olnud lapsed ja mänginud üheskoos. Juudas oli temast kolm aastat vanem. Kord paiskas Juudas Jeesuse pikali ja lõi teda. Pekstu tõusis sõna lausumata jalule, kuid häbenes ja kartis ega läinud enam teiste lastega mängima. Ta kössitas ihuüksi õuel ning otsustas ühel päeval häbi endalt maha pesta ja näidata teistele, et ta on palju parem kui nad kõik, jätta nad kaugele selja taha (lk 18).

Enda paremana näitamiseks annab talle võimaluse just sama Juudas. Jeesus ise on äärmiselt selgrootu, kõhkleb kogu aja. Mitte ainult algul, vaid olemuslikult. Olgu siin paar lõiku näitena paljudest taolistest: “Jüngrid taganesid kohkunult. Kas õpetaja oli peast segi läinud? Ta oli viimasel ajal muutunud jõngiks ja jonnakaks, tema üle puhusid veidrad ja muutlikud tuuled. Mõnikord säras tema nägu nagu tõusev päike, nii et kõik tema ümber valgustus, teinekord oli ta nägu pime ja silmad täis meeleheidet” (lk 334). Viimasel ööl jüngritele lahkumiskõnet pidades “lõi Jeesuse süda nõrgaks”. Kuid Juudas vaatab karmilt talle otsa, nii et “kohe ajas Jeesus pea püsti, naeratas Juudale kibedalt” (lk 391). Jeesusest ei saanuks juhti, tal puudub täielikult juhi karisma.

Juudas on Jeesuse ihukaitsja, näiteks Naatsareti külakakluses, kus Jeesust taheti vaeste ülesässitamise eest lintšida (lk 281j). Selootide kardetud pealik Juudas päästab Magdaleena teise jõugupealiku Baraba käest, kui see kavatseb teda hukata, sest naine tegi prostituudi tööd ka sabatil (lk 156–163), ja ajab Baraba minema, kui see Jeesust ähvardab (lk 264j). Kui Jeesus ütleb Pilatuse poole minevale ülempreestrile, et ta on “saatana ülempreester”, ning neli leviiti tahab tulla talle kallale, hüppab Juudas appi ja kihutab nad minema (lk 352). Kui Jeesus tunneb eesli seljas Jeruusalemma sõites äkitselt suurt üksildust ja hüüab Juudast, on see kohe tema kõrval ja kinnitab: “Ära muretse, ma ei jäta sind, õpetaja!” (lk 373). Viimasel ööl sosistab Juudas: “Julgust, õpetaja! Aeg on tulnud, me ei tee endale häbi” (lk 376).

Suur saladus ühendas neid ning lahutas ülejäänutest (lk 359). Teised olid muidugi kadedad, nagu Johannes, kes tunnistas, et ta Juudast ei salli. “Miks võtad sa ta endaga kaasa? Miks sa lased tal päeval ja ööl enda järel käia? Ja kui sa temaga räägid, on sul hääl palju mahedam kui meiega rääkides. Miks?” (lk 179).

Miks? Jeesus jätab kogu raamatus kaasinimestele hullumeelse mulje. Vennad tulevad teda kui kurjast vaimust vaevatut vägisi koju viima ja ta ema kuulutab: “Ta on haige, haige! Tema mõistus ei ole korras, halastage tema peale!” (lk 283). Johannes kardab, et kuu paistel on õpetaja mõistus segaseks läinud (lk 364j). Pilatuse meelest on Jeesus arust ära (lk 351) ja nimetab teda “Naatsareti hullukeseks” (lk 399).

Kazantzakise Jeesus tuletab meelde Dostojevski “Idioodi” heasüdamlikku peategelast vürst Mõškinit. Mõškinit täitis epilepsiahoogude eel ülim õndsus, Dostojevski kirjeldused on väga sugestiivsed.

Juudas tahab saada selgust, kes on Jeesus, mis leek temas põleb, on see Iisraeli Jumal või saatan. Jeesus vajub seepeale sügavalt mõttesse. “Korduvalt oli ta tundnud seda kartust. Ta oli langenud maha, viselnud ja ajanud vahtu välja ning inimesed pidasid teda kurjast vaimust vaevatuks. Kuid tema oli samal ajal seitsmendas taevas, tema meel oli pääsenud puurist, koputas Jumala uksele ning küsis: kes ma olen? Miks ma sündisin? Mida teha maailma päästmiseks? Milline on kõige otsem tee? Võib-olla mu surm?” (lk 187).

Jeesuse onu tunnistab: “Mõnikord on mul hirm, et ta pea on segi läinud. Või et Lucifer…” (lk 344).

 

Jumal või Lucifer?

Roomlased lõid risti tuhandeid mässajaid. Võib ka nii olla, et lihtsalt lähevad täide ühe risti löödud seloodi ema sõnad Jeesusele: “Ma nean sind,” lausus naine aeglaselt ja selgesti, “Ma nean sind, puusepa poeg. Nii nagu sa praegu oled ristilööja, nii lüüakse sind kord risti!” (lk 49).

Jeesus pidi ise organiseerima endale ristisurma, sellega ei saanud korda “vihast auravad” rahva vanemad – “hulk habemeid, õelaid silmi ja hambutuid suid” (lk 399). Õigemini, Jeesus tegi seda koos oma südamesõbraga: “Sa suudad, Juudas, mu vend. Jumal annab sulle jõudu, mida sul ei ole, sest nii on tarvis. On tarvis, et mind tapetaks ja et sina mu ära annad. Meie kahekesi päästame maailma. Aita mind!” (lk 385).

Pilatusele on selge: “Sa teotad Roomat, selleks et mind vihale ajada, et ma su risti lööksin ja et sinust saaks kangelane. Sa oled kõik nutikalt läbi mõelnud. /—/ Sinu mäng ei lähe läbi! Ma ei tapa sind, ei tee sinust kangelast. Sa ei saa Jumalaks, viska see mõte endal peast välja” (lk 349).

Aga Jeesus ei saa jätta. Ta pihib oma onule, rabi Siimeonile: “Mu sees on deemon, kes kisendab: “Sa ei ole puusepa poeg, sa oled kuningas Taaveti poeg! Sa ei ole inimene, sa oled Inimese Poeg, kellest ennustas Taaniel. Veel enam, sa oled Jumala Poeg! Veel enam, sa oled Jumal!”“ (lk 135).

Jeesuse tõeline kiusamine ehk läbikatsumine juhtus kõrbes. Selle lõpul avab Lucifer oma kaardid ning selgitab Jeesusele, et ta ei lase teda kaduda väikestesse voorustesse, väikestesse rõõmudesse. Enam veel – just tema peletas minema ka kuningriigid, sest ta hoiab teda palju suurema ja rängema asja jaoks. “Palju suurema ja rängema jaoks?” “Mida sa lapsena soovisid? Saada Jumalaks. Sa saad selleks!” Kaks tiiba tukslesid Jeesuse rinnus. Ta tundis kulmude vahel põletamas suurt jonnakat koidutähte. Temas tõusis hääl: “Ma pole inimene, ma pole ingel, ma pole sulane, ma olen su poeg, Adonai. Ma istun sinu troonile, et mõista kohut elavate ja surnute üle. Ma hoian paremas käes mängimiseks palli – see on maakera. Tee mulle ruumi istuda!” Õhus kostis vali naer. Jeesus võpatas, ingel oli kadunud. Ta karjatas läbilõikavalt: “Lucifer!” ning langes näoli liiva. “Kohtumiseni!” kõlas pilkav hääl. “Me kohtume ühel päeval, peagi!” (lk 240).

Nad kohtusidki. Kui võtta Kazantzakise mängureeglid omaks – et mõte on tegu –, selgub, et Jeesuse viimne kiusatus oli naasmine ristile muheda ja normaalse pereisa elust. Allajäämine Luciferi ahvatlusele “olla kui Jumal” (1Ms 3:5). Ja siingi ei sünni midagi Juuda toeta. Just tema süüdistus, et Jeesus on reetur, toob ta tagasi ristile (lk 451jj).