Jõhker ja ilus

Katrina Helstein

Ryunosuke Akutagawa, Mandariinid tihnikus. Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas, Kati Lindström ja Ülle Udam, toimetanud Taimi Paves. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2011. 237 lk. Üleüldiselt ei ole ma suuteline piisavalt kompetentselt sellest rääkima – jaapani kirjandusest, ma mõtlen. See järelsõna, mis Margit Juurikas Akutagawa raamatule on kirjutanud, annab meile küll pildi närtsinud-närtsivast kirjanikust, kes ei tegele uue loomisega, vaid euroopa ja aasia kirjanduse uussõnastamisega kahekümnenda sajandi alguskümnenditel, sellele ma tahaks järjepidevalt vastu vaielda. Ryunosuke Akutagawa sündis aastal 1892 ja tappis ennast ära 1927. Tema lood ei leia aga aset mitte ainult kahekümnenda sajandi alguskümnenditel, vaid ka pikalt enne seda. Ma ei tea, kas on see nüüd postmodernism, mille all mina kannatan, või on see minu ilmselge vaimustusvajadus, mille all ma ka aegajalt kannatan, igal juhul hämmastas mind Akutagawa novellikogu „Mandariinid tihnikus” ennekõike oma psühholoogilisusega, kus korraga otse tugeva joonena on välja joonistunud inimese kõige jõhkramad ja samas peenimad eksistentsikriisid, mis tulevadki inimlikult haaramatust kohalolemise oskusest. Kohal olla – siin ja praegu, nagu see viimasel ajal erinevatel inimestel erineval moel kombeks on – ongi kõige keerulisem ja naljakam ja ehk isegi totram, aga Akutagawa tegelased ei saa ju omalt kohalt niisama lihtsalt minema jalutada nagu meie, arvuti taha või raamatusse või kinno või veel kuhugi – ehk siis ainult unistustesse, kus pole nende suurt ja punast nina („Nina”), elektriarvet („Porrulauk”), ülemingitud plikasid („Mandariinid”). Ja igasugune minemajalutamine võib varem või hiljem kaasa tuua palju keerulisi ja omanäolisi sekeldusi. Akutagawa tekitab kummalise äratundmise ja küsimise meeleolu. Just seetõttu pean lugude psühholoogilist ülesehitust erakordselt manipuleerimisvõimeliseks. Siin tuleb välja kõige paremini inimlik suutmatus toime tulla käesoleva hetkega, käesoleva probleemiga või isegi sellega, mis juhtub pärast seda, kui probleem on lahendatud. Esimese loo („Mandariinid”) algus tekitab vastikustunde nii minajutustaja kui ka tema kirjeldatud tüdruku vastu, aga mida enam tekst areneb, seda enam on näha, kuidas aeglaselt langevad silmilt minajutustaja klapid – seda enam tiheneb tema oskus tunnetada inimest enda kõrval. Kui tüdruk, kes on ilmselgelt eksinud kõrgema klassi kupeesse, hakkab mandariine aknast välja pilduma oma noorematele vendadele, jõuab midagi justkui minajutustajani ja korraga ehmatab temagi end oma rollist välja.

Unistuste täitumine või täideviimine teeb haiget ja lõhub piire, muudab inimest, kes oma väiksuses kardab unistuste täideminemist, sest kuhu edasi minna, mida edasi teha, kui korraga ei olegi punast nina või jamsiputru või hoopistükkis paradiisi. Sageli ongi Akutagawa peakangelased nõrgad, lootusetud romantikud, kes loo kestel unistavadki selleks jääda, aga muutus toimub ikkagi. Nagu loos „Mandariinid”, kus minajutustaja taipab korraga, mitte küll oma eksimust, aga mingisugust kummalist kurbust, mis tekib siis, kui pole sõpra või sõpru. Või novellis „Sügis”, kus Nobuko saab korraga aru, et oma armastuse eest oleks pidanud võitlema. Või kui Bisei oma armsamat oodates upub.

Ja siis muidugi kõik need tugevad kangelased, kelle karakter lööb kui tuli otse raamatust välja. Olgu siis O-Kimi, keda kirjeldatakse eriliselt ilusa kohvikuettekandjana, kellel on väga väike teenistus, aga kõva lööki meesklientuuri seas. O-Kimi hämmastab kõiki oma erilise oskusega mõjuda – ja ta mõjubki. Eriti hästi mõjub ta pärast seda, kui on läinud välja oma uue kavaleriga jalutama ja ainus, millele ta suudab mõelda, on see, kui palju maksab riis ja kui vähe on tal raha, et järgmine kuu üle elada. See panebki keset kohtamist odavat porrulauku ostma. Omaette huvitava tegelasena mõjub ka preili Rokunomiya, kes igal juhul peaks nii mõnelegi printsessiloole silmad ette andma oma igavese valge printsi ootusega. See tüdruk hämmastab lihtsalt oma kindla sooviga teha neid asju, milleks ta kohane on, ja niimoodi lõpuni välja. Karakter tegelikult ei muutu, võib-olla muutub see, kuidas paistab kõrvalt aeglane närtsimine. Sisuliselt on ta aga ikka veel samasugune, nagu enne või pärast seda lugu ehk siis ka pärast oma surma.

Kõige võimsam tekst aga, mille tõttu ma üldse pean Akutagawa novellikogu mõtestamisväärseks, on „Põrgusirm”. Keegi ei või ju kunagi täpselt teada, mismoodi Faust oleks käitunud tänapäeva Eestiski, olles maha müünud oma hinge kuradile või inglile, kellele tal oleks aga tulnud tahtmine müüa. Mismoodi aitab see jumal või kurat tal luua – just neid tekstilisi või ka pildilisi reaalsusi? Mine tea, kellele müüs oma hinge Tracy Emin (1963) või kellele oli ennast andnud Andy Warhol (1928–1987) või veel mõni kuulus ja kummaline kunstnik, kellelt sai oma luuletuste tule Arthur Rimbaud (1854–1891), mida pidid või peavad nad siiamaani maksma oma kunsti eest eetika altaril. Lihtsalt see, kuidas Akutagawa jätab võimalikuks mõlemad variandid, nii kiituse kui laituse konkreetselt ühe looja suhtes, see on hämmastav. See, kuidas ilu loomine osutub olulisemaks kui omaenda lihase tütre elu, on hirmuäratav ja tegelikult, mis seal salata, kummastav ja intrigeeriv oma julmuses. Selles tekstis on korraga sees see midagi, mida ei tahaks mitte kuidagi inimesest teada, ja see midagi, mida tahaks kindlasti teada. Ja kõik see vahepealne ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming