John W. Perry õpetustega islandi vaimuhaiglas

Aarne Ruben

  Einar Már Guđmunsson, ILMAMAA INGLID. Islandi keelest tõlkinud Lemme Linda Saukas. Ilmamaa, 2005.

 

Meie ees on traagiline lugu vaimuhaigetest, lootustest ja nende kustumisest. Ahastavalt suure kaasaelamisega on kaasaegse islandi kirjanduse üks tunnustatumaid autoreid kirjeldanud oma 43aastaseks elanud venna lugu. Teost ei maksaks mingil juhul soovitada neile, kes kannatavad ränga depressiooni all või ei saa oma eluga toime.

Kõigepealt saame siit teada, kuidas suhtutakse vaimuhaigetesse Islandi ühiskonnas. Psühhiaatriakliinik Klepp asub küll looduskaunis kohas ning peategelane Páll on seda paika külastanud juba lapsepõlves, kui tal ei olnud veel mingit pistmist psühhoosi ega ravimitega, kuid romaanis justkui õhkub sellest paigast külmi jääkilde. Seda me tunneme iga kord, kui lugejana teosesse liialt sisse elame ja tegevuse areng meid nende kohtade lähedusse viib.

Islandi ühiskonnas ei teki haigete ega tervete vahel mingit erilist dialoogi. 70. aastatel asutas John Weir Perry päikesepaistelise San Francisco lahe äärde ravimivaba alternatiivpsühhiaatriakliiniku Diabasis – seal see dialoog tekkis. Dialoogi saavutas Thomas Derung oma Soteria kliinikuga Bernis, edukalt kulgesid veendunud antipsühhiaatri Ronald Laingi Kingsley Halli katsed, sama liini ajab põhjanaabrite juures Martti Paloheimo. Kõik need mehed räägivad: kui on esimene psühhootiline hoog ja on näha, et inimesel hakkavad normaalsed level’id ära vajuma, siis pole ju muud kui grupi- ja muud teraapiad, asjalik, normaalne, mõõdetud, rahulik suhtumine.

Sellest raamatust ei saa me aga teada nähtusest nimega first schizophrenic break, millest jutustab Perry. Siin on kõige kahetsusväärsemad inimvared – nad on lihtsalt kroonilised haiged. Neile jääb üle üksnes kaasa tunda ja arstidel jääb järele üks tee – jälgida, et nad korralikult oma kloorpromasiini või muud ettenähtut võtaksid. Ühel abituriendil paisub ajukasvaja ülikiiresti ja vajub kogu raskusega ajupõhimiku peale. Ta peab just kooli lõpetama, sugulased on valmis talle lilli tooma, kuid kogu tema pead ja kaela rõhub jälgilt ebainimlik valu. Piin on võtnud metafüüsilised mõõtmed.

See on tal juba mitu kuud hoogu võtnud. Poiss on jäänud järjest kurvameelsemaks. 17. juunil, Islandi iseseisvuspäeval on ta isegi juuksed nulliga ajanud, et hirmsat valu nende naiivsete võtetega peatada. Tekkel istub tal peas, nagu oleks see sinna jõuga löödud. Aga poiss ju märatseb, ta kõnnib nagu pulk, ta on näost lilla. Politsei ei oska teda kuhugi viia, eriti, kui on veel teada, et noormees pole kunagi alkoholi tarbinud. Jaoskonnaski käitub ta niimoodi: “Ta istus põrandal alasti, jalad ja käed köidikuis. Ta oli keele puruks hammustanud, pea kõlkus edasi-tagasi. Ta ajas vahtu suust välja, vaht oli verest punane.”

Mõne nädala pärast sureb ta Klepis hirmsates piinades.

Guđmunssoni suurteos paneb mõtisklema elu üle nii, nagu see on. Kas õnne on maailmas just linnunoka jagu? Nooruk taob oma valust lõhkevat pead terve öö vastu politseijaoskonna seina, nii et veri pritsib, mina aga istun siin rahulikult arvuti taga ja mul ei valuta mitte kuskilt? Mille eest teda karistatakse ja mulle nii mõnus elu jäetakse? Kui seeüle liiga palju mõelda, siis võib lausa nutma hakata, aga vastust ei ole niikuinii.

Mõned pakuvad vastuseks “Jumal”, Platon ütles “ananke” ja keeruliste sanskriti nimedega tegelased meenutavad karmat. Jumal ega tema poeg meile vastuseid ei pakkunud, ka ateism jätab järele vaid tühjade sangadega küsimärgid.

Saame teada, et ega Klepiski neid probleeme arutatud. Hullud on väga religioonikauged, aga sotsiaalsete probleemide otsa komistavad nad vahel küll. Pállul tekibki kõigepealt olmekonflikt. Tüdruk justkui “tahab” temaga “Suurlinna tulesid” vaatama minna, aga ei tule kohale. Siis tüdruku kavaleri peksmine peosaalis, siis kõrtsikaklus vintis peaga ja noaga ähvardamine Linnahotelli ees. Selleks ajaks jälitavad peategelast juba iga sorti lummutised. Teda jälitatakse “pealtkuulamisseadmetega” ning isegi NATO-vastane meeleavaldus tundub talle tema isiku vastase meeleavaldusena.

Kui tihti algab haigus sellest, et ei osata ümbritsevat enam defineerida! Sellepärast on raamatu kaanel üpris õigena paistev toimetaja märkus: “Kuidas saavad inimesed kindlad olla, kummale poole piiri nad kuuluvad, kes on normaalne, kes pole ja kas meie mõõdupuu on ikka terve.”

Sümpaatne on asjaolu, et kuigi romaan on liigendatud väga lühikesteks peatükkideks, on – kuigi tegemist haige uitleja jutustusega – loogiline liin väga selge: iga kapiitel on keskendatud mingi idee ümber.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming