Joovastuda voorusest

Rolf Liiv

Milliseid huve teenib pahede või hüvede kujutamine kirjanduses? Oscar Wilde on väitnud: ?Ükski kunstnik pole iial paheline. Kunstnik võib väljendada kõike. /.../Pahe ja voorus on kunstniku käes tema kunsti materjal.? (?Dorian Gray portree?, Tallinn 1972, lk 5). Kuid täpsuse huvides püüdkem esmalt määratleda, mis on pahe, tuginedes kõrvutavalt eesti ja prantsuse keelele. Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu järgi on pahe moraalselt taunitav omadus inimeste juures või ilming ühiskonnas; laiemalt: paha asi, nõrk külg, halb tendents, viga, puudus. Prantsuse keeles on pahe le vice, ehk, nagu üks mu endisi õpilasi oleks öelnud ? see sõna on isane. Kindlasti pole see juhuslik ja siin leidub kuhjaga mõtlemisainet naisõiguslastele ? ehk kahjurõõmugi, et pahed keeleliselt just meestega (= ?ovinistidega) seostuvad. Samas on voorus prantsuse keeles naissoost ? la vertu! Sõnade sooline jaotamine pole sugugi vaid formaalne, vaid on kinnistunud vastava keele kasutaja alateadvusse.

Prantsuse le vice on Robert?i ja Larousse?i sõnastikus määratletud kui loomulik kalduvus halvale/halbusele. Kuid üheks tähenduseks on ka ohjeldamatus. Huvitav on märkida, et pahe sünonüümiks pakutakse ka pattu (le péché).

Eesti keelekasutuses seostub pahe ehk rohkem profaansega, patt aga viib mõtted kirikule. Pahe oleks justkui midagi süütumat, kergekaalulisemat kui patt. Ons pahe üks patu alaliike, esinemisvorme? 1997. aasta piiblitõlkes esineb sõna pahe küllalt harva, olulisemaks kirjakohaks võiks pidada Markuse evangeeliumis öeldut: ?Aga ta [Jeesus] ütles: ?Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab inimest, sest seest, inimese südamest, tuleb välja halbu arutlusi, hooramist, vargust, tapmist, abielurikkumist, ahnitsemist, kurjust, kavalust, liiderlikkust, kadedust, pühaduseteotust, kõrkust, rumalust ? kõik need pahed tulevad seest välja, ja need rüvetavad inimest.? (Mk 7:20 ? 23). Siin näib pahe kattuvat suuresti patu mõistega.

 

Nüüd aga pahede kujutamisest kirjanduses. Olen palju mõelnud teksti iseseisva eetilis-moraalse väärtuse või  kvaliteedi üle. See on teema, mis nagu otseselt ei kuuluks kirjandusteaduse või -kriitika uurimisobjektide hulka. Aga peaks!  Kui negatiivsega (pahed, kurjus, haigused, sügav depressiivsus) üle pakkuda, muutub kirjanik vastutavaks lugeja n-ö mürgitamise eest. Kõik loetu ju mõjub! Leian, et on teatavad piirid, õigemini  proportsioonitunne, millest kirjanik üle astuda ei saa: ta võib kujutada, peabki kujutama ka elu varjukülgi, olgu realistlikult, olgu sürrealistlikult, kuid alati peab seda tasakaalustama, neutraliseerima millegi positiivse, progressiivse ja ülesehitavaga. Iga tekst on varjatult teraapiline, sugereeriv, kuna mõjutab vähemalt lugemisprotsessi ajal lugeja psüühikat.

Oscar Wilde oma ?Dorian Gray portree? eessõnas on väljendanud väga radikaalseid seisukohti: ?Pole olemas kõlbelist ega ebakõlbelist raamatut. On vaid hästi kirjutatud raamatud või halvasti kirjutatud raamatud. Ei midagi muud. /…/ Inimese kõlbeline elu on osa kunstniku ainevallast, ent kunsti kõlbelisus seisneb ebatäiusliku objekti täiuslikus kujutamises. /…/ Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Eetiline sümpaatia on kunstniku puhul stiili andestamatu maneerlikkus? (lk 5).

Selline manifest mõjub ehmatavalt jäiga ja jäisena. Siinkirjutaja jaoks seisneb põhiküsimus pahede ja vooruste kujutamise tasakaalus. Teatud autorite loomes kalduvad pahed domineerima ? mõtlen siinjuures eriti Baudelaire?i, Wilde?i, aga ka Kenderi peale. Vastukaaluks tooksin näiteks keskaegse kristliku kirjanduse klassikasse kuuluva ?Kristuse jälgedes? (autoriks Thomas a Kempis), mis on n-ö üdini positiivne teos.

Tähtis on seegi, kas autor annab pahedele oma tekstis mingi hinnangu või jääb neutraalseks kujutajaks, fikseerijaks ? kuigi neutraalsuski kätkeb endas hinnangut, rõhudes lugeja vaistlikule eetikatajule. Moraliseeriv kirjandus seevastu on oma didaktilisuses ehk liiga läbinähtav, muutudes enda paroodiaks. Kuigi näiteks A. Dahlbergi ?Väike Mai? oma suurepärase pildilis-tekstilise koostoimega peaks küll igas lapses õiged toitumisarusaamad kujundama. Leian, et  lastekirjanduses on hädavajalik pahede (?Väikeses Mais? näiteks liigse saiasöömise) kritiseerimine ja õigete väärtuste sugereerimine. Kõige parem, kui seda tehtaks meeldejäävates riimides.

 

Üks teos, mis pahede teema puhul sobib nagu rusikas silmaauku, on Baudelaire?i ?Kunstlikud paradiisid? ? pühendatud peaasjalikult ha?i?ile. Ma ei suudaks ha?i?ipruukimist defineerida millegi muu kui pahena. Samuti peatugem tema ?Väikestel poeemidel proosas?. Siin aga pole asjad nii lihtsad:  manifestina mõjuvas palas ?Joovastuge? esineb autor ootamatult diplomaatiliselt: ?Tuleb olla kogu aeg joovastunud. /…/ Ent  millest? Veinist, luulest või voorusest, kuidas soovite. Kuid joovastuge? (siinkirjutaja tõlge).  See on kummaline triaad.  Selles väites näeme Baudelaire?i puhul  ehmatavalt positiivset  üleskutset ? joovastuda voorusest! Pahelisuse kvintessentsi aga leiame proosapoeemi ?Halb klaassepp? lõpuosast, kus minategelane lükkab klaassepa  trepist alla, süüdistades teda värviliste klaaside puudumises. Kulminatsioonina lajatatakse talle pähe lillepott. Mind kui lugejat on see tekst alati ärritanud ? milline põhjendamatu julmus! Alles nüüd avastasin, et vägivald on autori poolt põhjendatud: klaassepp pidanuks pakkuma ka värvilisi klaase, et tuua vaeste linnajakku ilu. Kuid kristliku eetika järgi on selline käitumine ikkagi kohatu ? mõelgem kurjusele ülaltoodud Jeesuse pahede loetelus.

 

Kuivõrd on lugeja mõjutatav? Kuivõrd loetav mõjutab lugeja eetikakoodeksit? Täiskasvanute puhul tohiks vist eeldada, et eetiline kreedo on välja kujunenud ning kokkupuude pahelise tekstiga tema väärtushinnanguis ja käitumisvalikuis midagi ei muuda.  Kuid ka täiskasvanute puhul peaks arvestama alateadlike impulssidega: mälus olev võib muutuda märkamatult imiteerivaks käitumiseks, ühtäkki tegutseb lugeja pahelise tegelaskuju ?stsenaariumi? järgi… Kindlasti ei ole see mõju sedavõrd otsene, ent alateadlik kopeerimissoov võib ootamatult esile kerkida. Seetõttu on ehk pisut ohtlik kiinduda jäägitult mõnesse autorisse, kelle loomes pahelisus domineerib ? lugeja n-ö imbub sellest läbi, kaotades ühel hetkel distantsi tekstiga. Küsimus on lugeja empaatia ja kriitilise meele vahekorrast: kas säilib teadmine, et loetava näol on tegemist fiktsiooniga, mis ei puuduta, ei saa ega tohigi puudutada tema  reaalset elu ja toimimist? Oluline aspekt on ka see, kuivõrd autori kui isiku pahelisus peegeldub tema tekstides. Kas pahed tekstis on iseseisvad või seotud autoriga? Kaasaegne kirjandusteaduslik diskursus nõuab siin selge vahejoone tõmbamist. Siinkirjutaja aga kõhkleks enne joonlaua järele haaramist…

Mis puutub teismelistesse kui ehk kergemini mõjutatavaisse lugejaisse, siis oleks ääretult intrigeeriv selgitada vastavate psühholoogiliste uuringute abil, kuidas mõjutab nende tervisekäitumist näiteks Jean Cocteau? oopiumimärkmete või juba mainitud Baudelaire?i ha?i?ikäsitluste lugemine. On küll  äärmiselt vanamoodne arvata, et on olemas teatud teosed, millel on kahjulik mõju. Ometi oli katoliku kirikul sajandeid index librorum prohibitorum. Ilmselt oleks mõttetu koostada tänapäeva noorsoole n-ö ebasoovitava lektüüri nimestik, sest keelatud vili on teadagi veelgi magusam.

 

Prantslastel on vanasõna, et jõudeolek (logelemine) on kõigi pahede ema. Sellega haakub imehästi Peeter Sauteri kogumik ?Luus?. Ometi ei teki Sauteri puhul n-ö ülekontsentratsiooni efekti ? logelemisel on tema maailmas oma võlugi, see pahe ei muutu häirivaks… Ilmselt on küsimus teksti mingis müstilises fluidumis: on autoreid, kelle loomel on justkui sünge must vari, mis ähvardab lugejagi enda alla matta (näiteks Baudelaire?il), teistel aga ei mõju sisuline pahelisus häirivalt ega rõhuvalt (näiteks Sauteril). Seega ei saa väita, et igasugune pahede ebaproportsionaalne kujutamine kirjanduses oleks a priori taunitav. Iga tekst on ainukordne,  tekitades igas lugejas individuaalseid ja sageli (heas mõttes) ettearvamatuid mõjusid.

Pahede kujutamisel võib vahel olla lausa ilmutuslik mõju: lugeja avastab, millises maailmas me tegelikult elame, korraga puruneb väikekodanlik naudisklev idüll, poonimisvaha lõhn esikus haihtub… Jah ? sellistki raputust on tarvis. Aga raputada tohib tugevat lugejat! Nõrgema psüühikaga, liigempaatilised, ülemäära tundlikud lugejad võivad langeda ?mürgise? teksti ohvriks. Siis tuleb tarvitusele võtta vaimsed vitamiinid ja toidulisandid nagu piibel, eneseabiraamatud… Arvestades meie meedia valdavat temaatikat, on loogiline eeldada, et kirjandusest otsitakse teatud puhkust, kauneid fiktiivseid maailmu, kus kurjal pole kohta. Seetõttu lasub nüüdiskirjanikel tohutu eetiline vastutus kujutada representatiivselt kõike me ümber, kuid mõeldes pidevalt oma teksti võimalike mõjude peale. Ehk ? täiendades Oscar Wilde?i: pahe ja voorus on kunstniku käes tema kunsti materjal, kuid sageli kiindutakse esimesse ja jäetakse teine vaeslapse ossa.