Juhan Viidingu eitamine

Elo Viiding

Erakogu Juhan Viidingut ei tuleks lugeda mitte kontekstis, vaid teda ennast tuleks lugeda kui konteksti.

 

  ja sa jaatad mind, kuid see on eitamine

 

 

Vaevalt suudaksin ette kujutada Juhan Viidingut rääkimas kellestki teisest, ka luuletajast või kunstnikust, liiati veel oma sugulasest – ainsa erandi oleks ta teinud ehk Märt Laarmani, oma onu puhul. Kahtlemata oleks tema ettekanne oma onu kohta olnud, vähemasti lõpulehekülgedele jõudes, siiski juba temast endast, tema seisukohtadest ja meelsusest, ning lõppenud kahtlemata säravalt, aplombiga.

Teatavasti ei kirjutanud Juhan Viiding ka luule- või kirjandusarvustusi, välja arvatud mõned üksikud.

Küsimus ei ole kindlasti pealiskaudsuses, hoolimatuses, isekuses või loojanatuuride ületamatus erinevuses, ent sedavõrd võimatu tundub kujutleda Juhan Viidingut rääkimas kellestki teisest, kes tema endaga sajaprotsendiliselt ei haaku või erineb temast kardinaalselt oma loomelaadi poolest.

Meelelaadi või maailmavaatelise erinevuse puhul võib juba poolelt sõnalt kujutleda tema eitust, mis muutub irooniaks, isegi halastamatuks sarkasmiks. Ning lähim suhtluski tema kui inimesega eeldas sageli vältimatult teatavat samastumist, sisse- ja kaasaelamist, lõputuid peegeldusi, mis ühises eituses või oletatavas jaatuses ühtivad.

Räägiksingi põgusalt Juhan Viidingu eitamisest, mis on minu jaoks tema loojanatuuri ja loomingu huvitavaim osa.

Mis on eitamine? Väga lihtsalt öeldes võiks see olla jaatamise vastand. Ent kui palju ollakse üldse võimelised eitama, midagi endast välistama või tõrjuma („ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab” – nagu Juhan Viiding on ühes oma luuletuses öelnud), ja millise piirini on kirjanikul seda eitust võimalik välja kanda või elada, et see ei hakka segama elu ennast, sujuvat toimimist ühiskonnas?

Mida ja kui palju peaks eitustele vastukaaluks jaatama (iga eitus justkui eeldaks millegi jaatust)?

Ja kui palju ja kuidas tuleks eitada, et seda eitust ei asetataks hiljem kellegi teise poolt millegi sellise teenistusse, mida kirjanik ise võib-olla jaataks, kuid teiste juures ehk eitaks? Või vastupidi.

Või mida ta ise üldse oleks soovinud paista lasta eituse või jaatusena? Sellest kõigest mõtisklemine ja kõnelemine oleks kõndimine võrdlemisi libedal jääl.

Järelsõnas Juhan Viidingu „Kogutud luuletustele” kirjutas Hasso Krull ka eitusest Üdi luules; tahan tema mõtteid veidi edasi arendada, vabandatagu siinkohal, et ta tsitaadi puht luuleanalüütilisest kontekstist välja rebin. Tsiteerin: „Üdi luulemenetluse esimene reegel on, et väljendatav – ja mitte väljenduse vahendid – ammutatakse keelest enesest. Nii on traditsiooniline sisu ja vormi vahekord ümber pööratud, vorm justkui valitseks täielikult sisu üle, pihustades, hajutades, lagundades ja parodeerides seda, nii et viimaks näib sisu üldse kaduvat. Tegelikult on need kategooriad Üdi luuletuses lihtsalt dekonstrueeritud: öeldav ei kao mitte ära, vaid vastupidi, lugejale öeldakse tavalisest rohkem asju, ainult et need ei koondu ühe keskse ja luuletust ammendava tähenduse ümber. Lühidalt, Üdi luuletustest ei moodustu kunagi ühtsust, vaid ta on alati paljusus”.

Eristamata siin Jüri Üdi Juhan Viidingust, võiks öelda, et sellest paljususest lähtuvalt on Juhan Viidingu luule tähendust ja niisiis ka tema eitust võimalik väga mitmeti mõista, ja tundub, et Juhan Viiding teeb selle ise tõlgendajaile lahkelt võimalikuks, lahkemalt kui nii mõnigi teine luuletaja.

Esmane eitus Juhan Viidingu luules oleks siis Krulli sõnu järgides tegelikult ühtsuse, ühe keskse ja ammendava tähenduse, ühtse tõlgendamise eitus.

Tekib muidugi küsimus, kuivõrd selline eitus on ikkagi Juhan Viidingu eitus ja kuivõrd see tuleneb luulemenetlusest, kirjutamislaadist kui sellisest – eks ole ju tähenduste ja ühtlasi eitamis- või jaatamisvõimaluste paljususe tekitamine luulekeelele üldiselt omane.

Visandan järgnevalt mõned võimalikud lugejatüübid, need tüübid on ühtlasi millegi eitaja-tüübid või millegi jaataja-tüübid, oleneb kuidas võtta. Teen seda paljuski intuitiivselt ja oletuslikult, liialdavalt ja lihtsustavalt.

 

Esimene tüüp lugejaid on küllap seda meelt, et Juhan Viidingu luule on „sõnumlik”. Ehk siis: luuletajat on võimalik võtta kollektiivse „südametunnistuse” esindajana, „sõnumitoojana”, tõeütlejana, prohvetina. Samas on raske öelda, millisest sõnumist ja tõest konkreetsemalt käib jutt.

Tihti räägitakse Juhan Viidingu puhul elutõest, kunstitõest ja südametunnistuse tõest, isiklikust tõetundest, mis teataval perioodil on olnud inimestele tähtis, aga sageli esindaks ta justkui tõetunnet minevikus – me võime vaid kujutleda, milline see tõde olnuks täna, millisena kõlaks tema luuleread praegu, kui ta veel kirjutaks.

Juhan Viiding oli äärmuseni tundlik, isegi hullumeelsuseni pedantlik nende kontekstide suhtes, kuhu tema read, tõe- või meeleavaldused paigutusid või paigutati. Esinemisettepanekute puhul võttis ta alati kolm päeva mõtlemisaega, ja kui aega oli vähe, siis vähemalt kolm tundi, ning kaalus hoolikalt läbi oma moraalse ja emotsionaalse panuse, oma tõelise panuse sellesse esinemisse ning selle võimalikud tagajärjed. Juhan Viidingu enda sõnadega: „Olla muust ilmast äraminekuni teadlik”.

Niisiis, kolmepäevane või vähemalt kolmetunnine mõtlemisaeg. Mida see tähendab, millist tõde see kuulutab? Esiteks, enesega kooskõlas olemise tõde, sellise kooskõla vajaduse tõde. Terviklikkus, mitte lõhestatus, kuid terviklikkus, milleni saab jõuda vaid eitamise võimalikkuse, eitamise vabaduse kaudu. Või siis: meelelahutuse asemel meele kokkupanu, nagu ta ideaalset teatrit kord iseloomustas. Meelte kokkupanu kui lõputu, kestev ja arenguline protsess, mitte kunagi lõpetatud tegevus, kinnistunud seisund. Tsiteerin: „Minu eneselehitsemine on nagu iseenese õnneksvalamine, nagu paastuõli kallamine laastutulle; see on protsess – enese vastu, iseenese poolt.

Eeltöö sisemaale jõudmiseks”.

Tundub aga, et esimese lugejatüübi silme ees seisaks Juhan Viiding sageli justkui enne kolmepäevast või kolmetunnist mõtlemisaega, enne jaatamise ja eitamise vahealal püsimist. Või pärast seda.

Mõtlemisaeg tähendab alati eituse võimalusega arvestamist – on juba ise sellise võimaluse, eitamise võimaluse realiseerimine. Iga jaatuse taga peitus niisiis alati vähemalt kolmetunnine eitamise võimalikkus.

Inimene vajab eitamise võimalikkust; selle väljamärkimine kas või kolmetunnise mõtlemisaja näol on inimlikult hädavajalik. See mõtlemisaeg – aeg enne eitust või jaatust, aeg sealpool eitust ja jaatust – oleks kui luuletaja alateadvus, tema „assotsiatsioonide räga”, mida oleks kahtlemata huvitav jälgida, kui Juhan Viiding avardanuks luuletaja „ilmaliku pihi võimalikkust”, millega, muidugi, „üks teine tee on kinni”.

Aga kuna selle vahepealse ehk kolmetunnise mõtlemisaja veetis Juhan Viiding üksinduses („kodu kui katedraal”), jääbki pahatihti üle vaid projektsioon, illusioon – illusioon luuletajast, kes on tardunud aega, mis eelneb mõtlemisajale või järgneb sellele. 

 

Teise lugejatüübi jaoks, kes kasvab välja esimesest lugejatüübist, on Juhan Viiding tema kui tema põlvkonnakaaslaste vaimne „omand”. Ta tundub päris täpselt teadvat, mida Juhan Viiding endast kujutas, kuna tal on autoriga keskmisest isiklikum suhe. Sageli ei ole Juhan Viiding tema jaoks ei Jüri Üdi ega Juhan Viiding, vaid lihtsalt – Juhan, kellest distantseerumine tunduks justkui mõeldamatu või ülearuse pingutusena. „Juhan” tähistaks justkui suuremat isiklikku osadust, mis sageli välistab, vahest koguni eitab nende lugejate kogemust, kelle jaoks Juhan Viiding ei ole ainult „Juhan”, vaid ka Jüri Üdi ja Juhan Viiding.

Kindlasti võib neil osaliselt õiguski olla, kuna tähtsat rolli mängib nende kokkupuudete juures kohtumine luuletaja väljapoole suunatud isiksusega – kohvikus, teatris, seltskonnas. Kõigile jääb loomulikult nende „oma” Juhan Viiding, kuid alati võib ka takerduda kammitsevasse ja üleolevasse väitesse, et „Juhan Viiding oli suurem, kui me üldse mõistame, või „te üldse mõistate”. Võtan siinkohal aluseks luuletaja fs-i tabava konstateeringu: „Üdi/Viidinguga on see kummaline asi, et kuigi ta sisaldab minu jaoks väga erinevaid tasandeid, on neid tasandeid tõenäoliselt veel rohkem, sest ma tean mitmeid erinevaid loovisikuid, kellel on tema loominguga väga isiklik suhe, mis on hoopis teistsugune kui minu oma. Kohati tundub, et mõni tahaks Viidingut kiivalt endale hoida, nagu oleks Viiding üksnes temale omane. Ma ei tahaks öelda, et minu suhe Viidinguga on kuidagi õigem või olulisem. Ma tunnen küll tihtipeale, et tema lainepikkus tabab minu oma, aga võib-olla see tabab väga paljusid, võib-olla temas ongi niivõrd palju erinevaid asju sees, millest kõigest mina teada ei saa”.

Niisiis, see sageli paljukannatanud lugejatüüp mõistab, toetudes oma elukogemustele, et elu kunstis – paratamatu vaesus ja väheosasus, mis võib olla üksnes neile omane, tundub laiematele massidele üsnagi arusaamatu, ja et teatud juhtudel see ongi luule ise.

Talle on sageli meelepärane kujutada Juhan Viidingut märtrina, kodanliku elulaadi või materiaalse maailma ohvrina. Tema kujutlustes põlgab Juhan (Viiding) kõike, mis on praktiline ja asine, ega suuda taluda eksistentsi koormat ja kodanliku elukorralduse nõudmisi. Seetõttu ei saa ta ka eluga hakkama, ja küllap seepärast ta elust lahkuski.

Kõige harjumuspäratumalt iseloomustab Juhan Viidingut ühes intervjuus tema sõber ja kolleeg Kersti Kreismann, eemalduses luulest ja laskudes alla, praktiliste ja maiste asjadeni: „Vahetundidel käsime Juhani juures kodus – Toompealt alla Harju tänavale kirjanike majja. Mul olid pruunid kõrge kontsaga kingad. Aga kuna tollal valida polnud, olid need õnnetuseks number väiksemad. Juhan siis ütles, et tema teab küll, mida teha. Võttis kodus haamri ja toksis kingakandu seestpoolt pehmemaks. Imestasin, et temasugune boheemlane sellist praktilist asja teadis!”.

Tõepoolest, Juhan Viiding valmistas oma eluajal käsitsi mööblit ja oskas ka maja ehitada, kuigi oma luules väidab ta muidugi vastupidist: „Ka kahhelkive seina ei oska laduda, ma oskan kasteheina vaid ära kaduda”. Juhan Viidingu asisem ja rahulikum pool või vähemasti hakkamasaamine seesuguses võtmes tunduks sellele lugejatüübile justkui pisut kohatu. Talle meeldivad kindlasti read:

 

 „pidev pisipuhastus

välistab suurpuhastuse võimaluse igaveseks”.

 

Ka fastsineerivad teda Juhan Viidingu avaldamata luuletused, noorepõlveread, mis on veel kanoniseerimata. Näiteks Jüri Üdi ilmumata luule, mille avaldas Eesti Ekspressis Juhan Viidingu noorepõlvesõber Ott Arder ning mille kaudu „Juhani”, või veelgi täpsemalt „Jussi” fenomen senisest enam ilmsiks tulla võiks.

 

Kolmas tüüp lugejaid usub, et Juhan Viiding on teatraalne. Noor etleja teab, et Juhan Viidingu tekstid on äärmiselt tänuväärne materjal lavalt ettekandmiseks, kuid teda tundub mugavam lugeda ikkagi ühes kinnistunud kerglases või kelmikas võtmes, justkui peljates traagilisust, süngust ja raskust, mis Juhan Viidinguga justkui kokku ei käiks.

Teine variant: juba küpsemad Juhan Viidingu luulekavad teatrilavadel. Need on küllastatud „metafüüsikast” ja neist õhkub vahel arrogantset, justkui „kõrgemat teadmist”, et „lahendada” lavastaja eksistentsiaalseid, sageli ka banaalseid, kuid suureliseks mängitud probleeme. Justkui saaks laenata luuletaja südametunnistust, et kasutada seda mingi kultuurilis-institutsionaalse mandaadi omandamiseks, pühitsemiseks ja palvlemiseks. Viidingustumiseks justkui.

Seejuures võib rahuga unustada saalinurgas Juhan Viidingu nähtamatu muige.

Ometi on sellel muigel oma sõnum, see irooniline muie kõigepealt – eitab midagi. 

Teatriinimesena mõjus Juhan Viiding vana kooli näitlejana, isiksusena, kelle kohaleilmumine oli alati sündmus. Selline teater või teatraalsus on oma olemuselt staariteater, staariteatraalsus, kuigi võib ajuti (teatud tingimustes) simuleerida kokkumängu ka n-ö vaese teatriga, mida Juhan Viiding ka praktiseeris, ent mida tänapäeval suurt enam ei kohta.

Juhan Viiding oli teadlik ka n-ö lavamaailma needusest. Parem osa näitlejatest on sellest alati, kuni ängistuseni, teadlik olnud. Kunagi hoiatas Humphrey Bogart Richard Burtonit: „Ma ei tea ühtegi meest, kes, olles mänginud Hamletit, poleks surnud vaesena.” Lavaelu sisaldab endas ikka riski, surma – ja heal juhul ka isiksust, isiksuslikku eitust –  ning Juhan Viidingul on teatavasti ka nn teatrineeduse-teemaline luuletus „Näidend”, mis lõpeb ridadega veel ühele kummardusele südames, olles teadlikuks saanud riskist, mille eest „käharpäine mehine vanem kolleeg” on teda eelnevalt, Humphrey Bogarti kombel, hoiatanud, juhul kui näitleja võtab enda kanda liiga palju osi, kus ta „laval surma saama peab”.

Selle lugejatüübi jaoks on ehk kõige populaarsem „Vana mehe laul”, millest on saanud teatrihümn.

 

Neljas lugejatüüp on noor lugeja. Vaadakem verinoorte fännide poolt You Tube’i üles riputatud Juhan Viidingu luuletustest tõukuvaid isetegevuslikke videolavastusi – elust lahkumise teemal – või Juhan Viidingu praeguseks üle tuhande liikmega fänniklubi tehtud sissekandeid netikeskkonnas Orkut, mida tekib aina juurde. Paljusid noori inimesi tundub luule enamasti eitama ja õlgu kehitama panevat, aga Juhan Viiding siiski kõlbab lugeda: ta esineb kasinas luulelemmikute loetelus, kus tsiteeritakse hoopis meelsamini legendaarset punkarit Sid Vicioust kui mõnd eesti luuletajat.

Noored tunnistavad, et kirjaoskamatus domineerib, ometi –arutletakse luule ja lugemise üle, tehakse koguni küsitlus, kui palju eakaaslased luulet loevad, ja põhjendatakse konkreetselt, mispärast luulet suurt ei armastata. Peamiseks tõrkeks luule vastuvõtmisel on mõnede noorte arvates selle liigne romantilisus.

Luuleni jõutakse sageli ka Juhan Viidingu laulutekstide kaudu, ent kas pole asi ikkagi eitamises, nooruslikus eituses, mis noortele inimestele nende elutundes n-ö peale läheb.

Hasso Krull on kirjutanud järgnevalt: „Üdi lausung moodustub lõpetamatu eneseeituste seeria, mis jätab ta nii-öelda mõlemast otsast avatuks ega võimalda lausungi sisu ühelgi hetkel positiivselt määratleda. Õieti on see paljususe teine külg. Eitusi sigineb sedavõrd palju, et nad kaotavad negatiivse iseloomu ja muutuvad eitamise eituseks, see tähendab, tegelikult kõrgendatud jaatuseks. Kumab läbi nietzschelik printsiip eitada kõike, mida üldse saab eitada, kuni jääb järele vaid see, mida eitada ei saa”.

Mis see on, mis eitustest järele jääb, see, mida lõpuks eitada ei saa? Nooruses tundub see olevat sõnastamatu – ja kas selle sõnastamatus ei teegi meid nooreks, ei olegi teatav nooruse märk? – , kuid seda soovitakse siiski kuidagi väljendada, usutakse, et see siiski olemas on, ja Juhan Viiding peaks seda kuidagi peegeldama.

 

Viies lugejatüüp on rahvalik pullivend, igavene puberteet. Elas mingi Viiding. Kirjutas midagi. Küllap oli mõnus mees. Sellised lugejad saavad aru luuletaja verbaalsest andest ja naudivad seda, kuid käsitlevad tema luulekeelt sageli justkui omaette asjana, justkui autonoomse, vaimukusi pritsiva keelemasinana, nägemata või suutmata tunnistada noid psüühilisi olekuid, mis on tinginud mingi nalja või vaimukuse. Selline keelekummardaja sulgeb välja alateadvuse mõtestamise, ning sedakaudu ka traagika ja sõnumi – Juhan Viidingut kunagi iseloomustanud mängumehe ja Peiari kujund eksisteerib elujõuliselt tema teadvuses siiamaani.

Selle lugejatüübi esindajatele meeldib elunähtusi ja inimesi pisendada, heaks näiteks humorist Veiko Märka, kes Eesti Ekspressis ühendab „Närvitrüki” autorid ja „Naksitrallid”. Tsiteerin: „Juhan Viiding on Kingpool. Mõlemad olid haiglased ja kaldusid kurvameelsusesse ning sarkasmi. Viiding mängis suupilli, Kingpool plagistas hambaid. Kingpool liigutas varbaid, Viiding inimeste hingekeeli. Väikest kasvu olid mõlemad”. Inimeste hingekeelte liigutamine on, niisiis, võrreldav varvaste liigutamisega, selleks pole vaja isegi erilist annet, see on puhtreflektoorne ja väga mõnus tegevus. Sellega on kõik öeldud, ning seesugunegi Juhan Viiding elab rahva teadvuses. Pullivendade huumor on üldrahvalik, mõnus ja üheplaaniline. Neile meeldib kõrget madaldada ja madalat kõrgemale seada. Suuremaid kannatusi ja inimeste eetilisi sisetundeid nad reeglina kas ignoreerivad, või libisevad neist mahlakalt elujõulise naeru saatel üle. Peen nali, mis on intellektuaalse vaheda eituse teenistuses, nagu ka subtiilne nauding pole nende jaoks. /—/

 

Kuues lugejatüüp on eelmainitud tüüpidega võrreldes kõige heakodanlikum lugeja. Juhan Viidingu raamat võib olla riiulis, tema laulud lähevad kindlasti hinge, kui tal juhtub olema aega nendesse süveneda, Juhan Viiding oli kahtlemata suure sõnumiga „suur mees”, kes valdas mitmeid registreid, tegi teatrit ja nalja muidugi ka, ja paar tema laulu kuuluvad isegi laulupidude raudvarasse, aga Juhan Viidingu eitused lähevad talle sisuliselt võib-olla kõige vähem korda, kuna ta ei ole kunagi elanud või mõelnud nagu luuletaja. Ehkki ta luulet haritud inimesena mõista püüab, ei mõista ta pahatihti luuletajat ja tema eitusi. /—/

Meenub viimane öölaulupidu. Mõtlesin, millise pilguga Juhan Viiding seda vaadanuks.

Esimesed öölaulupeod olid ärevad ja spontaansed, kus osales ka kunstnikke, kirjanikke ja näitlejaid – ka neid, kelle käekäigust ja vaimust iseseisvas riigis on jäänud vaid mälestus. Ühtlasi ongi see mälestus teatavast siseriigist, mis on „maapealse paradiisi pikk, viltune valguskiir” (J.V.).

Paljud kirjeldavad, et esimeste öölaulupidude tunne oli võimas; väidetakse, et see olevat olnud võimas just seetõttu, et inimesed „laulsid end vabaks”.

Kuid vabadus ei ole, tõepoolest, kuidagi „normaalne olek” ja seda ei saa võrrelda hingamise või kõndimisega, nagu teleülekandes väitis laitmatu retoorikaga Heinz Valk. Tegelikult me teame ju, et vabadust ei ole olemas, nagu ka puutumata loodust. Soodsamad laenupakkumised või välisinvestorite klaaskastid ei ole (veel ega enam) vabadus.

Kuigi vaatemäng oli serveeritud ajaloolise tagasivaatena ja rahva alateadvuslike tungide kanaliseerimisena lõppkokkuvõttes õnnestunud, oli sellel paraadil ka eitamisväärset.

Püüdsin ette kujutada, mida arvaks luuletaja teleka ees istudes, laulust „Peatage Lasnamäe”. Too n-ö venestamispoliitika-vastane laul, mis omas ajas kõlas hästi, kostis praegu kuidagi häirivalt kohatult. Kuigi „Lasnamäe” on muidugi metafoor, elab seal paraku ka palju eestlasi. Kas peaksid nad tundma, et on luuserid, kes pole suutnud endale võimaldada paremaid elamistingimusi, eramaja Tiskres, näiteks? Mida peavad tundma lipukestega noored, kelle vanemad elavad Lasnamäel, kuuldes kõhukat rahvuslikku manitsust?

See lugejatüüp vist ei usuks, kui talle öeldaks, et Juhan Viiding oli seesuguste nüansside suhtes äärmiselt tundlik, äärmuseni eitav. Ja – et seda eitust ei ole mitte kuidagi võimalik seada mitte ainsamagi lõdva ja läbimõtlematu jaatuse teenistusse, ükskõik milliseid võimalusi eituseks või jaatuseks tema luule ja olemine ka ei pakuks. Kummaline, et nn ajaloolise tagasivaate ajal ei mainitud neljakümne kirja, mida võinuks „keelepoliitika ja venestamise teemaga” seoses teha. Selle asemel pakuti idealiseeritud ja justkui süütuid 80ndaid, kuigi põgusalt mainiti, et „loomeinimeste vastupanu siiski jätkus”.

Mõtlesin, kas ka tema meelest olnuks parimad esinejad Volkonski Majakovski tekstiga või elu parimas vormis Trubetsky? Või kas arvanuks ta, et rahvuslippudega mootorratturid sobivad praegugi konteksti hästi, kuna mootorratas reostab vingelt keskkonda ja loob pildi kartmatust tulevikku vaatavast noorest, kellele kuulub homne? Kujutlesin teda ilmeka miimika ja laubakortsutuste saatel ütlemas: „Üldiselt, kitš, mis vaheldus vahetu kunstiga, nagu ikka rahvapeol. Päris tore kapustnik”.

Püüdsin meenutada Juhan Viidingu helgemat poolt: millise heatahtliku, ent iroonilise pilguga jälgiks ta mõningate kultuuriinimeste flirti võimuga, mis kaamerate ees ei küündi kuidagi suurilmliku artistlikkuse piirini, või seda, kuidas haigutused võimenduvad ekraanil…

Selge, et ka vaimuinimesed võivad armastada võimu, ja kui seda armastust toetab usk „paremasse maailma”, „õigetesse väärtustesse”, „veel õigemasse” ja eetilisemasse võimu, siis, miks mitte, aga seda võiks avalikkuse ees serveerida veidi vähem läbinähtavalt – nii nagu ikka tõelistele artistidele kohane. Juhan Viidingule oli seesugune suurilmlik artistlikkus vägagi omane, ja kindlasti poleks teda nähtud ka poliitiliselt angažeerituna.

Või millise näoga lugenuks ta ajalehest aina küünilisemaid ja ahistavamaid „rahvuslikke” ja neokonservatiivseid avaldusi poliitikutelt, arstidelt, luuletajatelt ja sotsiaalteadlastelt, mis Skandinaavias, näiteks, oleksid demokraatliku riigi alamaid või vähemalt ühte osa nendest selgelt diskrimineerivad.

Sellest Juhan Viidingust ei saa me enam kunagi midagi teada, võib-olla tema Soome sõbrad, lavastaja ja näitekirjanik Juha Siltanen, laulja ja kirjanik Mauri-Antero Numminen ja veel paljud teised võiksid temast meile jutustada.

Juhan Viidingu kosmopoliitsus lõppeski teatavas mõttes Soomega, sest suurt mujale välismaale tal polnudki võimalik pääseda. Ei, mitte palju kirutud vene ajal.

Ka mitte hiljem, juba iseseisvas Eestis, kui maailmale oleks võinud tutvustada üha mitmepalgelisemaid eesti luuletajaid, ajal, mil tema jäi üksnes Eestiga seotud ja Eesti-keskseks luuletajaks, kuid kelle luulest võinuks koostada valiku – ma ei pea siinkohal silmas viie kuni seitsme luuletaja loodud koosnevaid kohustuslikke antoloogiaid või brošüürikesi; leida hulganisti tekste, mis oleksid kindlasti kõnekad ka väljaspool kohalikku konteksti.

Kuid nii ei saaks justkui mõeldagi, sest Juhan Viiding ei oleks ju kunagi saanud mõne rahvusvahelise kirjanduspreemia kandidaadiks ega oleks tal ka kunagi juhtunud olema moraalset jõudu eneseinstitutsionaliseerimisele kaasa aidata.

Siinkohal meenub Sartre, kes jättis vastu võtmata oma Nobeli. Või Jelinek, kes tseremooniale kohale ei ilmunud. Mis siis veel ühest väikese rahva luuletajast, kelle ajatuid ja vähem ajatuid tekste on suurematesse keeltesse tõlgitud häbiväärselt vähe.

Kas ma tahan öelda, et Juhan Viidingu võinuks institutsionaliseerida? Ei, vaid et oma „noore ja andeka” luuletaja staatusest võinuks ta endale kõigiti kohases eas vähemasti Eestis pääseda. Siis poleks võimalik teda heakodanlikult piiratud viisil lugeda. Poleks ehk ka eespool kirjeldatud lugejatüüpi.

Seitsmes lugejatüüp on hardalt usklik või heausklik lugeja. Nagu esimest lugejatüüpi huvitab tedagi eelkõige sõnum, kuid palju suurem, metafüüsilisem ja ilmutuslikum sõnum. Üleüldise metafüüsikavaenulikkuse ja kõige üle irvitamise ajal mõjub ta eetiliselt, kirjutab võib-olla mõnes koguduselehes või näiteks netiväljaandes Armsad Kristuses ja tsiteerib hoolikalt mõnd Juhan Viidingu luuletust.

Kannab hoolt vaeste ja väetite eest, tekitab oma olemasoluga ükskõikses ja hoolimatus urbanistlikus tarbijas veidrat ebamugavust, ja kui viimasel on väheseidki eetikariismeid, siis ka süütunnet. Võib tekitada ka asteenilise ja elust tühjaks kurnatud tunde, kõikevaldava masohhistliku soovi keerata igas võikas olukorras ette teine pale.

Juhan Viidingu read mõjuvad tema tsiteeringus kuidagi kohutavalt, kurjakuulutavalt ja vääramatult. Sellele lugejatüübile imponeerivad Juhan Viidingu traagilise lahkumisega seonduvad paigad, Juuru kirikla on talle müütiline pühapaik, kus võib käia palverännakul, mõtiskleda ja jutlustada paremast maailmast, kus kõik on vennad ja õed ja ligimesed. Ta teab, et maailmalõpp on lähedal, ja tema meelest ennustas Juhan Viiding seda kõige paremini ette. Mis on kahtlemata tõsi.

Paljude suule toob selline tüüp muige, kuna temaga on eetiliselt leigel ja endorfiinidest küllastatud tasakaalukal postmodernsel indiviidil raske suhestuda. Kunstiinimesed saavad selle tüübiga paremini kontakti, kuna on olemuselt veidi empaatilisemad ja vastutulelikumad, nagu ka Juhan Viiding seda oli. Talle imponeerivad peaasjalikult read:

„Taevas tee meile selgeks, aga taevas ei tee”.

Juhan Viidingust sulgeb ta välja teatraalsuse ja salakavala kergluse, kuna see tunduks pühaduseteotusena. Vastutustundetu ja anarhistliku nooruki ees lüüakse uks kinni, kuna ta usuõpetuse tunnis teisi oma vaimukustega pidevalt segaks. Uks lüüakse kinni ka tolle elutunde ees, mida noor Saarikoski väljendas nii: „Sõbrad, nüüd olen kihlatud romantikaga, tunnustusega, tundeliste teekondade ja usuga, ja ühe Arendse Hulegaardiga, lõplikult”.

 

Kaheksas lugejatüüp on kirjandusuurija. Tema suhtub oma uurimisobjekti analüütilise kirega, sest see on võimalus oma sümboolse eksperdi-mandaadi kinnistamiseks akadeemilisel maastikul.

Tema meelest on olemas palju Juhan Viidinguid ja Jüri Üdisid ning nende kõikide kohta võib midagi enam-vähem adekvaatset öelda, juhul kui toetuda Derridale, Barthes’ile, Lacanile või Freudile. Neid, kes Juhan Viidingust moodsamas võtmes kirjutaksid, õnneks alles hakkab kirjandusruumi siginema.

Sellisele kirjandusuurijale Juhan Viidingu luule ei pruugigi meeldida, ta ei pruugigi seda armastada, aga üks korralik kirjanduslik analüüs ei vajagi isiklik-emotsionaalseid, suure armastusega loetud „lemmikridu”; luuleridu kasutatakse peaasjalikult oma väidete ilmestamiseks. Intellektuaalne, jahe distants on sageli hädavajalik.

Kuigi keegi liiga valdavalt või isiklikult meeldib, võib tema kohta raske olla üldse midagi asjalikku kirjutada.

Suur armastus teeb sõnatuks, paneb kogelema või vaikima – või siis, mis veelgi hullem, püüdes midagi tabavalt ära öelda, jõuame suures armastuses banaalsusteni. Selle tüübi kirjutised räägivad mitte Juhan Viidingu ega iseenda, vaid kirjanduse ja kirjandusteadvuse eest laiemalt.

 

Üheksas lugejatüüp, plagieerija, jäljendaja, halvemal juhul luulefundamentalist. Hasso Krull toob oma järelsõnas Juhan Viidingu „Kogutud luuletustele” ära ühe teksti, kus on püütud imiteerida Jüri Üdi kirjutamisstiili ja mis algab Jüri Üdi luulest tuttava liivakella-motiiviga. Kuigi jäljendaja on omaks võtnud üdiliku reegli tuletada väljendatav keelest ning alustab oma teksti üdiliku eitusega, söandab ta Krulli sõnul eitust ometi väga piiratult kasutada. Ja fundamentalisti arust ei ole tema lemmikluuletajale võimalik üldse läbi eituse läheneda. Juhan Viiding kehastab tema silmis üksnes jaatust ning temaga annab ainult samastuda. Ainus luuletaja, keda kannatab lugeda, on Juhan Viiding. Kui ta ise kirjutaks, kirjutaks ta kindlasti niisama hästi. Ja ta kahtlemata kirjutabki.

Pealegi, et Juhan Viiding on eesti luules juba kõik ära öelnud, siis seetõttu pole ka uuemat luulet eriti mõtet lugeda, niisamuti nagu ka maailmakirjanduses olevat kõik teemad juba ammendatud. Osaliselt on see tõsi. Tema fundamentalism Juhan Viidingu mõistmisel ulatub äärmusliku Juhan Viidingu jaatamiseni ning seni, kuni ta suudab seda näiteks noortesse lugejatesse ja luuletajatesse mitte sisendada, on kõik korras.

 

Lugejatüüpe on kahtlemata veel.

Võib-olla võiks ideaalne Juhan Viidingu lugeja – kui selline olemas on – ennast mingil määral ära tunda kõikides tüüpides, ehk on ta kõigi lugejatüüpide paremate omaduste „kokkupanu”, nagu meelelahutuse asemele tuleks eelistada eespool mainitud „meelte kokkupanu”.

Veel üks oluline asi: Juhan Viidingut ei tuleks lugeda mitte kontekstis, vaid teda ennast tuleks lugeda kui konteksti. Selle konteksti, tema kui iseenda taustsüsteemi lahtimuukimiseks võib kuluda aastaid ja vaeva, aga – et hoida eituski avatuna – võib-olla ka mitte. Nagu elus ikka – on asju, mis on lihtsamad kui tunduda võib või uskuda söandaks.

Luuletaja täielik jaatamine tähendaks aga kindla peale luuletaja eitust. Luule eitust. Kuigi selline jaatus võib tulla ka nii-öelda puhtast südamest, tähendaks see ikkagi pimesilugemist, vaeglugemist – isiksuse kui iseenda taustsüsteemi mittelugemist.

Püsigu Juhan Viidingu eitamine, jaatamisest hoolimata.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming