Jumal on nõudlikem kaasa

Lauri Sommer

Mirabai. Laulud tumedale armastatule. Tõlge ja eessõna Mathura, fotod Kauri Kallas. Rapla. Allikaäärne, 2005. 55 lk.  

Kuhu see XVI sajandi India bhaktiusku naismystik meie taustal asetub? Eks ikka vanasse viirukiselt laulupalvelisse Thākuri voolusängi, mida hiljuti rikastas Kareva peen valik Kabiri loomingust. Thākur, too India-Euroopa kultuurisild, kirjeldab samasuguseid maastikke ja aimusi, temalgi sulavad yhte taevane ja maine armastus. Kabir, olgugi mees, pöördub usutava kohaselt Jumala poole samuti pruudina. Ta luuletusi lõpetavad Mirabaiga sarnased “moraalid”.  yldtoon on Kabiril siiski mõtisklevam. Mirabai ei toonud usulisse luulesse midagi teoloogiliselt uut. Tema võlu on sisenduslikkuses, ta kirglik lyrism annab tunnistust tõsisest pyhendumusest. Yliku, radžputina syndinuna läks ta abielludes vastuollu peiupere Kali-usuga ning keeldus abikaasa surma järel tollal tavalisest enesepõletusest. Seda seepärast, et Jumala arm, kõrgeimana väärtustatav abielusuhe Temaga (madhurya bhava) tõstis ta yhiskondlikest tavadest kõrgemale.

Mira draviidlikult tumeda lemmiku, jumaliku karjuse Krišna kultuses on palju karjakasvatajate eluringiga seotud mytoloogiat, mida kohtab siingi. Laulik arvas, et eelmises elus oli ta karjusneiu (gopi). Poetessi ja Jumala suhtes võib aimata meelelisust (lk 17 jm), mis ei ulatu kyll tantristliku praktikani, kuid hõljub ergu ja õrnana taustal. Eks olnud ka Pyha Teresa ja teiste Kristuse pruutide ekstaasides võrreldavat erootilist elementi ning Bingeni Hildegardi ja teiste hymnides meela pyhalikkusega juubeldavaid melisme.

Põlisrahvad võtavad jumaluse kehastaja ja naise yhtesulamist tihti päris otseselt. Euroopast kõrvutuvad Mirabaiga veel trubaduuritarid ja romantikud. See pole siiski mingi siirupine bollywoodi armulooke. Legendi järgi olevat väike Mira Krišna kujukese saanud yhelt askeedilt ning symbolis leiduv vägi suunas ta kujunevat naiselikkust. Kogu alguses (lk 10) ostab ta, jõukas peres kasvanu, lemmiku orjaturult, tasudes Tolle eest oma eluga, mis saab kandma nii jäädavat kirkust kui kannatusi. Jumalik armastatu on tujukas (lk 18) ja pidevalt eemalolev (lk 24, 25, 28 jne). Neiu meel heitub tema äraolekul. Seda ekstaasile järgnevat valuliku igatsuse seisundit kutsutakse bhaktismis virahaks, eraldatuseks, ning muidugi mõista on see määrav usuline katsumus, millele on pühendatud neli viiendikku 200 luuletusest, mida tänapäeval kindlalt Mira omaks loetakse.

Poetess itkeb vangistatuna, puistates oma kallima yle hellitusnimede ja etteheidetega. Ta saab kinnitust, tundes ymbersyndide-tagust sidet, ja kogeb, et armastuses avastab iga olend pikkamisi oma sisimad puudused (lk 28) ning et selle tunde tuum on eneseohverdus (lk 29). Jumalat tuleb osata leida igas oma elupäevas. Višnuistliku mytoloogia jälgedes kohtab Mira lemmikut tema ees tantsides, palvetades ning unes, tumedad vihmapilved toovad endeid temast. Krišnat symboliseeriv välk saab hapra parallelismi Mirabai sydame valupistetes (lk 38), ta pisarad kordavad vihmasadu. Selliseid parallelisme leidub mujalgi. Armastajad näevad yksteist maailma eri ilmumites peegelduvat ja järgnevad teineteisele läbi metamorfooside.

Väljaloetavalt muutev ja mõistma panev on see tunne kyll vaid inimlapsele, kelle hinge mystilises abielus oma algallikaga esineb Krišna rohkem varjunud Jumala, genereeriva puuduolija rollis. Lugedes tuleks arvestada, et need on algselt laulude, bhadžaanide tekstid, mida siiani edasi leelutatakse. See seletab kõlavust ja mõningast sentimentaalsust.

Pisut tõlkest. Arvan, et tõlkimine on täppisteadus ja osalt ka sõnavaraline õnnemäng. Mira algkeel võis olla guajarati, kuid tekstid on meieni tulnud hindikeelsete ning hiljem inglise tõlgetena, mida on võrdluseks kasutanud ka Mathura. Vahendus hindi keelest on juba iseenesest saavutus. Ega meil peale krišnaiitlike laulude ja Bhaktivedanta Book Trusti väljaannete (nende vahendamises on Mathura samuti osalenud) vist muid ymberpanekuid polegi. Tõlkija kasutab Masingu ja Kareva vahendustest tuntud pehmelt voolavat, vanapäraselt sõnastatud ja lyhendirohket, kergelt ylemlaululikku kõrgstiili yldiselt päris ilusti. Mõningad lyhendid tunduvad ka kahtlasemad. Eriti klassikalises india kirjanduses Jumala ees kummukile heitmise ja jalgade suudlemise kui rituaalse usuväljenduse osana pidevalt korduvad “jalgade” lyhimitmuse käänded (lk 37, 39 jm.). On mul õigus, et “jalg” käändub teisiti kui “pale”? Ja kas saab öelda, et keegi on “vangis oma kallima jalgeil” (lk. 29)? Kas eesti keeles polda vangis pigem jalge ees, sinna põrmu heitnult, või – ylekantud tähenduses – jalamil? Samuti tundub rida “oled läbind mu testi”(lk 12) iidse teksti jaoks liiga moodne. Võinuks olla “(tule)proovi” või “kestnud mu katsumuse”. Samuti pakuksin “Sul tuleb olla valmis olla nagu püü” (lk 29) asemele  “sea valmis ennast olema too pyy”.

Teisalt on aga häid intuitiivseid vabavoole nagu “käod kukuvad unistavat kutset” (lk 30) ja teletobulikus tänapäevas ehedalt vastu kajav “kui teeb nalju narr või keerutab end hoor, / siis hulgakesi istuvad nad tema ümber / ning tardunult neil möödub tunni järel tund” (lk 44). Pisiasjad ei varjuta laialdasi õnnestumisi ja tunnetuslikke tabamusi. Mathura on usulise mõtteluuletaja, ladusate laulutekstide kirjutaja ja pyhendunud krišnaiidina lihtsalt parim mees seda poetessi eesti keeleruumi vahendama. Raamat võinuks kyll mahukam olla. Väljenduse magusus on oht, mis enamasti tõeks ei saa. Valitseb mahedus ja parimaid tekste saab armastav inimene lugeda tähendamissõnadena, mida inimesel on Jumalale anda. Neil kohtadel võime lehti pöörates olla legendi veerel, kus tantsiv Mira Krišna kujusse sulas, jättes maha ainult tolle ymber keerdunud sari.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht