Jumala ilmumine Pärnus. II . Luule.

Arno Oja

Võimaldanud Krafinnal läinud korral teki alla tagasi pugeda, võttis Jumal karmima ja mehisema hoiaku ning pööras oma pale luule uustulnukailt varem ristitute poole. Tõsi, ka Priit Salumaa jumalik ilmutus on formaalselt debüüt, kuid naklased ja virtuaalilma asukad teavad Salumaad alias Arstionu juba aastaid. Tema luuletustest on Internetis koguni edetabeleid  koostatud. Kuid enne Salumaad piielgem Krafinnaga kaksikraamatus luuletused ühte kesta pannud Kaarel Kressa tegemisi.  

     

Kaarel Kressa, „Vereurmarohumesi” 

Luuletajana näikse Eesti Päevalehe kirjandustoimetaja Kaarel Kressa armastavat väheke salapäraseid peibutava kõlaga pealkirju. Tema esikkogu (2005) on „Oidroon”. Kes või mis on  oidroon, ei tea tänapäevani vist keegi. Aga sel sõnal on tundmatu reaalsuse metalne kõla.       

Lindgrenil oli spunk, Lewis Carrollil snark, Kressal on oidroon. Igaühele oma. Vereurmarohumesi võiks komponentide toimet arvestades olla tõhus maksaravim, näiteks liigjoomisest tekkinud tsirroosi korral. 

Võiks, kui ta seespidine manustamine mürgistust esile ei kutsuks. Ent Kressa kombel polaarseid vastandeid (mürgine mahl ja kosutav mesi) miksides võib ka väita: kõik, mis ei tapa, on mürgine. Ja pinget ning keskendatust luuletaja Kressa hindab. Selle nimel sisaldas tema eelmine kogu 21 luuletust, nüüdne juba 15. Õigemini jäid need viisteist koostaja sõelale, sest Krafinna ja Kressa ühiskogu on kokku seadnud kirjastusjumal (:) kivisildnik isiklikult.  Ning seda tööd ta tunneb: ei rütminihkeid, ei liigliha.       

Noorusele omased teemad pole Kressa luulest kuhugi kadunud. On selleski kogus luuletamist ja joomist, tüdrukuid ja rock’n’roll’i, tehtud naiivsust ja maailmavalu, kuid kõike nähakse läbi iroonia ja eneseiroonia prisma. „Mina” madaldamine on siin samasugune kunstiline võte nagu paiguti harrastatav ilukõneline kõrgstiil, mis päädib ehmatava kõrvutusega:  „Jah, mulle meeldivad ilusad sõnad. / Ilusad sõnad on sõda ja surm” (lk 14). Endale piisavalt tuhka pähe raputanud, võtab luuletaja rahvavalgustaja poosi ning peab oma „kolm isamaakõnet”, mida ta ise nimetab pöördumisteks. Nagu omal ajal Jakobsonil (ikka tol Carl Robertil, mitte teistel), järgneb Kressalgi veel üks pöördumine. Otsekui möödaminnes teatab ta seejuures: „mina olengi rahvas” (lk 30) ning annab tulevikku  kaasa „koalitsioonilepingu paranduse”: „igal oinal oma intressimäär / igal lambal oma pardel” (lk 35). Masust väljumise piirimail on seda kosutav kuulda.     

Priit Salumaa, „Viimased viisteist aastat”       

Priit Salumaa elab ühe korraga kahte elu. Argiilmas on ta tarkvarakirjutaja, sepp ja fotograaf, virtuaalilmas luuletaja ja blogipidaja. Eri vormides  on see kestnud viimased viisteist aastat ehk kogu autori täismeheea. Oma loomingu koheseks proovimiseks lugeja peal arendas Salumaa paari aasta eest välja koguni uudse väljendusvormi – blogu. See on midagi blogi ja raamatu vahepealset ning võimaldab kiiret tagasisidet. Nüüd jõudis filtri läbinud valik netiavarustest trükki ja kaante vahele.       

Kahjuks on Salumaal komme argitööd luulekoju kaasa võtta. Pahatihti jääb tema tekstidest  mulje, et kõigepealt valmis ratsionaalne karkass, millele siis hakati emotsioone külge keevitama. Selline luule ei tule südamest, luule materjal keel tunneb pettuse ära ja jätab hästi treitud konstruktsioonid poeetilise katteta. Terve raamat hõljub testosterooni pilvedes, kuhu ajastuomase macho’liku kuvandi kinnistamiseks lükitakse meelega räigeid kujundeid. Märksõnadena tõusevad eri variatsioonides esile keppima, sperma, panema, seisma.  Raamatu mahuldasa soliidsest sisust annavad aimu teksti liigendavad vahepealkirjad: „mina ja mu kristjan jaak”, „elu nagu msn”, „keppida kolmandaga”, „turumajandusest”, „me armastus on suur”. Puudub veel ärkamisaegne õhkamine „oh seda elu-elukest küll!” ning ühe põlvkonna ühiskonnaõpetuse õpik ongi koos. Erato põgeneb sellelt uppuvalt laevalt ja võtab luule endaga kaasa.     

Vahepealkirjade ja kogu liigenduse taga arvan tundvat kirjastaja hoolitsevat kätt. Ning oma saba ei tohi kergitamata jätta isegi tema. Sestap reklaamiski (:) kivisildnik ajalehe KesKus 4. numbris Salumaa raamatut kui mehist, lihtsat ja jõulist kvaliteetmeestekat. Kui ta pidas sealjuures silmas autori stiilist tekkivat kuvandit,  siis on meie nüüdisluule ilmekaimad „kvaliteetmeestekad” üllitanud Kivisildnik ise, too emotikoni-eelne. Priit Salumaa tekstides on esialgu palju spermat, aga vähe luulet.   

Autori poolt kõneleb tõik, et ta on oma ajastu laps ning seilab pärivoolu uus-post-hüpermetamodernismi sogases vees, kus tõsiseltvõetavus pole moes ning labasus poeb „uussiiruse” naeratava maski taha. Nendin erilise kurvastuseta, et minul tolle maailmaga osadustunnet ei teki.   

Veiko Belials, „Sina ja vaikus ja pajud”   

Veiko Belialsi vanamoelisse vormikuube rüütatud valikkogu tasakaalustab Salumaa pürgimusi, ent toob halastamatult esile ka traditsioonilise  luulelaadi vajakajäämised. Eriti kogu algupoolelt leiame mitmeid luuletusi, kus riimid kõlksuvad kokku otsekui vardad (sõnast „vart”!) muistsel rehepeksul. Ikka pint ja Liisu, Liisu ja pint, nagu kenasti ütleb Eesti klassika. Teo tulemusena tunne hajub, mõte kaob tuulde ning luulest jääb järele tühi vorm. Sel taustal mõjuvad kosutavalt mõned raamatu lõpuossa koondatud ajakajalised mõttesalmid. Sellised, nagu „Ära löö telekat, räägi temaga” (lk 77) või  „Täna ei liigutanud ma lillegi / Mul on roheline maailmavaade” (lk 85). 

Belials on elupõline metsamees, Luua metsanduskooli õppejõud. Lugejarahvas tunneb teda kui põnevat omamaist fantasy-kirjanikku. Kuigi ta on avaldanud juba viis (!) luuletuskogu, ei tea enamik meist luuletaja Belialsist õhkagi. Ka tema retseptsioon kirjandusilmas  on olematu. Tunnistan enesekriitiliselt, et isegi soliidses Varrakus välja antud kogu „Ingelsilm” (2003) jäi arvustajate tähelepanuta. Peapõhjus seisneb tõsiasjas, et prosaist Belials on samanimelisest luuletajast mäekõrguselt üle. Belialsi luules on ehedat tunnet, on silma ja siirust, on vaimustavaid kujundileidegi, kuid napib seda sõnulseletamatut jumalikku (?) hingust, mille lugeja ära tunneb ja mis annab luuleharrastusele uue kvaliteedi. 

Veiko Belialsi kujundiloomes kohtame sageli kaasaegsete (Indrek Hirv, Hando Runnel, Mats Traat) või varasemate (Ernst Enno) luuletajate stiili reminestsentse. Tegu pole plagiaadi ega tahtliku järeleaimamisega, ent tunne, et kirjapandut on ka varem ja paremini väljendatud, ei lase Belialsi sõnumil kadudeta 
kohale jõuda.       

Siinne kirjastaja koostatud valik on vist tõesti parim, mis autori rikkalikust värsitoodangust andis kokku seada. Lõtvust on püütud vältida, järjekindel kompositsioon toonitab autori tugevaid külgi ning poeemilaadne tsükkel „Naissaar” paneb kogule väärika punkti. 

Veiko Belialsi luule on varjusurmast äratatud. Millest ta meile kõneleb, ütleb valikkogu pealkiri.       

(:) kivisildnik, „Liivlased ja saurused.  Valuraamatu I köide”       

(:) kivisildnik armastab kirjasõnas laia joont, nii luules kui ka väljaspool. Tema noorusaegade Ristikivi päevikute köitega ühepaksune luuletellis pakub härjale punast kärbseseent, mehe-eas kipuvad inimestega loomkatseid teinud jutusaurused valitud teosteks saama. 

Ja siis sureb sari välja. Keskea kriisid panevad aluse „Valuraamatule”, mille esiklapse 14 luuletust võib käsitada ka Jumala poeetiliste käsulaudadena oma ilmutuste jüngritele. Sest selgelt väljendatud programm on „Liivlastes ja saurustes” luule ees esikohal. Kas „Valuraamat” kestab veel teisegi köite või on taas ühe teadlikult hukule määratud sarja ilming, näitab aeg.         

Sarja avaraamat igatahes kinnitab, et välja sureb hoopis eestlane kui rahvus. „Noor-Eesti” uus, degenereeruv sugupõlv tsiteerib Gustav Suitsu „Lõppu ja algust” (lk 58) ning läheb hõisates liivlastele järele ja neist mööda. Kärbuv vaim seljatab lõpuks saurusegi. Nagu autor ise ütleb, on tema õbluke luulekogu „väljasureva eesti rahva hauakiri”. Ohuraamat. Kuni aga „olnu ei hävi / sest et mälu ei kao” (Artur Alliksaar), saame veel musta risti poegadena  korraldada palverände Vana-Pärnu kalmistule ja August Sanga parafraseerides veerida seal veel ühte jumalikku ilmutust: „jah liiga palju on tõde ses loos / mida gulliver vestis jähuudest” (lk 15).       

Selline mõjus ja kivisildniklikus „tuntud headuses” kirja pandud mõistulugu on nende roosade kaante vahel. Luuletaja rollist välja saanud, asus Jumalike Ilmutuste vardja kohe pead vastu seina taguma otsekui Harry Potteri majahaldjas. Nii kuulutab (:) kivisildnik Eesti Ekspressi Areenis (26. mai), et kirjastaja tuleb teibaga maha lüüa, sest ta on saatana  teener. Nutikas reklaamitrikk küll, ent ärge uskuge! Ostke parem JI firmamärgiga raamatuid! Nendega saate tasuta kaasa veel paraja annuse ökopaberil ökokunsti, mille eest tänu Matthias Sildnikule ja eriline tänu Andres G. Adamsonile, kelle fotod (:) kivisildniku luule raamatuks kasvatasid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming