Jumalikud ilmutused loomastumise tingimustes

Veiko Märka

Ei mina ega ka keegi teine 7. ja 8. juulil Kavastus kirjastuse JI suvepäevadel viibinutest ei tea, et ükski teine kirjastus oma autoritele suvepäevi korraldaks. Pead anda muidugi ei julge, aga isegi juhul kui tegu pole pretsedendiga formaalselt, olid kaks loengu- ja esinemispäeva Eesti ainsa töötava parve vahetus läheduses seda kvaliteedilt. Sest JI koondab huvitavaid autoreid ning peakorraldajad Toomas F. Aru ja (:)kivisildnik olid nende tarvis välja otsinud huvitavad esinejad. Nii et üritus väärib mäletamist ja eeskujuks toomist ka kalendrisuve viimases veerandis. See, et üks kirjastus oma autoritele suvepäevad korraldab, on iseenesest tore ja tänuväärne idee, sest teeb Eesti anarhilistes kirjastamistingimustes juhuslikust või isegi kaootilisest persoonivalikust ühises sihis tegutseva loovisikute löögirühma. Et sellega tuli toime just (:)kivisildniku loodud JI (mis tähendab Jumalikke Ilmutusi), pole üllatus. Ei usu, et mõni teine Eesti kirjastus säravama kvoorumi kokku saaks. Kui kirjastuse nimes leidub vihje kõrgemale olendile, siis suvepäevade teema keskmes olid madalamad – loomad. Täpsemalt kirjastamine loomastumise tingimustes, mille all korraldajad pidasid silmas ilmselt näruseid majanduslikke tingimusi. Kokkuvõttes – ime küll – jäid domineerima hoopis helgemad noodid.

Põhilised teesid andis kätte (:)kivisildnik ise oma ettekandes: „Kirjastamine on vastik asi, keegi ei tunne sellest rõõmu. Kirjastajad on veel tundmatumad kui sporditreenerid.” Ta vastandas JI-le need Eesti kirjastused, mille eesmärk on raha teha, ning leidis selle tegevuse perspektiivitu olevat: „Raha sel juhul eriti ei tule; raamatuid, mis lugeda kõlbaksid, ei tule üldse mitte. Meil on vähemalt raamatud olemas.” Samuti kurtis ettekandja vähest konkurentsi: „Mitte keegi ei sega mind, keegi ei tule vahele ja konkurentsi puudumine teeb laisaks. See muudab kirjastamise sama lihtsaks nagu guugeldamise. Coca-Colal on konkurent Pepsi, aga JI-l pole kedagi.” Teise arvestatava kvaliteetkirjastusena nimetas (:)kivisildnik Vagabundi, kuid arvas, et neid võiks olla neli-viis.

(:)kivisildnik õhutas kõiki värsse looma: „Luule on võimalus laamendada, maandada oma energiat, teha ükskõik mida, nii et sellest ei tulegi mingit jama.” Aga ka hoiatas: „Rumalas luuleklubis jõlkumine võib nõrgemale iseloomule ohtlik olla.”

(:)kivisildniku kirjastamispoliitiline tulevikuvisioon ei ole optimistlik: „Entusiasti töökohta pole olemas, entusiaste ei koolitata kusagil. Seetõttu on nende ressurss Eestis väga väike. Kui paar tükki ära sureb, jääb kirjastamisse tühi koht. Needsamad lipsustatud värdjad, kes suudavad tegutseda üksnes rahamasinatena ja kes praegu kirjastavad õpikuid, hakkaksid siis kirjastama luulet. Seda aega ma näha ei taha. Mõelge, kes sel juhul kirjanike liitu kuuluma hakkaksid?”

Hendrik Lindepuu loeng poola kirjandusest, kultuurist ja rahvast tõi välja olulisema vahe meie ja nende vahel. Esiteks on vahe poola haritlase ja poola talupoja vahel palju suurem kui eestlane seda ette kujutada suudab; eesti talupoeg on Poola mõistes juba poolharitlane. Teiseks: Poola kultuuriüldsus ei tee vahet isegi Eesti ning neile ajalooliselt palju lähedasema Leedu kultuuri vahel, mis siis veel kaugematest väikerahvastest rääkida. „Poola luule on muidugi eriti loomastunud luule,” resümeeris Lindepuu. Ning tõi asjakohase tsitaadi: „Pole midagi loomalikumat kui puhas südametunnistus”.

Meeldejääv oli Andres Rõhu meenutus, kuidas temast raamatukujundaja sai. Nimelt tuldi talle Tallinna keskhaigla taga kallale, murti käsi liigesest välja ning ta ei saanud enam maalida. Üldisel arutelul jäi kõlama seisukoht, et Eesti raamatukujundus on viletsal tasemel – välja arvatud muidugi JI. Üldse ei vaidlustatud suvepäevade jooksul kordagi teesi, mille kohaselt kõik, mida JI välja annab, on kvaliteetkirjandus ehk puhas kuld. Nii see siinkirjutaja arvates siiski ei ole.

Postimehe ajakirjanik Nils Niitra pidi rääkima loomastuvast ajakirjandusest, jõudis aga vastupidisele järeldusele: Eesti pabermeedia muutub üha kvaliteetsemaks ja intelligentsemaks. Selle üheks tõestuseks tõi ta lapsajakirjanike kadumise. Tundub, et argumendil on jumet: on ju lapsed ja loomad meedias ühtmoodi siiruse, aga ka rumaluse võrdkujud (kui lapsesuu midagi tarka ütleb, on see erand, mitte reegel). Paratamatult peale surutud konkurentsivõitluses peab pabermeedia ära kasutama interneti nõrgad küljed, mida polegi nii vähe. Eelkõige kvantiteedi rõhuv ülekaal kvaliteedi üle, teiseks selle niigi laialipillatud kvaliteedi jätkusuutmatus. (Kui palju võib kas või blogidest leida häid ja huvitavaid sissekandeid, millele järgnevad täiesti mõttetud.) Niitra väide „Meedia pole põrmugi rohkem loomastunud kui meediatarbija” ei kannata siiski kriitikat. Sama hästi võiks öelda: „Seatalitaja pole põrmugi rohkem loomastunud kui siga”.

Rõõmustavaks vahepalaks loengutele, diskussioonidele ja ujumisele kujunesid JI autorite kaks ühisesinemist. Esimene küll NAKi sildi all, kuid JI ongi paljude NAKi autorite kodukirjastus. Suurima elamuse pakkus elu vormi tõusnud Marko Mägi, kes oma ekspressiivse esinemise ajal kännult maha kukkus, kümme meetrit mööda mäenõlva alla veeres, kuid seejärel häirimatult jätkas. Jälle tuleb rõhutada: võimatu, et mõne teise Eesti kirjastuse autorkond sarnase jõu- ja ilunumbrite kaskaadiga toime tuleks. Oli siis tegu Jan Kausi iroonilise spordiluulega, Kaupo Meieli absurdilugudega Eesti kirjanikest või Lauriito Meriloo eheda rämeluulega.

Inspiratsiooni voolas seminaril igatahes ojadena, selle tõestuseks sõjard-kirjanik Martin Plaseri kohapeal sündinud amüsantne lühiluuletus:
 
Igavad, pimedad sügisesed
Kavastu ööd
sõidavad jalgrattaga
juulis su autole ette

Rohke loomastumisteema ekspluateerimine viis suvepäevad loogilise lõpuni: viimast, Mihkel Kunnuse loengut antikultuuri ja kultuuri vastandumisest katkestasid korduvalt publiku väsinuma osa segased vahelehüüded. „Mõtlesin, et loomastumine on metafoor, aga siin on see siiski päriselt,” oli ettekandja üllatunud.

Kunnus tõi antikultuuri musternäiteks Rootsi lasteaiad, kus kõiki lapsi ühetaoliseks muutes lihvitakse maha kogu kultuurikiht: „Soorollide edasikandmise keelustamine on parim näide, kuidas keelustatakse kultuur”. Ettekandja eristas neis lasteaedades üleskasvavad lapsed koerte poolt üles kasvatatud inimlastest, kes ei omanda mitte kultuuritust, vaid koerte kultuuri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming