Juuresoleku jõud

Doris Kareva

Mikk Sarv, Sõna jõud. Toimetanud Jaakko Hallas. Kujundanud Ivi Piibeleht. Pilgrim, 2012. 227 lk. Maarahva maailmataju on ümmargune, mitte sirgjooneline. Kõik head asjad on ümmargused, märgib Mikk Sarv muhedalt oma emakeelepäeva eel välja tulnud raamatus „Sõna jõud”. Nii ei räägigi eestlane mitte ilmasuundadest, vaid kaheksast ilmakaarest nii päeva- kui aastaringi puhul. Ja kaheksarattase ilmakaarikuna lähebki lugu maakeelest ja maarahva ajaloost, meelest ja keelest veerema, püüdes tervendada meie kokku lepitud ja mitmest keelest kokku lapitud eesti kirjakeelt kui murtud emakeelt vanade, sügava elu- ning ilujõuga keelte – vadja, mansi, seto, kihnu, hiiu, saare, mulgi, võro ja muude keelte abil. „Näib nii, et meie rahva maailmamõistmisele on head hoogu andnud arvud kaks, neli ja kaheksa. Eriti ilmneb see regilaulus – iga mõtet väljendatakse vähemalt kahe värsireaga, igas värsireas on neli rõhulist silpi, igas reas on kokku kaheksa silpi. Olulisi mõisteid moodustame kahte vastaspoolt liitvate liitsõnadega nagu maa-ilm, öö-päev jt. Võib-olla on siin ka põhjus, miks me ennast pigem ristirahvaks kui kristlasteks nimetame. Ristirahvaks olemine sobib meile hästi – teame, taevas pole tähtsam maast ega isa tähtsam emast, samuti nagu öö pole olulisem päevast või õde vennast.” (Lk 92.) Iseenesest ju teada asjad, aga mõnest teisest kultuurist pärit huvilisele sugugi mitte enesestmõistetavad. „Maailma juhitakse juttudega ja luuakse lugudega. Jutud sünnivad juhtumistest ja juhivad juhtumisi. Mitmest kokkukõlavast jutust sünnib lugu,” räägib Mikk Sarv. „Lugu loob omaenda aja, mis tühistab muud ajad.” Aga siit kerkivad uued küsimused: kus on Aeg, kui ta on käes – kas käsil? Käsi, käekäik ja kättemaks on kõik omavahel lähedalt seotud. Kui lähedalt? Läte on koht, kust kõik lähtub, allikas paik, kust kõik saab alguse. Teadustöö allikatest ja allikakaitsest kõneldes peab Mikk Sarv asjakohaseks meenutada, et vanasti tuli kaevu või lätte vett nagu ka köetud sauna jagada iga möödaminejaga.

Sellesse kogumikku koondatud lood on pigem vested kui esseed, oma vaikses ringmängus kohati kohtudes ja kordudes, vastastikku kinnituseks kummardades mõtteruumi jätvad jutuveeretused, mida on ühtmoodi mõnus kuulata nii hommikul raadiost kui õhtul lõkke ääres. Ei puudu neis ka oma loits ja loitmine, palve ja põlemine, aruka arutelu algatus, kus inimesed kohtuvad näost näkku nii, et keegi pole ülemal ega alamal, et igaühe sõna maksab ja loeb, ühise keele kaudu toimib sõna jõud ja vägi.

„Kreeka keeles tähistab kollet sõna oikos. Sellest tuleneb sõna oikumeenia, mis omakorda tähendab kõigi usundite ühtsust, kogunemist ühise kolde äärde. Sõnast oikos tuleneb ka ökonoomia, mis algselt tähendas mõistlikku kodu, head käekäiku tagavat majandamist, kolde nimel toimimist. Ja lõpuks on sõnast oikos tulenenud ka ökoloogia, mille tähenduseks on erinevate elusüsteemide ehk elukollete mõistmine, koldelugu.” (Lk 99.)

Puudest on lähemalt puudutatud vaid kolme: kadakat, kel jätkub sitkust ja kargust vastu seista tuhandetele hädadele ja tuultele, kostitada kõiki leevendava lõhna ja virgutava puudutusega, kaske ja kuuske. „Kui okaspuu seostub sündimistega, nagu ka kuusk jõulupuuna on suure sündimispüha puu, siis kasepuu seondub valguse ja taevaga,” märgib Mikk Sarv, märgates heledas suvisteajas siiski juba ka märke järgnevast pimenevast ajast – nii nagu ka heledas kasetohus on mustad mustrid sees. (Lk 82.)

Lepast seevastu minnakse mõnevõrra ettevaatlikult mööda. „Sõna lepe tuleneb sõnast lepp, mis omakorda tähistas ka punast värvainet ja verd. Lepe seob leppijad ühtsesse vereringesse, kust mõlemad pooled ühiselt loodavad paremat edenemist. Nii saab ühepoolset lepet tehes kas ennast või teist veristada ja kahjustada, kasu ei tõuse sellest kummalegi.” (Lk 114.) Kasu ja kahju on aga omavahel seotud peenikese sõlme abil, milleks on kahi.

„Kahi tähendab kaheks jagamist. Kui elamist tabab tulekahi, võtab tuli teise osa. Omanik kannab kahju. Kahju kannatamist saab ennetada ise kahjates, eraldades osa oma varast ning sellest loobudes teiste kasuks,” seletab Mikk Sarv, toonitades, et oluline on mitte ajada jälgi, mis annetatust saab. (Lk 78.) Seda põhimõtet ei peaks ehk järgima fondid või näiteks kultuurkapital, küll aga teeb andja hingele head, kui kord antule rohkem mitte mõelda.

Mikk Sarv juhib tähelepanu, et ladinakeelne vanasõna „Mens sana in corpore sano” on eesti keeles käibel ümberpööratuna, eeldades, et kui keha treenitud ja nõtke on, tulevad terved mõtted sinna iseenesest. „Kuid hinge või vaimu kehast ettepoole toomise mõtteks on see, et kõik kehalised hädad ja tõved saavad alguse katkikukkunud hingest või vaimust, mis kuidagimoodi tasakaalu saavutada püüdes keha ühte- või teistpidi haigeks teeb. Sedapidi vaadates tuleb alustada hinge tervendamisest.” (Lk 89.) Kuidas?

Mikk Sarv meenutab, et meie omakeelses maailmapildis on põhjakaar all ja lõuna üleval; maas olemine ja magamine pakub puhkust, surnud annavad endasse ladestunud väe edasi teistele, kes uue hingamisega üles tõusevad – maa põhjas käimine annab alati uut väge juurde. Nagu hingeaur, tõuseb ka saunaleil – Lõuna-Eesti keeltes lõun – ülespoole. Ja handi keeles tähendab lil hinge.

Huvitav tähelepanek on, et häälikuühendiga maa tähistavad oma asumisala lisaks meie Läänemere-äärsetele sugulasrahvastele veel mansid Siberis, enam kui sada miljonit draviidi rahva liiget India ookeani ääres ja üle miljoni Tšiili maputše indiaanlase Vaikse ookeani kaldal. See lubab arvata selle sõna vanust ulatuvat kümnetesse tuhandetesse aastatesse. Samakõlaliselt saab aga viidata ka iseendale: ma elan, ma olen … Mikk Sarv võtab selle kokku väga poeetiliselt: „Minu rahva asumisala nimi on killukesena ka mu enda sees. Samas olen ma ise hoopis teistmoodi kui kõik teised. Minus on peidus maa, mis on kõigile teistele tundmatu ja avastamatu.” (Lk 137.)

Sellesama maaga on nähtamatult seotud ka mana ja manala, selle hoidmisega manamine jamanitsemine. Manaväe puudumise korral osutub inimene või ettevõtmine mannetuks. Lõuna-Eesti keeltes on sõna man tähendus juures olema; kirjakeelde on sellest tulnud sõnad manuline ja juriidilises keeles ka manukas. „Manatargana elamine tähendab juuresolemist, vahetut kogemist, õppimist ning manaväega paikade ning tegemiste kutsetele kuuletumist.” (Lk 143.)

Mismoodi saadakse manatargaks?

„Me kõik sünnime loonatargana. Meeletarkus koguneb meeleväravate kaudu elatud aastate jooksul. Ometi kasvab aegamööda ka loonatarkus. Loonatarkuse kasvamiseks tuleb liikuda paigus, kuhu loomus meid veab,” seletab Mikk Sarv. (Lk 127.) „Meeletarkuse kasvamine parandab sihipärase, meelega tegutsemise võimet. Loonatarkuse kasvamine annab väe välja tulla võimatutest olukordadest, kogemata asjade kordaseadmiseks.”

Mikk Sarv ajab ilmselgelt oma – ja kogu maarahva – asja. Meelt võtnud, leidnud ja kinnitanud omaenese ala, meenutab ta, et teadlik hoolimine oma olemist toetavaist paikadest vähendab alatust ja suurendab alalisust. Tänuväärne on püüd eriti noori inimesi panna mõtlema keeles sisalduvate seoste, tähenduste ja võimaluste üle. „Keel on tööriist, mille abil Looja vaim meid juhib ja mille abil ka ise saame loojana maailma juhtida.” (Lk 86.) Keelituste ja keeldude vahel ekseldes, laia maailma paljususes oma teed leida püüdes on emakeeles elav sõnavägi tihti toeks.

„Vaim ja keel võivad käskida meelel minna kogema ja õppima kummalistesse paikadesse, erinevatesse tõelisustesse ja meeleseisunditesse,” märgib Mikk Sarv. (Lk 146.) Et ülevoolavas meelelahutuses mitte lahustuda, tuleb vanarahva õpetust mööda meel võtta pähe. Meele võtmiseks ja kinnitamiseks on vaja aga leida paik, mis on meele järgi – ja mõistagi meeldivad, meeltmööda inimesed.

Sest, nagu kinnitab Mikk Sarv: tõeline taipamise vägi ja toit on ehedas vahetus olemises üksteise lähedal ja juures.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming