Käristatud olek

Berk Vaher

Kas ?Vabakäiguvang? on Oskar Kruusi või Valter Kaaveri raamat? Oskar Kruus, Vabakäiguvang. Eesti Keele Sihtasutus, 2004. 142 lk.

Hoiatus: kogu alljärgnev arvustus võib olla ülekohtune. Sest tehniliselt võttes taanduvad kõik ?Vabakäiguvangi? metatasandi probleemid ühele sõnale, isegi liitsõna ühele osale. Selleks sõnaks on ?romaan? ning see kuulub liitsõnasse ?dokumentaalromaan?. Kas oleks teost võimalik ette kujutada ilma selle sõnata? Teoreetiliselt küll. Praktiliselt paraku mitte. Tegu on ometi raamatu alapealkirjaga.

Ent just romaan ei ole ?Vabakäiguvang? kohe mitte. Ütleb ju Kruus isegi: ?Minu ülesandeks on jäänud reastada dokumente, ajakirjanduse andmeid, asjaosaliste ning kaasaegsete meenutusi nii, et nendest kujuneks kergesti jälgitav biograafia? (lk 8).

Dokumentide jadalt kunstilist elamust ei oodata ? oluline on täpsus ja ammendavus, allikate paljusus ja info kokkulangevus. Kahtlemata on Oskar Kruusi arhivaaritöö ülimalt väärtuslik ? kuid seda omas vallas. Kirjanduses kehtivad juba teised reeglid, ja nende järgi pole Kruus vaevunud oma tööd kohandama.

 

Surmab terviku

 

Ajalooline romaan võlub ikka tõe illusiooniga: nii võis see tõesti olla. Konks on selles, et kui illusioon tõeks murdub, siis võlu sageli hoopiski kaob. Kiretu faktijada mõjub ebatõelisemana, et tekita inimlikku empaatiat tegelaste suhtes ega vaimustust kompositsiooni keerdkäikude üle. Ütleb ju ka raamatu peategelane Valter Kaaver: ?Kuid ei ole tähtis, et kirjanik annaks läbilõike reaalsusest, nagu see tegelikult on, vaid et ta seda kujutaks elavalt ning usutavalt, siis võib see huvitada? (lk 37).

Omamoodi on ?Vabakäiguvang? Peter Greenaway Gesamtkunstwerk?i ?Tulse Luperi kohvrid? vastand. Kui Greenaway püüab väljamõeldisest kõikide kunstiliste vahendite ja vahendajate kaasamisega teha mitte ainult autentsena mõjuvat elulugu, vaid elu ennast (ajades ?Keskea rõõmude? ja ?Õnne 13ga? harjunud provintsikriitikuil juhtme totaalselt kokku), siis Oskar Kruus püüab päriselt olnut pakkuda välja kirjanduslikuna ilma mingi kunstilise lisandita ? ja surmab terviku. Kui ?Vabakäiguvang? olnuks läbinisti väljamõeldis, olnuks see hea romaan ning ebakirjanduslik vorm mõjunuks efektse miinusvõttena. Võimalikult tõelähedasena on raamat aga säratu.

?Vabakäiguvang? hakkab ometigi elama neil hetkil, mil sõna saab raamatu peategelane Valter Kaaver ise. Väljavõtteis päevikutest ilmub meie ette ootamatult kütkestav karakter ? naiivne, kuid seetõttu just siiras ?hääduse? eest võitleja, kes verinoore mehena töölispartei etteotsa satub, riigikokkugi pääseb ja viimaks kurjuseimpeeriumi poolt alla neelatakse.

Selliseid oli palju. Mõnelgi on ehk huvitavam lugu rääkida. Mis Kaaveri puhul lummab, on aga just eriskummaline tragikoomilisus. Ehk küll sugulane Karl Ermel teda ?haruldaselt andekaks poisiks? nimetab (lk. 16), tundub see kehtivat siiski põhiliselt keelteoskuse kohta ? luuletajana jääb Kaaver keskpäraseks revolutsiooniromantikuks. Ehk sai talle (nagu Kruusilegi) kirjanikuna saatuslikuks vähene valetamisoskus? (Mis on kirjaniku tõearmastus valetamisoskuseta ? nagu mõistagi ka vastupidi?)

Seda sümpaatsem on Kaaver päevikupidajana. Raamatu mõned naljakamad kohad on peategelase jaoks kõige kurvemad: nii väga püüab ta töölispartei ajalehe toimetajana ka oma luuletusi laiema lugejaskonna ette saada, aga ikka tuleb kaitsepolitsei nagu ahjualune ja konfiskeerib kogu tiraa?i! Eks siis tule väljaande nime muuta, ikka ja jälle, jaburuseni: Edasi, Uus Edasi, Punane Edasi, Meie Edasi, Tööliste Edasi? Muid avaldamisvõimalusi Kaaveril ju eriti polnud, ehkki suure surmaga õnnestus välja anda mõned almanahhi Aktsioon numbrid. 

 

Liiga halb luuletaja

 

Päevikukirjeid lugedes aimub, et kogu oma lihtsameelsuses polnud Kaaver kummati sugugi lame tüüp. Ehkki tulihingeline kommunist, häbeneb ta oma vaesust ja rahapuudust, mis ei lase teda Tartusse, Pariisi ja viimaks? ellugi. Ja ehkki ta üritab olla poliitiliselt kalkuleeriv, kaotab ta poliitikuna kahel igihaljal põhjusel: kahtlasest allikast tulnud raha ja kirg reetliku naise vastu. Mõlemast kiusab teda süütunne ? ja ikka kangastub hulluks aetud pärisarmastuse Salme vaim?

Oli Kaaver liiga palju luuletaja, et olla poliitik ? või vastupidi? Ehk hoopis liiga halb luuletaja, et olla hea poliitik, või liiga halb poliitik, et olla hea luuletaja? Või sootuks liiga hea inimene, et olla emba-kumba?

No mis poliitikut sa sellisest saad: ?Muide, kommunistlikku parteisse vastuvõtmine toimus ilma mingi tseremooniata. Ühel päeval pidas vana Kristjan Remmelgas mind kinni Töölismaja koridoris, kui olin tõttamas kemmergusse põit tühjendama. Olin seetõttu peatamisest häiritud ning kibelesin trepist alla lippama. Aga Kristjan kutsus mu salapärasel ilmel nurga taha, surus kätt ning teatas, et keskkomitee illegaalne büroo on otsustanud mu partei liikmeks arvata. Olin säärasest primitiivsest viisist pettunud, küllap olin prantsuse romaanide mõjul kujutelnud mingit pidulikku istungit pika laua taga tõepoolest kuskil põranda all hämaras keldris küünlatule valgel. Vist arvasin, et komparteis on samasugused sünged rituaalid kui vabamüürlastel. Kuid kombed on lihtsustunud, vabamüürlus kuulub minevikku. Räägitakse siiski, et vabamüürlaste organisatsioonil olevat esindus ka Tallinnas ning sinna kuuluvat koguni kirjanik Mait Metsanurk ehk pärisnimega Eduard Hubel. Olen ikka veel veidi naiivne ega taipa päriselt kompartei olemust ja ülesandeid? (lk 38-39).

Oivaline! Aarne Ruben? Ei. Aga ka mitte Oskar Kruus. Ikka Valter Kaaver.

Oleks mees nõukogude vangilaagreist pääsenud, oleks ta ehk kirjutanud põneva mälestusteraamatu, mis romaaninagi mõjuda võinuks. Ainest on ju küllaga: ?Olen kogenud nii erinevaid sündmusi, et need ei sobi kokku üheks elulooks,? tõdeb Kaaver ise (lk 125). Ja kui mitte muud, siis jutustada ta ometi oskab.

On usku ja dilemmasid, armastust ja seksi, lootusi ja pettumusi, aktsiooni ja passiooni. Romaani ei ole. Ehk ongi see raamat just mõjusaim tunnistäht ühest elust, mis kulges ja lõppes ?käristatud olekus? (lk19)?

Siis ometi ? mis kuri edevus on vanameistrile ja staararhivaarile Oskar Kruusile sisse pugenud, et ta ?Vabakäiguvangi? enda raamatuks nimetab? Tubli poole raamatust täidavad Kaaveri kursiivis päevikukatked (kui seda kursiivi on lehekülgede kaupa, hakkab see ikka närvidele käima küll!), järelejäänust omakorda pool on lähikondsete mälestused ja veelgi järelejäänust kümme lehekülge ajaloodoktori Heino Arumäe järelsõna.

Oskar Kruus võib olla ära teinud suure kogumistöö, aga ?Vabakäiguvangi? autorsust enda nimele kirjutada on palju. See on Valter Kaaveri raamat ja ei ole Kruus sellele kirjanduslikult midagi juurde andnud. Materjali ettevalmistamise eest muidugi suur tänu ? ehk leidub siiski ka kirjanik, kes intrigeerivast ainesest päris-romaani teeb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming