Ka eemaldumine võib tähendada lähenemist

Jan Kaus

Franzeni ?Parandused? on tähelepanuväärne romaan, sest eemaldumine terendab siin elamise võimalusena.

Jonathan Franzen, Parandused. Tõlkinud Triinu Pakk-Allman. Varrak, 2004. 584 lk.

Jonathan Franzeni ?Paranduste? ilmumine eesti keeles kujutab endast tänuväärse protsessi jätkumist. Seda seetõttu, et eesti kaasaegses proosas pole psühholoogiline realism esmane vool ? erandeid, nagu alati, muidugi leidub, kas või Rein Raua ?Hector ja Bernard? ?, selle asemel domineerib muinasjutulisus, mäng müütide, lugude ja kirjanduse endaga (Heinsaar, Baturin, Kivirähk, ulmekirjanduse tugev esiletõus jne). Psühholoogilise realismi traditsiooni eestikeelses kirjandusruumis jätkab eelkõige tõlkekirjandus, kusjuures kaasaegse angloameerika ilukirjanduse tõlgete osakaal on siin kohe märgatav. Kindlate intervallidega ilmub selles osas tõeliselt mastaapseid tõlkeid ning Triinu Pakk-Allmani tõlgitud ?Parandused? ei lase protsessil katkeda. 

Kuna kirjanduse paisudes, üha uute ja uute kirjandusteoste ilmudes tasanduvad ka üksikute teoste vahelised erinevused; kuna üha enam sarnanevad uute ja uute kirjanike uued ja uued romaanid mingi(te)le juba olemasoleva(te)le teos(t)ele, tuleb arvustust kirjutama asudes üha keskendunumalt uurida, kas arvustatavas teoses peitub midagi sellele ainuomast. Loomulikult ei hiilga ?Parandused? originaalsusega, tegu pole tekstiga, mis avastaks uusi jutustamisviise või jutustaks lugu, mille variatsioone pole kunagi esitatud. Kui juba läheneda ?Parandustele? määratlusega ?psühholoogiline realism?, siis on selge, et teos kõneleb inimsuhetest, nende keerukusest ja lahendamatusest. Aga sellest kirjutasid juba Balzac, Dostojevski, lugege Bergmani jne, jne.

Miski tõuseb ?Parandustes? siiski tavapärastest määratluspüüetest kõrgemale ? või põikab kõrvale. Analüüsides ühe perekonna sees väänduvaid ja vingerdavaid pingeid, püüab raamat määratleda ka kaasaja vaimset seisukorda. Ka selles pole midagi jahmatavalt uut. Siiski võivad üllatada raamatu järeldused ja tegelaste valikud.

 

Tõde ja fantaasia

 

?Paranduste? põhiline jõujoon on üksikisiku ja tema konteksti vastandamine, raamatu võtab ilusti kokku lause, millele satub lugeja leheküljel 534: ?Nihe rätikupehmust, taevatumedust, põrandakõvadust, õhuselgust moodustavate reaalsuslainete suhtes kasvas.? Selline ?nihe? paistab olevat autori teadlik eksistentsialistlik samm, mille eesmärgiks markeerida olemasolemise sügavat vastuolulisust. Üksikisiku olemuslik üksindus, tema hõõrdumine ümbritseva maailmaga lööb Franzeni tekstis välja justkui parandamatu haigus: ?Ta süüdistas kogu inimkonda üleüldises tundetuses, ja see oli nii ebaõiglane. See oli ebaõiglane, et maailm suhtub nii ükskõikselt mehesse, kes ise ometi suhtus maailmasse nii tähelepanelikult? (lk 256). ?Gitanase kogemused näitasid, et lõppude lõpuks reedavad teda niikuinii kõik? (lk 462).

Üksikisiku ja teda ümbritseva maailma, ?kõige? camus?lik vastamisiseadmine toimib Franzenil siiski teatud distantsilt, kindla irooniaga. Selle näiteks järgmine pisike dialoog:

??Me peame selle asja selgeks saama: kas teie olete see, kellel on vaev??

?Ei. Mina olen täitsa terve. Aga kõik ülejäänud ? ?

?Kas te tunnete ärevust??

?Jah, aga ? ?? (lk 328).

See on väga franzenlik dialoog. Üksikisiku ja maailma vastandust markeerib ?ärevus?. Kuid kui Franzeni tegelased tunnevad kõik ärevust, ängi, depressiooni, siis ometi ei usu nad reeglina, et nad kuidagi ise oma ärevuse ja ängi eest vastutavad. Tõsi, maailm ei vasta nende ettekujutustele, tõde (maailm sellisena, nagu ta on ja mõju avaldab) ei kattu fantaasiaga (üksikisiku ideaalidega maailmast ja tema mõjust). Ometi käsitavad Franzeni tegelased oma fantaasiaid tõena, ütleb ju raamatu üks võtmetegelasi, pereema Enid ülal olevas dialoogis: ?Ei. Mina olen täitsa terve. Aga kõik ülejäänud ? ? Tõde ja fantaasia pööratakse ümber ? ja nii tehakse ka ?päriselus? ?; inimese lootustest ja kinnisideedest saavad asjad, mis justkui peaksid eksisteerima lootjast ja kinnisidee kandjast sõltumatult, ning asjad, suhted, olukorrad, mis tegelikult on ja toimuvad, muunduvad mõneti justkui ebareaalseks ?kõigeks? (kui Franzen kirjeldab Leedut, muundub ebareaalsus farsiks); maailmast inimese ees saab kõik ülejäänu, mille keskel on üksikisikul ebamugav olla, isegi kui ülejäänud on reeglina teised üksikisikud. Franzeni võte on osav ? isegi seda võtet lugejale puust ja punaseks tehes, pannes näiteks Enidi Parkinsoni tõbe põdeva abikaasa Alfredi kogema hallutsinatsioone, kusjuures Alfred ei saa lõpuks enam isegi aru, mis need hallutsinatsioonid endast ülepea kujutavad. Maailm, ülejäänud on võitnud, ning ainuke, mis vaakumis kangelasele jääb, on allaandmisest keeldumine. Puhtalt eksistentsialistlik lähtekoht.

 

Emotsioonide

ratsionaliseerimine

 

John Fowles tuletab oma äsja eesti keeleski ilmunud romaanis ?Daniel Martin? lugejatele meelde, et tänapäeval ei võideta inimesi relvadega, vaid kõikjaletungiva ja organiseeriva printsiibiga ? veendumuste süsteemi pideva taastootmisega. Seega ei ole Franzeni kirjeldatav reaalsus pelgalt üksikute üksikisikute omavaheliste hõõrdumiste valutulestik. Kirjeldades ühe perekonna lugu, maalib ?Parandused? ka selgelt, kuid mitte sugugi osutavalt pildi või nägemuse kaasaegse lääneliku semiosfääri vaimsest olukorrast, veendumuste süsteemist.

Selles suhtes paistab olevat võtmeline siin juba tsiteeritud Enidi ja arsti dialoog, kus arst pakub Enidile sisuliselt narkootikumi, mille peale vana naine küsib:

??Nii et see on antidepressant??

?Kohmakas sõna. Mina eelistaksin väljendit ?isiksuse optimeerimine?.?? (Lk 332.)

Ja pisut hiljem:

??Mida see ?optimeerimine? ikkagi tähendab?? küsis Enid.

?Te tunnete ennast emotsionaalselt paindlikumalt,? ütles Hibbard. ?Fleksibiilsemalt, enesekindlamalt, enda suhtes heatahtlikumalt. Teie vaev ja ülitundlikkus kaovad, koos sellega ka igasugune haiglane mure selle pärast, mida teised arvavad. Kõik, mida te praegu häbenete ? ?? (Lk 334.)

Tundub, et Franzen on mihkel leidma teatud väljendeid, nagu ?isiksuse optimeerimine? või ?tulus arusaam? (lk 166) või ?psüühilised turud? (lk 170) või kas või ?krevetipüramiidid? (lk 27) ja ?hamburgerivaagen? (lk 382). Need väljendid moodustavad ühise välja, teatud sõnadest koosneva miinivälja, millele autor loodab lugejat pidevalt astuvat. Sest kas tablett, mis lämmatab negatiivsed emotsioonid ja toob esile positiivsed ? või vähemalt lubab seda teha ?, pole kaasaja veendumustele sümptomaatiline? Teadus on justkui rakendatud emotsioonide teenistusse, institutsioonid justkui üksikisiku teenistusse.

Mida kujutab endast ?krevetipüramiid?? See on muidugi söödav objekt, kuid teisalt ühinevad temas ühildamatud asjad. Kõigepealt viitab antud väljendi ?püramiidsus? mõistuspärasusele, kontrollitusele. Kuid krevettidest püramiid asetab kogu selle ratsionaalsuse uude valgusse. Kaasaegne massi- ja tarbimiskultuur kujutabki tegelikult endast emotsioonide ratsionaliseerimist, vaimset krevetipüramiidi. See tähendab kaht. Kõigepealt võimalikult paljude üksikisikute emotsioonide kontrolli, negatiivsete, st kahjulike emotsioonide mahasurumist ja positiivsete emotsioonide kunstlikku lisamist ja süvendamist (krevettide asemel krevetipüramiid). Teisalt püütakse kujutada ääretult mõistlike ja mõistuslikena just neid kunstlikke positiivseid emotsioone, teatud sorti kollektiivset palavikulisust, millel tarbimiskultuur püsti seisab. ?Optimeeritud isiksus? tarbib võimalikult palju, kuid ei tohi ületada teatud piire (süües ennast näiteks liiga kiiresti surnuks), ei ilmuta ?haiglast muret?, sest vastasel korral ei saaks ta homme positiivselt mõelda. ?Tulusa arusaama? kohaselt on mõistlik ja tulus probleemide tekkimisel võtta antidepressante ? selmet oma probleemidele silma vaadata. Selles suhtes mõjub loogiliselt üks ?Parandustes? figureeriv, lapse kaotanud abielupaar, kus isa püüab asjast üle olla emotsioonide ratsionaliseerimisega ja ema just emotsionaalsusega, mis alati sisaldab ka tumedamaid toone: ?Ted tahab, et ma oleksin sama ratsionaalne nagu ta ise, ja veab mind kõiksugu reisidele ja kruiisidele, ja kõik ongi hästi peale selle, et tema silmis ei ole meie elu kõige hirmsamat sündmust olemas, aga minu silmis on. /—/ Ja nii ongi mu elu viimaseks orientiiriks, sõna otseses mõttes ainsateks tuletornideks, mille järgi leida põhja- ja lõuna- ja ida- ja läänekaart, jäänud mu emotsioonid.? (Lk 319-320.) Niisiis:  nautimise imperatiiv versus intuitiivne ja autentne vastamisiheidetus eluga.

 

Entroopia ja distants

 

?Aknad värisesid tuule käes. Millal see küll oli juhtunud, et ta vanematest said lapsed, kes varakult magama lähevad ja ülalt trepiotsalt abi järele hüüavad? Millal oli see kõik juhtunud?? (lk. 564). Siin ilmutab Franzen lugejatele üht enesestmõistetavust, mis ometi tuleb läbi elada lõviosal inimestest ? vananemist. Just vananemine ? ?Parandustes? jõulise ja meelekindla pereisa Alfredi muundumine värisevaks raugaks ? kujutab üksikisiku ja maailma vahelise pinge üht paratamatut jõujoont ning teeb enesestmõistetavaks emotsioonide ratsionaliseerimise populaarsuse kaasaegses ühiskonnas. Entroopia on inimelu pärisosa ning Franzen kirjeldab seda kiretult, loomutruult ja ausalt, säästmata lugejaid ja ?Paranduste? kangelasi.

Ometi ei kujuta ?Parandused? endast tumedat ja sünget eksistentsialistlikku eepost, vaid parajalt soojade toonidega lugu, mis pole üleliia ägav, kuid ei kuku ka hollywoodlikult päikesepaisteliste lõppude valgesse auku. Entroopia ei kao ka raamatu viimasel leheküljel, kuid selle entroopia sees osutuvad võimalikuks mingid hingetõmbehetked, hingekosutavad peatused, mida vähemalt korra kogevad kõik ?Paranduste? peamised tegelaskujud.

Millal need peatused tekivad? Tundub, et Franzeni nägemuses siis, kui inimene loobub oma võitlevast positsioonist, annab hetkeks järele, taandub, loob distantsi ? võib-olla isegi kõige ülejäänuga. Iseenesest pole vahet, kas inimene loob distantsi mõne talle olulise põhimõtte, inimese või olukorraga: ?Irooniline oli muidugi see, et niipea kui ta oli alla andnud

/—/, ei tundnud ta enam vähimatki masendust, vaid hoopis eufooriat.? (lk 248). Niisiis ei näe Franzen tingimatut väljapääsu inimliku läheduse totaalsuses, vaid ? vähemalt hetkiti ? hoopis sellest ajutises taandumises, loobumises, oma egoismi möönmises; arusaamas, et üksindus võib olla paratamatu, kuid samas võib see osutuda ka vajalikuks. Just Enid, raamatu inimsõlmpunkt, kogeb teatud vabanemist alles siis, kui ta Alfredi hooldamisest vabaneb. Ning Alfred? ?Veider tõde oli Alfredi puhul see, et tema silmis ei tähendanud armastus mitte lähenemist, vaid eemaldumist.? (lk 539).

Kuid mis teeb ?Parandustest? tähelepanuväärse romaani, on tõsiasi, et see ei suru lugejale peale mingit eemaldumise filosoofiat; eemaldumine ei terendu siin väljapääsuna, vaid elamise ootamatu võimalusena. Eemalduv armastus ei vähenda Alfredi piinasid, vaid muudab niigi üsna ambivalentse tegelase pisut soojemaks, mõistetavamaks ja samas ? paradoksaalselt ? keerulisemaks, raskemini määratletavaks. Ühesõnaga: inimlikumaks. Ma tean, et paljudele eesti kolleegidele ei paku reaalsust vahetult peegeldada ja kirjeldada püüdev kirjandus suurt midagi, kuid kui peegeldus annab lugeja pilgule uue rakursi, ootamatu lahenduse või küsimuse, olgu see ootamatus siis peaaegu tähelepandamatu, teose tekstuuri vaid õhkõrna jälge jättev, võib ja tuleb pakutava peegelpildiga arvestada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming