Kaardisõprade rõõmuks ja toetuseks

Tiit Kändler

Ken Jennings, Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm. Tõlkinud Triin Olvet. Äripäev, 2012. 326 lk. Istun kirikus, kuulan orelit ja kammerkoori ja viiulit ja kirikuõpetajat, on esimene advent, päike piilub erandlikult kõrgelt lõunaaknast, mina aga vahin seina. Kohvitud, lubjavärvitud seina, mis niiskusest laiguliseks läinud, servapidi pudenema kippuv. Vahin seda seina, kuulan juttu, kuidas nad seal Juudamaal ringi rändasid ja ühte või teise linna eeslil sisse sõitsid, ise aga näen seinal maakaarti. Siin on saared ja poolsaared, mandrid ja mered, järved ja jõed. Näen nii, nagu olen lapsest saati näinud seinaplekkides ja pilverünkades, porilompides ja tindiplekkides tundmatute põnevate maade kaarte. Olen mõtelnud, et see on mul mingi erahullus, võib-olla selle üle isegi uhke olnud. Kuid nüüd on selge, et olen tavaline kaardihull. Tavaline kaardihull või kui tahate leebemalt, siis kaardisõber, kes on reisinud kaartidel pikemaid maid, kui suudavad kõik Globetrotter’id kokku, kes isegi enne kõrvalkülla kõmpimist või naabervalda väntamist teeb reisi enne läbi kaardil, kõnelemata siis İstanbuli reisimisest – selle tänavail olin käinud tunde ja päevi, nõnda et kohapeal ei andnud tempot pidada. Kaardisõprade hiiglasliku kogukonna olemasolu sai selgeks, kuna mulle kingiti sünnipäevaks USA geograafiafänni Ken Jenningsi raamat „Kaardikirg”, mis põrmustas mu salamisi hellitatud mõtte oma kire erakordsusest. Säh sulle, sihukesi ja veel hullemaid on terve Ameerika täis ja Euroopa ka takkapihta. „Kaar­ditegijad peavad teadma, et detail pole paljude kaardisõprade jaoks mitte abinõu, vaid eesmärk omaette,” kirjutab Jennings.

Kui käisin algkoolis, elas meie majas üks poiss, Pelle, sihuke heatahtlik, pisikene, väle, eriti osav rahvastepallis, tema elusid naljalt surmata ei saanud. Aga see ei teinud kadedaks. Kadedaks tegi mind hoopis see, et tollel poisil oli kodus suur gloobus. Iseenesest ei olnud gloobus tollal eriline haruldus, isa kinkis selle mulle üsna varakult. Kuid minu gloobus oli üsna pisike ja venekeelne. Nõndaviisi arvasingi, et kõik maailma gloobused on venekeelsed. Või paremal juhul saksakeelsed, nii nagu ilmus meile koju venekeelse kõrvale saksakeelne kaardiatlas. Arvasin, kuni nägin Pelle gloobust, mis oli suur ja mis ei olnud tasane, vaid kus olid Himaalaja ja teisedki mäestikud nagu mäestikud peavad olema, merest kõrgemad mügarad. Seegi oli ime, aga eriline ime oli, et gloobus oli eestikeelne.

Jenningsi kirjeldatud imede kõrval oli see muidugi tühine. Mälumängurina „Kuldvillakus” 74 korda järjest võitnud ja neli miljonit dollarit võitnud Jennings ei ole kitsi raamatut kohati faktide, arvude ja detailidega üle puistama. Ega see kahjuks tule, ja raamatu algus on nauditav ekskurss teemal, miks kaardid ligi tõmbavad. Jennings pajatab põnevalt kaartidel reisimisest („kõik inimesed on olemuselt sündinud kaardilugejad, kultuuriruumist sõltumata”). Samas tõdeb ta, et kui väikesed lapsed suudavad kaar­te lugeda, siis kaob see oskus täis kasvades sageli, ja eriti on nõnda tema arvates USAs, kus kohutavalt palju inimesi ei tea, kus miski maa asub või kus mingi mägi lasub. Suure riigi asi, kus inimestel pole vaja tühja-tähjaga tegelda. Mis seal kaartidest kõnelda – kui 1994. aastal Californias maa värises, siis kadus elekter ja hakati helistama päästemeestele, et taevasse on ilmunud mingi hõbedane asi, kas see on ka ohtlik. Ohtlik või mitte, oli Linnutee. Tähistaevast pole suur enamik ameeriklastest eluilmas näinud, nüüd on nõnda ka Euroopas. Paber­kaar­did aga kolivad tarkvarasse ja värkvarasse.

Kunagi tuleb kaardisõpradel ise hakata kaar­te välja mõtlema, nagu tegi „Karupoeg Puhh” ja „Aarete saar” ja „Kääbik” ja mis need head raamatud kõik on, mille edu üks saladusi on avalik: seal on detailsed kaardid sees. Jennings pajatab meile eraklikuvõitu poistest, kes on ise enesele oma maailma loonud, detailitäpsetel ulmelistel kaartidel, mõni neist jätkab vanuigi. Kas mitte Lennart Meri ei pistnud ka kaartidega rinda, olgu enese või teiste joonistatutena, väljamõeldutena.

Vene muinasjutt käsib: mine sinna – ei tea kuhu, too seda – ei tea mida. Jennings tahab teada, kuhu läheb, kui ei tea, mida otsib: ta pajatab põnevalt geopeituse ajaloost ja selle ala rekordimeestest ja ärimeestest. Muidugi mõista ei puudu raamatust põnev peatükk kaardivarastest (Eesti raamatukogud on, loodan, selle raamatu loodetavasti läbi töötanud ja end kindlustanud, kuid igaks juhuks ei saa siinkohal turvalisuse kaalutlusel täpsemalt kirjutada) ning kaardiärist.

Võrdõiguslikkuse volinikul – olgu ta nii kaar­disõber kui võimalik – pole miskit teha: maailmas kaardimoore siiski vähem kui kaardivaare. Vabandust, mehi on kaardisõprade seas tunduvalt vähem kui naisi. Seda Jennings ei häbene, küll aga jänkide geograafiavõhiklust. Nagu juba öeldud, suure riigi asi. Meie arvates on see uhke ja hea, et eestlased tunnevad nõnda palju maailma maid. Selle asemel peaksime häbenema ja maha salgama – see teiste maade ja rahvaste tundmine näitab, kui tilluke ja vähetähtis meie riik maailmas tegelikult on.

Kuid USA hiilgab ka erilise geograafiahuvi poolest, kuna seal on muidugi mõista ka sellealased telemängud lastele ja noortele ja kellele veel. National Geographicu geograafiaviktoriini kirjeldades paljastub Jenningsi kui mälumänguri kirg ja ta tekst läheb vaevu loetavaks, nõnda ohtralt on siin igasuguseid nimesid ja fakte ja muud pudi-padi, aga kaardisõbra raamatu lehed on edasikeeratavad.

Seda ei ole aga uusimad elektroonilised kaardid, mille tulekust ja võimalikust mõjust meie kultuurile, võimalik et tsivilisatsioonile üldse Jennings pajatamata ei jäta.

Jah, mis seal pikalt pajatada, see kaardiraamat on nõnda liigutav, et mõtted hakkavad liikuma oma rada. Näiteks tuli mul suurepärane äriidee, et „Kevade” ja „Tõe ja õiguse”, aga miks mitte ka „Puhastuse” ning „Rehepapi” uustrükid tuleb kindlasti varustada kaartidega, kuid idee on nii tulus, et sellest poleks maksnud teile iitsatadagi.

Tõsi, Eestist on võtta üks tabav sellekohane jätkusuutlik näide Olev Soansi kaartide näol. Mida kõike Soans Eesti kaardile ei laotanud: kirjandust ja kirikuid, kaitstavaid puid ja küntavaid maid, helide loojaid ja loojate loodut (sosistatakse, et olevat olnud isegi kaardid metsavendade punkrite, KGB kambrite ja salaviinavabrikutega; neid olla salamisi müüdud, aga kes neid tegi ja ostis, ei tea enam keegi), ikka oli sel tubli ja osava käsitööga piirneval graafikal kohutav menu. Kodu ilma Soansi kaar­dita oli nagu silm ilma terata. Need oli nõukogude ajal omamoodi väljamõeldud maailm, need Soansi-loolised kaardid.

Nüüd läks jutt Jenningsi raamatust kaugele, kuid kui võtta sobiliku mõõtkavaga kaart, siis ei läinud ka, tema raamatust võib lugeda orienteerumisvõistlusest, mida viiakse läbi ainult kaartidel ning mis on nõnda raske, et isegi hiigelmälumängurid eksivad ära.

Ahjaa, kaarte on raamatus ka, nii õiget kui valet pidi, nii tuntud kui tundmatutes projektsioonides. Mida ei ole, see on register – tõestamaks Eesti kirjastuste kroonilist laiskust.

Kaardihuvi on geneetiliselt päritav, arvab Jennings, ja tõdeb, et tark arst riputab oma kabineti seinale kaardi, sest „kaardid pakuvad rohkem lõbu kui mõtlemine eesootavale günekoloogilisele läbivaatusele”. Nii et kohtumiseni mõnel kaardil, või vähemalt selle ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming